Riigil on väga suured võimalused “tappa” inimene või ettevõte. Selle võimalusega tuleb käia ümber ettevaatlikult. Kuigi kuritegude uurimine ja karistamine on demokraatliku õigusriigi lahutamatu osa, tuleb seda teha äärmise ettevaatlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid järgides, kuna tagajärjed võivad olla fataalsed.

Tapmise all pean silmas inimese maine ja hea nime hävitamist või menetlustega kaasneva stressi tõttu haigeks kurnamist, mis võib lõppeda ka lausa surmaga. Ja ettevõtete puhul nende tegevuse sellisel viisil halvamist, mis võib tähendada ettevõtja tegevuse olulist takistamist, raskuste põhjustamist või pankrotistumist.

Viimasel ajal on meie ette rullunud lugejate jaoks põnevad, aga asjaosaliste jaoks dramaatilised olukorrad, kus ettevõtte juhtide kodudesse sisenevad hommikusöögi ajal relvastatud musta riietunud mehed või ettevõtte kontoris tehakse ootamatult läbiotsimine. Olgu selleks siis maksu- või konkurentsiõiguse alase kuriteo või pettuse kahtlus.

See paneb küsima, et kas sellised jõudemonstratsioonid on õigustatud ja mõistlikud, või saab sellised asju lahendada ka inimlikumalt. Ning mis saab siis, kui sellel kõigel ei olnud tegelikult õigustust ega alust.

Kriminaalmenetluse mõju ettevõttele

Ettevõtlusega seotud kriminaalasjade algatamine peaks olema riigi jaoks tõsine samm, sest sel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed mitte ainult konkreetsele ettevõttele, vaid ka majanduskeskkonnale tervikuna. Tundub, et riik ei ole seda vastutust kuigi hästi mõistnud.

Kriminaalmenetluse algatamine võib tähendada ettevõttele mitte ainult mainekahju, vaid ka praktilisi piiranguid, mis halvavad selle tegevuse. Näiteks ei pruugi ettevõte menetluse ajal saada osaleda riigihangetel, saada finantseerimist uutele projektidele, pangad võivad keelduda pangakonto avamisest, takistatud on toetuste taotlemine ja koostööd strateegiliste partneritega.

“Meeletu kahju on tekkinud ainuüksi usalduskriisist ja ärivõimaluste kaotusest ja sellist kahju ei ole võimalik ettevõttele korvata.”

Taoline olukord võib viia ettevõtte tegevuse lõpetamiseni, isegi kui menetlus lõpeb hiljem õigeksmõistmisega. Selliseks näiteks on Baltic Workboatsi juhtum, kus kriminaalmenetlus on juba toonud kaasa ulatusliku kahju, kuigi üks süüdistustest on osutunud alusetuks, mistõttu prokuratuur ka menetluse lõpetas. Õnneks juhivad seda ettevõtet Eesti mehed, kes teevad oma asja vaatamata raskustele kire ja pühendumusega luues edasi väärtust, töökohti ja maksutulu Eestis. Meeletu kahju on tekkinud ainuüksi usalduskriisist ja ärivõimaluste kaotusest ja sellist kahju ei ole võimalik ettevõttele korvata.

Kriminaalmenetluse mõju eraisikutele

Eraisikute suhtes algatatud menetlustega kaasneb neile tohutu stress ja mainekahju. Kust jookseb piir, kus selline kannatus on õigustatud?

Võtame kasvõi Elmar Vaheri, Eerik Heldna ja Aivar Alavere juhtumi. Nad mõisteti mõned päevad tagasi õigeks, aga selleks tuli neil minna riigikohtuni välja. Nüüdseks on sama kaasusega seoses teinud kohtud kokku kaheksa otsust, mis kõik on riigi kahjuks. Kas ei oleks saanud juba varem peeglisse vaadata?

Eerik Heldna märkis, et kriminaalprotsess oli “kafkalik õudus”, mis ei tohiks enam kellegi teisega korduda. Ja see kestis ligi kolm aastat. Eraettevõtluses tegutsedes ja seda asja kõrvalt vaadates, on see olukord väga kummastav: kuidas need asjad saavad nii kaua aega võtta, kui vaidlus oli sisuliselt ühes vastu võetud otsuses, kus ei ole suurt midagi uurida ega tõendeid koguda.

