Lääne-Siberi kaguosas elanud mammutite luudes leidus sama palju lämmastikku kui tippkiskjatel. Anomaalia põhjuseks polnud aga menüümuutus, vaid nende elukeskkonna äärmuslikud tingimused, osutab Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste osalusel valminud uuring.
Teadlased analüüsisid ajakirjas Quaternary Science Reviews avaldatud uuringus Lääne-Siberi kaguosast leitud mammutite hambaid ja luid. Uurimisrühm keskendus viimase jääaja maksimumile ehk perioodile vahemikus 28 000–22 000 aastat tagasi. Uuringu ühe autori, Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi nooremteaduri Ivan Krivokorini sõnul kimbutas Euraasia elustikku toona intensiivne külm ja põud.
Sellega kaasnevalt algas paljude suurte imetajate, sealhulgas mammutite kiire kadu. “See periood ja piirkond oli seni isotoopuuringutes üsna alaesindatud, mistõttu on meie arusaam toonastest keskkonnatingimustest olnud lünklik. Just seetõttu otsustasime keskenduda Lääne-Siberi kaguosale, kus leidub erakordselt rikkalikke mammutileide,” selgitas nooremteadur.
Kiskjalikud rohusööjad
Krivokorin uuris kolleegidega kokku 29 mammuti hambaproovi, mis pärinesid kolmest leiukohast: Šestakovost, Krasnojarskaja Kurjast ja Voltšja Grivast. Oma analüüsis võtsid nad aluseks stabiilsed süsiniku- ja lämmastiku isotoopid, mis talletuvad loomade kudedes. Teisendite suhe annab aimu nende toitumisest ja elukeskkonnast ka tuhandeid aastaid hiljem.
Tavapäraselt on lämmastiku isotoopide sisaldus toiduahela tipus asuvatel loomadel kõrgem kui taimtoidulistel. Voltšja Griva leiukoha proovid pakkusid aga üllatuse: sealsete mammutite lämmastiku isotoopväärtused olid keskmiselt 13,2 promilli. Võrdlusena jääb enamik maailma teistest mammutileiukohtadest vahemikku 6–29 promilli.
Krivokorin märkis, et tänapäeval mõõdetakse nii kõrgeid tasemeid suurkiskjate, näiteks lõvide luudes. “Säärased väärtused on erakordsed taimtoiduliste loomade puhul ja viitavad, et toiduahelas või lämmastikuringes pidi esinema midagi ebatavalist. See ei tähenda, et mammutid oleksid muutunud lihasööjateks, vaid pigem näitab, kui tugevalt võib kohalik keskkond mõjutada keemilist signatuuri,” selgitas teadur.
Teadlaste hinnangul asus Voltšja Grivas looduslik mineraalioaas ehk soolak, mis meelitas ligi ka suuri rohusööjaid. Loomad käisid seal lakkumas eluks vajalikke mineraalaineid, mida toonases kuivas ja külmas tundrastepis nappis.
See, et loomad kasutasid paika kogunemiskohana tuhandeid aastaid, jättis selle keemilisele koostisele tugeva jälje. Pinnase soolasisaldus suurenes ja loomade väljaheited kuhjusid, mis omakorda kergitas seal kasvanud taimede lämmastikusisaldust. Mammutid sõid omakorda neid taimi ja kiskjatele iseloomulik nn sõrmejälg ladestus nende luudesse.
“See on nagu leida rühm inimesi, kelle igapäevane menüü koosneb ainult soolatud lihast, samas kui teised selles piirkonnas söövad maitsestamata kana. Erinevus ei tulene liigi muutusest, vaid kohaliku, väga spetsiifilise soolase toiduallika olemasolust, mis muudab loomade keha keemilist koostist märgatavalt,” näitlikustas Krivokorin.
Erandlik asurkond
Huvitava faktina tõid teadlased välja, et kuigi uuritud leiukohad asuvad üksteisele suhteliselt lähedal, olid naaberpiirkondade (Šestakovo ja Krasnojarskaja Kurja) mammutite näitajad oluliselt madalamad. See viitab võimalusele, et Voltšja Griva mammutid olid üsna paiksed ega sattunud naaberleiukohtade piirkondadesse.
Teise võimalusena peegeldavad erinevused ajas muutunud keskkonnatingimusi, kuna Voltšja Griva settimine võis toimuda perioodil, mil kliima oli muutunud veelgi kuivemaks kui naaberleiukohtade tekke ajal.
“Sellised uuringud aitavad meil paremini mõista mitte ainult mammutite elu, vaid ka laiemalt seda, kuidas keskkond ja kliimamuutused mõjutavad suurte taimtoiduliste toitumist ja ellujäämist. See võib pakkuda väärtuslikke paralleele ka tänapäeva liikide ja ökosüsteemide uurimisel,” sõnas Krivokorin.