Omaniku kingi näriv või diivanit lõhkuv koer ei pruugi olla paha ega halvasti kasvatatud, vaid tunda hoopis valu. Nii tuleks enne psühholoogiliste murede kahtlustamist kontrollida looma tervist tervikuna.

Ilmselt on paljud loomaomanikud on kogenud, kuidas nende lemmik hakkab ootamatult kodus asju lõhkuma või ilmutab teisi käitumisprobleeme. Tihti näevad nad selle aluspõhjusena jonni või puudulikku kasvatust. Austraalias sündinud ja tegutseva Eesti juurtega loomaarsti ning käitumisspetsialisti Kersti Sekseli sõnul viitavad uuringud muule.

Hoopis suurem osa käitumismuredest on seotud looma füüsilise tervisega. “Me teame, et umbes 67 protsendil käitumisprobleemidega loomadest on tegelikult valus,” sõnas Seksel saates “Vikerhommik”. Põhjus võib olla tegelikult nii hamba-, pea- kui ka mõni muu valu. Seetõttu on enne psühholoogilise abi otsimist esmatähtis lasta loomaarstil looma tervis põhjalikult üle kontrollida.

Loomapsühholoogia eripära

See ei tähenda aga, et loomade tundemaailma ulatus oleks piiratud ja neil psühholoogilisi probleeme üldse ei esineks. Kersti Sekseli sõnul on toimunud viimase paarikümne aastaga selles vallas oluline nihe ning loomade käitumisteadusest ja loomapsühholoogiast saanud tunnustatud eriala.

Seksel tõi välja, et valdkonna arengus oli oluline roll eestlasel Jaak Panksepal, kelle tööd loomade emotsioonide mõistmisel on nüüdseks tuntud üle maailma. “Eesti peaks väga uhke olema selle üle, et Jaak Panksepp sellega pihta hakkas,” sõnas loomapsühholoog.  

Ta selgitas, et loomade ja inimeste psühholoogia on olemuslikult väga sarnane. Päris identne see erineva maailmataju ja selle tõlgendamise tõttu siiski olla ei saa. Sekseli hinnangul on samas koerad inimeste mõistmises isegi osavamad kui vastupidi. “Ma arvan, et koerad saavad inimestest rohkem aru kui inimesed koertest,” nentis ta.

Käitumisprobleemide juurpõhjus

Lisaks valule võib käitumisprobleemide taga olla ka stress. Loomad väljendavad stressi aga inimesest erinevalt ja tihti peetakse nende stressisignaale tavapäraseks käitumiseks. Kersti Seksel tõi siinkohal välja mõned varjatud märgid, millele omanikud peaksid tähelepanu pöörama.

“Kui koer keset päeva, ilma et ta oleks just magamast tõusnud, pidevalt sirutab, haigutab või limpsab keelt, on see märk stressist,” selgitas loomapsühholoog. Ta lisas, et kui selline käitumine ilmneb näiteks jalutama minnes, pargis või loomaarsti juures, viitab see selgelt looma ebamugavustundele. Hommikune sirutamine ja haigutamine on samas täiesti loomulik.  

Stressi põhjused võivad olla erinevad, alates keskkonnast ja rutiini puudumisest kuni isiksuseomadusteni. Nii nagu inimesed, on ka loomad erinevad: mõned on ekstravertsemad ning teised introvertsemad ehk mõned vajavad rohkem omaette olemist.

Seetõttu ei tohi Sekseli sõnul luua universaalseid reegleid, mis laieneksid ühtviisi kõikidele loomadele. Näiteks Rootsis kehtiv seadus, mis ei luba koera üle kuue tunni üksi koju jätta, ei arvesta tema sõnul looma individuaalsusega. “Mõnele koerale väga meeldib üksinda olla ja teistele ei meeldi. Tuleb vaadata, mida konkreetne isend teeb ja mida tema tahab,” rõhutas ta.

Reeglid loovad turvatunnet

Kersti Seksel kummutas ka levinud müüdi, et inimene peab olema koera jaoks karjajuht või boss. Tema sõnul ei vaja koerad domineerivat juhti, vaid selgeid ja järjepidevaid reegleid, mis loovad turvatunde. Ta tõi võrdluse liikluseeskirjadega – reeglid aitavad nii inimestel kui ka loomadel mõista, mida neilt oodatakse, ja see vähendab stressi. “Reeglid on väga tähtsad nii inimestele kui ka loomadele, muidu me ei teaks, mida ja kus teha,” ütles ta.  

Samas hoiatas ta, et reeglitega ei tohi minna liiale. Loomadele tuleb jätta ka valikuvõimalusi. “Ma arvan, et inimesed tahavad koertele liiga palju ette kirjutada ega anna neile üldse valikuid. Nii inimestel kui ka loomadel on vaja valikuid, aga mitte liiga palju,” leidis Seksel.  

Kui looma käitumine teeb omanikule muret, tuleks esimese sammuna pöörduda alatiloomaarsti poole, et välistada terviseprobleemid. Juhul kui loom on terve, saab otsida abi käitumisnõustajalt või loomapsühholoogilt. Sarnaselt inimeste ravile, ei pruugi nad aga ka loomade puhul iga kord lahendust leida.

Allikas:
“Vikerhommik”; küsisid: Kirke Ert ja Taavi Libe.