Vaindloo intsident näitas, et NATO reageerib, nagu vaja – kiirelt ja protokollikohaselt. Küllap toimub see ka siis, kui juhtub midagi tõsisemat või hoopis tõsist. On olemas reeglid, mida teha, milliseid vastusamme ja milliste jõududega astuda. Kui piiriintsidentidest saab päris sõda, käivitub järgmine tegevuste jada, mis nõuab juba NATO liitlaste eraldiotsuseid ja on seetõttu aeganõudvam. Ning kui päris sõjast saab päris-päris sõda, otsustab selle käigu ilmselt asjaolu, millal ja milliste jõududega tuleb appi USA. Eriti, kui seda sõda on vaja pidada aastaid, nagu nii ukrainlaste, Lääne kui venelaste endi üllatuseks läks Ukraina sõjaga. Meie asi on tagada, et ameeriklastel oleks üldse kuskile tulla.
Arvestades Eesti väiksust, ei jääks meist sellises sõjas ilmselt kuigi palju järele. Me ei saa lasta vaenlast oma territooriumi sügavustesse, nagu Venemaa või isegi Ukraina, sest meil seda sügavust ei ole. Tõsi, Vabadussõja ajal võis vaenuvägi peaaegu Tallinnani jõuda, kuid tollal sõdis Venemaa suhteliselt väikeste jõududega ja relvastus oli hoopis teine, kõige kiirem sõjariist oli rong. Niisiis on ülimalt oluline, et NATO abi saabuks võimalikult kiiresti ega jääks toppama parlamendidebattide taha, mille pidajate hulka on Venemaa usutavasti sokutanud oma suuvoodreid ja kasulikke idioote.