Kui prokuratuur soovib mõnes vaidlusküsimuses õigusselgust suurendada, praktikat ühtlustada või pretsedenti luua, siis ei saa see toimuda süüdistatava aja, maine, raha või tervise kulul, kirjutab Mait Palts.
Ühiskonnas on sageli juttu õigusest ja õiglusest ning tavakodanikule tunduvad kohtute määratud karistused sageli kas liiga leebed või vastupidi liiga karmid. Samuti on kahjuks kinnistumas arusaam, et kriminaalasjad, mida tihti alustatakse suure avalikkuse huviga ja mis riivavad oluliselt ühiskonna õigustunnet, lõppevad lihtsalt aegumisega. Kas ja kui paljud usuvad, et Slava Ukraini juhtum jõuab lahenduseni enne, kui aegumistähtajad mööduvad, või peame tõdema, et ei saavutata ei õigust ega õiglust? Aga loodame muidugi parimat.
Mööda ei saa vaadata ka käibefraasiks kujunenud “surnuksmenetlemisest”, kus süüdistatavad, olgu nad siis süüdi või mitte, veedavad õigussüsteemi menetlushammasrataste vahel aastaid, kuid tulemuseks on peamiselt mainekahju kõigile osapooltele ning kopsakas arve maksumaksjale. Usun, et sellist tulemust ei soovi meist tegelikult keegi.
Aga paraku on näiteid avalikkuse mälus mitmeid, näiteks hiljutine Tallinna Sadama kriminaalasi, mõne aasta tagune Aivo Pärna “piimasõda”, Poola ja Türgi laevatehaste juhtum ning Kajar Lemberi kriminaalasi. Kuigi enamuse mahukate asjade keskmine menetlusaeg on oluliselt lühem kui nende näidete puhul, illustreerivad toodud näited probleemi hästi ning kujundavad ebaproportsionaalselt meie õiguskeskkonna kuvandit.
See omakorda mõjub majandusele ning investeerimiskliimale, sest kui vaidluste lahendamine on aeglane ja ettearvamatu, kasvavad riskid ka investoritele ning mureneb riigi kuvand. Ei aita seegi, et püüame avalikkusele piinliku täpsusega selgitada, kuidas need kaasused üksteisest erinevad või mis vahe on aegumisel ja mõistliku menetlusaja ületamisel. Avalikkuse jaoks algab protsess siis, kui politsei või prokuratuur menetlust alustavad ja lõppeb kohtumenetluse lõpuga.
On selge, et keerulistes menetlustes kulubki aega ja kvaliteet ei tohi kannatada. Kui menetluses on palju osapooli ja materjale hulgaliselt, ei saagi kiirustada, sest kurjategijate karistamise kõrval peame tagama ka selle, et süütuid ei karistataks. See ei tohi aga tähendada, et pika menetluse käigus teeme süütutele tagasipööramatut kahju ning süüdlased pääsevad aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
Kui prokuratuur soovib mõnes vaidlusküsimuses õigusselgust suurendada, praktikat ühtlustada või pretsedenti luua, siis ei saa see toimuda süüdistatava aja, maine, raha või tervise kulul. Sellisteks juhtudeks on meil selged võimalused läbi õigusloome ehk ministeeriumi, valitsuse ja riigikogu tasandil. Kui on vaja suurendada õigusselgust, tuleb algatada seaduse muutmine nii nagu õigusriigile kohane.
Üht ja selget lahendust, mis kõik mured korraga ära parandaks, on keeruline leida. Ent võiksime vaadata kasvõi põhjanaabrite poole, kus kriminaalasjade kestust ja riikliku süüdistuse ajalist piiramist püütakse saavutada selgelt seatud reeglite ja filtritega.
“Rahvusvahelisi näiteid peaks olema võimalik leida ja nii on ka hea analüüsida, mis meie õigussüsteemi kõige paremini sobiksid.”
Kui süüalune on esimeses astmes õigeks mõistetud, siis niisama lihtsalt seda riikliku süüdistaja poolt edasi ei saa kaevata. Ei teeks ka halba, kui heidaksime pilgu angloameerika õigussüsteemi resoluutsuse tagamaadele. Seda arutelu oleks praegu üsna asjakohane pidada, sest endiste politseijuhtide kaasus on värske ja teema tõstatatud. Rahvusvahelisi näiteid peaks olema võimalik leida ja nii on ka hea analüüsida, mis meie õigussüsteemi kõige paremini sobiksid.
Soome ja Rootsi kasutavad kõrgemates astmetes filtrina kaebuse menetlusse võtmise luba ning edasikaebamise luba antakse seaduses või kohtupraktikas kirjeldatud kriteeriumide alusel. Lihtsustatult tähendab see, et edasikaebamine toimub enamasti ainult siis, kui esitatakse kaalukad argumendid eelneva otsuse ümberlükkamiseks.
On ka teisi riike, kus vähemal või rohkemal määral on liigutud selles suunas, et edasikaebamiseks peab suutma tõendada, et rikutud on oluliselt menetlusreegleid. Ei saa lihtsalt minna proovima, et äkki teises või kolmandas astmes tuleb süüdistajale sobivam lahendus või minna õigusselgust looma. Meil aga kehtib põhimõte, et ka riik peab saama alati edasi kaevata kuni viimase kohtuastmeni. Kas see on ikka põhjendatud?
Kiiremaid ja kvaliteetsemaid lahendusi saaksime ilmselt ka juhul, kui meil oleks piisavalt pädevaid kohtunikke. Kui kohtutele on vaja anda ressurssi juurde või suurendada kohtunike arvu, et vähendada ülekoormatust, siis seda tuleks ka teha. See on meie õiguskeskkonna ja majanduskeskkonna huvides.