Iraani reaal kukub, inflatsioon on kerkinud pea 40 protsendini, riiki ähvardab veekriis. Need argumendid kõlasid eelmise aasta lõpus. Praegu küll tundub, et paisu taga on midagi suuremat. Kas me võime öelda, et tänavatele valgunud Iraani rahvas on praegu milleski ka täiesti üksmeelne?
Väga keeruline öelda, sest tegemist on väga suure riigiga, mis rahvaarvu poolest ületab pea pooleteistkordselt Prantsusmaad ja territooriumi poolest lausa kahe ja poole kordselt, nii et vaevalt seal täielikku üksmeelt on. Eks on erinevaid motiive, miks inimesed võimude vastu protestivad. Sotsiaalmajanduslikud põhjused on kindlasti väga tähtsad, aga Iraani rahvas on ju selle totalitaarse valitsemise all äganud aastakümneid, nii et kindlasti ka üldine rahulolematus poliitilise süsteemiga mängib oma rolli.
Praegu kõneldakse sellest, et iraanlasi on kutsunud üles massimeeleavaldusi korraldama eksiilis elav Iraani kroonprints, samas ei olevat selge seegi, kui paljud protestijad tahaksid seista tema selja taga ja kui paljud igatsevad tagasi hoopis neid olusid, mis jäid 1979. aasta islamirevolutsioonieelsesse aega. Kas on mingisuguseid märke, mis lubavad üht või teist?
No need on üks ja sama asi – šahhivõim ju kuni revolutsioonini kehtiski. Ma lugesin Eesti ajakirjandusest mõtteavaldusi, et Iraani rahvas ihkab vabadust ja ootab eksiilis elavat endise šahhi poega tagasi troonile – need kaks asja ei kõla hästi kokku.
See, mida me praegu ajalooraamatutes tunneme islamirevolutsioonina, mis eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpul aset leidis, tegelikult algas tõelise rahvarevolutsioonina. Selles osalesid lisaks islamistidele ka vasakpoolsed intellektuaalid, osalesid tudengid ja põhjus, miks see tõeline rahvarevolutsioon seal aset leidis, mille hiljem siis islamistid kaaperdasid või usurpeerisid, oli ikkagi šahhirežiimi erakordne ebapopulaarsus, tegemist oli väga despootliku, türanliku režiimiga, mis ei nautinud teps mitte rahva toetust ega armastust.
Nii et jah, selge on, et sellise totalitaarse võimu all nagu [ajatolla Ali] Khamenei juhitav islamistlik šiiitlik valitsus, on opositsioonil väga raske üleüldse tekkida ja kujuneda, leida endale liidreid ja organiseeruda. Ja see kindlasti annab teatud võimalused eksiilis elavatele või tegutsevatele Iraani grupeeringutele.
Aga me siin läänes oleme tihtipeale olnud eksiarvamuse mõju all, et me võiksime nendes riikides, kus despootlikud võimud kõiguvad, ametisse upitada need isikud või grupeeringud, keda meie läänes hästi tunneme ja armastame, andmata endale aru, et enamasti nad ei naudi mingisugust olulist toetust ega isegi mitte tuntust kodumaal. Seda viga me oleme teinud kordi ja kordi.
Ashraf Ghani Afganistanis (riigi president 2012-2021, kuni Taliban ta võimult tõukas – toim.), kes oma Maailmapanga taustaga tundus meile väga sobiv mees seda riiki juhtima, ei saanud selle rolliga iseäranis hästi hakkama, nagu me tagantjärele võime öelda.
Kui siin [Hosni] Mubarak (Egiptuse president aastatel 1981-2011 – toim.) langes Egiptuses Araabia kevade ajal, siis me läänes mõtlesime, et oi, meil on toredaid egiptlasi erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide eesotsas, olgu siis endine Aatomienergiaagentuuri juht (1997-2009) [Mohamed] ElBaradei siis või Amr Moussa, kes omal ajal (2001-2011) juhtis Araabia liigat. Tuli välja, et kodus Kairos ega ka laiemalt Egiptuses keegi neid väga sinna ei oodanud.
