Oma lihastelt vanematelt võeti viisikud õige pea ära. Majanduslikus kitsikuses ema-isa olid pälvinud võimude pahameele, nõustudes vaid paaripäevaseid lapsukesi raha eest Chicago maailmanäitusel demonstreerima – toona oli mitmikute eksponeerimine levinud laadameelelahutus. Elzire ja Oliva nõustusid andma viisikud Punase Risti hoole alla, kes garanteeris nende ööpäevaringse hoolduse ja ravi. Septembris toodi lapsed elama kodu lähistele doktor Dafoe nimelisse haigla-lasteaeda, mis spetsiaalselt neile ja nende uutele hooldajatele ehitati. 1935. aastal õnnestus Ontario tollasel linnapeal Mitchell Hepburnil Dionne’i viisikute eestkostet pikendada 18. eluaastani – lapsukestest said riigi hoolealused. Pärast viisikuid said Elzire ja Oliva Dionne veel kolm poega.
Pealtnäha võeti tüdrukud oma vanematelt ära, kandmaks hoolt nende ellujäämise eest ning kaitsmaks neid rahahimuliste isikute eest. Kuid võimud taipasid, et maailmakuulsatest viisikutest saab teha turismimagneti ja rahamasina. Haigla-lasteaias elasid viisikud üheksanda eluaastani. See oli tüdrukutirtsude jaoks otsekui kuldpuur. Hoone juurde kuulus mänguplats, kuhu lapsed kaks-kolm korda päevas toodi, et turistid neid spetsiaalselt kinniselt galeriilt tasakesi uudistada saaksid. Maja juurde vooris päevas tuhandeid inimesi, mõnikord lausa 6000 huvilist. Maja ümbritses okastraat ning viisikuid valvas mitu politseinikku.
Lapsed olid koduõppel ning neid ümbritses hooldajate ja koduõpetajate armee. Päevarežiim oli üpris range. Tüdrukud pidid taluma igapäevast läbivaatust ja uuringuid. Filmikroonikas ja ajakirjade esikaantel jäädvustati nende igapäevased vanniskäigud, aga ka näiteks kurgumandlite eemaldamine, kirjutas New York Times mullu suvel, mil suri neljas viisikutest, Cécile. Oma vanematega ja õdede-vendadega lubati neil kohtuda harva. Nad olid üksteise ainsad mängukaaslased ja pereliikmed. Küll aga saabus neile külla Hollywoodi kuulsusi, nagu näiteks Clark Gable, Bette Davis ja Mae West. Viisikutega tohtis ühes toas olla korraga vaid viis inimest, kõik pidid end eelnevalt desinfitseerima.
„Viisikud said kuulsamaks kui Shirley Temple, suuremaks turismiatraktsiooniks kui Niagara Falls ning vastupandamatuks saagiks ahnetele,“ kirjutas New York Times 2025. aasta juulis, mil viisikuist oli elus veel ainult Annette. Ajavahemikus 1936–1943 käis tüdrukuid nende majaümbruses uudistamas ligi kolm miljonit inimest. Isa Oliva Dionne pani püsti suveniiriputka ja villatoodete poekese. Viisikute kodumaja ristiti Quintlandiks ehk Viisikutemaaks. Torontos kohtusid tüdrukud kuningas George VI ja kuninganna Elizabethiga – tulevase Elizabeth II vanematega – ning ristisid sõjalaevu.
Taasühinemine perega oli valus
Aastate jooksul tõid viisikud Ontariole üle 50 miljoni Kanada dollari turismindustulu. Võimud kasseerisid ka nende avalike kajastuste eest kena kopika. Annette, Yvonne, Marie, Cécile ja Émilie poseerisid ajakirjakaantel, astusid üles kolmes autobiograafiliste sugemetega mängufilmis ning reklaamisid mitmesuguseid tooteid hambapastast siirupini. Ka dr Dafoele, kes kuulus viisikute eestkostekomisjoni hulka, tõid õeksed kõvasti raha sisse. Maailma parima arsti tiitli pälvinud tundmatu maatohtri pilt figureeris reklaamides tihti viisikute kõrval. 1943. aastal surnud dr Dafoe teenis viisikute pealt tänapäeva vääringus üle kolme miljoni dollari.
Viisikud koos oma isa Oliva Dionne’i ja vaimulik monsignor Gustav J. Schultheissiga 1950. aastal neljapäevasel New Yorgi turneel.
Foto: Anonymous/AP/Scanpix