Viimastest aastatest on liiga palju neid näiteid, kus asi päädis õigeksmõistva otsusega aga kahju on juba korvamatu: vandeadvokaat Küllike Namm, ettevõtja Kajar Lember, kohtunik Eveli Vavrenjuk jne. Kas just ainuüksi menetluse tõttu, aga märgilised on siiski ka surmad, mis on saabunud menetluse kestel: Tallinna Sadama juht Allan Kiil, kommunaalärimees Nikolai Ossipenko, saateprodutsent Kristi Loigo jne.

Juhtide vastutus ja riskikeskkond

Ettevõtluses ja juhtidena tegutsevad isikud peavad tihti langetama otsuseid piiratud info ja ajasurve tingimustes. Samuti tehakse otsuseid olukorras, kus seadusesätted on mitmeti tõlgendatavad või ei ole neid olemas, kuna maailm meie ümber areneb väga kiiresti.

Kui juhtide tegevust hinnatakse tagantjärele kriminaalõiguslikus raamistikus, võib see viia ebaõiglase süüdistamiseni. Ettevõtlus on tihti ka veidi nn hallile alale sattumine ning tagantjärgi tark olla oskab igaüks. Hall ala ei tähenda teadlikku õigusrikkumist vaid pigem seda, et reeglid on ebaselged ja mitmeti tõlgendatavad.

Nn hallil alal, kus õigusrikkumise olemasolu on vaieldav, peaks riik väga tõsiselt kaaluma, kas õigem on ikka kriminaalmenetluse algatamine või saab asju lahendada ka muude menetluste käigus. Õiguslikult segaste juhtumite korral on prokuröril õigus jätta menetlus alustamata, kuna ta pole kuriteo toimepanemises veendunud, eriti kui selline vaidlus langeb mõne muu institutsiooni (nt SKA, tervisekassa, EISA, EMTA või halduskohtu) pädevusse. Üldjuhul ei too teised menetlused kaasa nii suurt ettevõtlusriivet ja usaldamatust kui kriminaalasja algatamine.

Hea näitena saab välja tuua Nordica juhtumi, kus prokurör käitus väga mõistlikult. Uuris ja kogus tõendeid ja alles siis otsustas, kas on piisavat alust esitada süüdistus ning jõuti järeldusele, et sellist alust ei ole. Küll oleks võinud ka Nordica juhtumis asja analüüs toimuda oluliselt kiiremini, kuna ka siin olid taga “luust ja lihast” inimesed, kellele põhjustas nn ooteperiood tugevat stressi ja näiteks, kasvõi uue töökoha valikul võimalustest ilma jäämist.

Vastupidiseid näiteid saame tuua väga palju ja küsitavaks jääb, et kas nn menetluse algatamise siseveendumuse latt võiks olla oluliselt kõrgem, kui see praegu on ja kas tõesti on tõendite kogumiseks ainuvõimalik tee pealtkuulamine, läbiotsimine jms. Jääb küsimus, miks ei oleks saanud käituda prokuratuur sarnaselt nagu ta käitus Nordica asjas ka Baltic Workboatsi asjas või hiljuti alanud Maagi uurimises. Kas ei oleks ikkagi saanud enne uurida ja alles siis kui kõik osapooled on saanud oma seisukohti esitada, otsustada menetluse algatamine?

Riigi niisugune praktika vähendab ettevõtjate riskijulgust ja võib viia selleni, et juhatuse liikmed väldivad innovatsiooni või keeruliste ja kiirete otsuste langetamist, kartes hilisemat kriminaalvastutust. See omakorda pärsib majanduse arengut ja konkurentsivõimet. Millist hüve me sellise agressiivse käitumisega kaitseme ning kas ettevõtjad tahavad siin sellisel juhul äri ajada?

