Põhja-Aafrikast Marokost leitud inimeellaste säilmed osutusid oodatust märksa vanemaks, paigutudes 773 000 aasta tagusesse aega. Avastus täidab inimevolutsiooni ajajoonel suure tühimiku ning viitab, et mandri põhjaosa võis mängida nüüdisinimeste ja nende hõimlaste kujunemisel arvatust tähtsamat rolli.
Ehkki teadlaste arusaam inimliigi kujunemisloost on muutunud viimase 15 aastaga oluliselt mitmekihilisemaks, on teadmised 1 000 000–600 000 aasta tagusest ajast endiselt lünklikud. Oletuste kohaselt hakkasid aga just toona eristuma nüüdisinimeste esivanemad neandertallaste ja denisova inimeste esivanematest.
Säilmeid on leitud sellest ajast aga äärmiselt vähe. Ühest küljest on settekihistused katkendlikud, mis raskendab säilmete vanuse määramist. Teisalt olid inimeste üldarvukus võrreldes praegusega väga väike ja nad ise rändava eluviisiga.
Rühm teadlasi eesotsas Jean-Jacques Hubliniga Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudist kirjeldab nüüd Marokos Casablanca lähedal asuvast Thomas Quarry I kivimurrust leitud fossiile, mis pärinevad just sellest perioodist. Päevavalgele tulnud alalõualuud, hambad ja selgroolülid annavad aimu, millised nägid välja inimeellased nende suurte sugupuuharude lahknemise ajal. Casablanca lähistelt leitud luud kuuluvad inimrühmale, kelle välimuses segunesid arhailised ja hilisemad tunnused.
Mõned jooned sarnanesid iidsema iidsema eellase Homo erectus’e omadega: näiteks ahenesid purihambad suu tagaosa suunas ning nende selgroolüli alumine pind oli kumer ja suunatud sissepoole. Tarkusehammaste juurte kuju ja nende väiksus sarnaneb aga pigem nüüdisinimeste omaga.
Töörühma sõnul paigutab taoline tunnuste segu need fossiilid nüüdisinimeseni viiva põlvnemisliini algusesse. Samas ei võtnud nad selget seisukohta, kas tegu oli nüüdisinimeste otseste eellaste, välja surnud kõrvalharu või ühega paljudest populatsioonidest, kes selle arenguloosse panustasid.
Leiud erinevad ka sama vanadest Euroopa fossiilidest. Kuigi Hispaaniast leitud Homo antecessor’i on peetud nii nüüdisinimese kui ka neandertallase ühiseks eellaseks, olid hakanud Aafrika ja Euroopa populatsioonid uue uuringu põhjal selleks ajaks juba teineteisest eristuma. See toetab oletust, et piirkondlikud erinevused inimpopulatsioonides hakkasid tekkima juba varajase pleistotseeni lõpuks.
Põhja-Aafrika häll
Kui tavaliselt on nii vanade fossiilide täpne dateerimine keerukas, siis seekord tulid teadlastele appi harukordsed geoloogilised tingimused. Säilmete vanuse määramiseks sai kasutada Maa magnetvälja ajalugu. Luud mattusid analüüsi põhjal setetesse täpselt Matuyama-Brunhesi pöördumise ajal 773 000 aastat tagasi, mil Maa magnetpoolused vahetasid asukoha.
Koobas, kust luud leiti, ei pruukinud olla inimeellaste püsiv elupaik. Ühelt reieluult leiti hambajäljed, mis viitavad suure kiskja, tõenäoliselt hüääni tegevusele. See osutab, et toonased inimeellased pidid rinda pistma kiskjatega ja sattusid kohati ka nende hamba alla. Toonane Casablanca ümbrus ei meenutanud tänapäevast linnapilti, vaid oli rikkalik ökosüsteem, kus leidus nii märgalasid, soid kui ka savanne, pakkudes elupaika jõehobudele, krokodillidele ja pantritele.
Teadlased rõhutavad, et Sahara kõrb polnud ületamatu takistus. Kliimamuutused muutsid kõrbe perioodiliselt roheliseks savanniks, avades rändekoridorid, mis võimaldasid populatsioonidel liikuda nii Põhja-Aafrika ning Ida- ja Lõuna-Aafrika savannide vahel kui ka üle Gibraltari väina Euroopasse.
Kui varem on inimevolutsiooni uurimisel keskendutud peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrikale, tõstavad Maroko leiud seega esile ka mandri põhjaosa. Samast piirkonnast, Jebel Irhoudist, on varem leitud vanimad teadaolevad nüüdisinimeste jäänused luud, mille vanuseks määrati ligikaudu 300 000 aastat.
Hublini töörühm kirjutab oma leidudest ajakirjas Nature.