Küsiksin, et kui tõenäoline on, et Baltic Workboats, mille käive on 50 miljonit eurot ja mis on oma maakonnas kõige suurem maksumaksja (iga kvartal paar miljonit eurot maksutulu riigile), paneks toime maksukuriteo tahtlikult? Veelgi suuremad numbrid saab välja tuua Maagi kohta.

Kas on proportsionaalne sellisel viisil jõudu kasutada või tuleks neid olukordi lahendada tsiviliseeritumalt? Kuigi ettevõtte rahakotti on riik juba oma kaks kätt tugevalt sisse surunud, siis nende juhtumite puhul tundub, et riik kasvatas endale kunstikult kolmanda käe, et veel rohkem rahakotist kätte saada.

Karistamine suuremas ulatuses, kui seadus ette näeb, ei saa olla lubatud

Riik peab kriminaalasjade algatamisel ettevõtluses lähtuma ettevaatlikkusest ja proportsionaalsusest. Menetluse eesmärk ei tohi olla karistamine, mis kaasneb sõltumata sellest, kas oled süüdi või mitte, vaid pahatahtliku ja süsteemse kuritegevuse tõkestamine.

Kui menetlus toob kaasa ettevõtte tegevuse lõppemise või menetluse all oleva inimese pikaajalise stressi, ilma et oleks selge kuriteokoosseis, siis on tegemist mitte ainult õigusliku, vaid ka majandusliku ja väga tugeva sotsiaalse probleemiga.

“Samal ajal on uurimise all olevad inimesed juba avalikkuse silmis või ettevõtluspiirangute tõttu ammu enne otsust häbistatud ja süüdi mõistetud.”

Süütuse presumptsiooni kohaselt ei tohi käsitada kurjategijana kedagi, keda pole jõustunud kohtuotsusega kuriteos süüdi mõistetud. Samal ajal on uurimise all olevad inimesed juba avalikkuse silmis või ettevõtluspiirangute tõttu ammu enne otsust häbistatud ja süüdi mõistetud ning nii moraalse kui ka varalise kahju kannatajad. Sisuliselt on ju tegemist laimamise ja valeinfo levitamisega, või tavainimesele tuttavas kõnekeeles rääkides ehk isegi piinamise, võimuliialduse ja riikliku järelevalve ebaseadusliku teostamisega.

Riigile peaks kaasnema “õigusega tappa” hoolsuskohustus ja vastutus oma tegude eest ning selge arusaam, et “üheksa korda mõõda ja üks kord lõika”.

Küsime endalt, kas me oleme maksumaksjatena valmis kogu ettevõtjatele ja eraisikutele tekitatud varalist ja mittevaralist kahju riigi vastutuse sätete alusel hüvitama, kuniks lõpuks tuleb õigeksmõistev kohtuotsus?

Ei saa olla nii, et “oih, ei tulnud välja”, aga sina tegele nüüd oma kahjudega ise. Väidan, et me saame sellist kahju tekitamist riigina vältida, kui “õigusega algatada kriminaalasi” käidaks ümber vastutustundlikumalt. Usun, et riigil on oma kahtluste kontrollimiseks olemas palju teisi haldusõigusest tulenevaid võimalusi, millel ei ole samaväärne kaasuv mõju kui kriminaalasja algatamisel. Tihti näeme, et sisuliselt ei olnud vaja pealtkuulamise või läbiotsimisega koguda tõendeid, kuna neid oleks saanud ka tavapärase haldusmenetluse käigus.

Ettevõtluskeskkonna terviklikkuse ja usaldusväärsuse huvides peab riik kaaluma iga kriminaalmenetluse algatamist põhjalikult ning eelistama lahendusi, mis võimaldavad võimalikult väikest eraelu ja ettevõtluse riivet.

Järelevalve prokuratuuri ja teiste sarnaseid uurimisi läbiviivate organite üle peab olema piisavalt tugev, et välistatud oleks igasugune võimalus isiklikust kättemaksust või tugevast siseveendumusest kantud illusoorse kuriteo uurimine. Me oleme liiga väike riik ja rahvas, et nii oma inimeste ja ettevõtetega käituda.