Selge on, et mõnedel nendel rühmitustel on palju raha, nad teevad väga olulist lobitööd Euroopa pealinnades või ka Ameerika Ühendriikides. Aga kui me mõtleme siin kas või Maryam Rajavi juhitavale rühmitusele, keda suure tõenäosusega ju tegelikult toetatakse rahaliselt ja logistilise abiga Iraaniga vaenujalal olevatest sunniitlike riikide pealinnadest regioonis, siis arvata, et need võiksid olla juhid, keda kodus väga võimule oodatakse, on mõnevõrra naiivne.
Seda kõike kuulates tuli kohe meelde legendaarne Theatrumi tükk “Iraani konverents”, kus püütigi lääne ajuga kõiki neid asju lahendada. Aga kui täna küsida iraanlastelt endilt, mida nad siis eeskätt tahavad?
Ega minul nüüd võimalust seal Iraani protesteeriva rahva hulgas ringi jalutada ja nende arvamust uurida ja kraadida ju ei ole. Usun, et eks nad tahavad seda, et saabuks teatud sotsiaalmajanduslik kindlustunne ja stabiilsus…
mis ei tähenda ilmtingimata režiimi kukutamist…
…no tõenäoliselt selle eelduseks on režiimi kukutamine. [See] kuidas režiim püsib, [on see] et ta on loonud tohutu patronaaživõrgustiku, mille osaks on loomulikult ka julgeolekujõud ja see annab režiimile teatava tugevusvaru võrreldes mässava rahvaga.
Me oleme tihtipeale olnud liiga optimistlikud. Kui me vaatame näiteks Venezuelale tagasi, siis omal ajal ka Juan Guaidód (Venezuela presidendiks valitud ja sellena lääneriikide tunnustuse saanud poliitik, kellel aga Nicolas Maduro režiim ei lasknud võimu teostada ja kelle hiljem võimult kõrvaldas – toim.) ootasime, et kohe-kohe tuleb, võtab võimu, sest rahvas ju ei armasta Madurot. Siis andsime Nobeli rahupreemia [Venezuela opositsiooniliidrile María] Machadole ja ütlesime, et nüüd kohe-kohe on sellel režiimil lõpp. Aga tänasel päeval tundub millegipärast, et režiim võib-olla elab üle isegi selle, et Maduro arreteeriti ja riigist välja toimetati – tundub, et temaga samal valimissedelil olnud asepresident teostab võimu edasi ja režiim kui selline püsib vaatamata liidri lahkumisele.
Nii et me tihtipeale seda, kui kaugele on need despootlikud režiimid valmis minema ja millise eelise annab neile tegelikult kontroll julgeolekujõudude üle, kes on osa sellest patronaaživõrgustikust, aga teisest küljest on kindlasti ka kuriteokaaslased režiimi poliitiliste juhtidega ja seetõttu ei näe endal mingisugust tulevikku pärast režiimi langemist, milleks nad on valmis – seda me tihti alahindame.
No aga vaatame siis üle, mida režiim ise on kõnelenud. Iraan ei välista koostööd Ameerika Ühendriikidega, aga ei soovi sõda, ometi on selleks valmis. Ligikaudu selline sõnum tuli eile Iraani välisministrilt. Millist keelt see kõneleb riigi juhtkonna enesetundest?
No riigi juhtkond on ka üsna mitmetahuline. Kui me mõtleme siin president [Masoud] Pezeshkianile ja tema kabinetile, siis on tegemist Iraani mõistes võrdlemisi mõõdukate poliitikutega. Aga nagu me teame, võimutäius kuulub siiski ajatolla Khameneile, kes on eakas mees ja kelle peatsest lahkumisest siin ka kõneldakse ja spekuleeritakse. Aga selge on see, et kui me vaatame, mida võim praktiliselt teeb, siis on üsna jõulisi samme hakatud astuma. On võrdlemisi arvukalt hukkunuid nende julgeolekujõudude operatsioonide käigus, on kasutatud täitsa arvestatavalt jõudu, on suletud internet, et raskendada opositsiooni tegevuse või võimuvastaste protestijate tegevuse koordineerimist ja ilmselt ka siis infolekkeid nendest brutaalsetest aktidest, mida korda saadetakse, et nende jõudmist välismaailma teha keerulisemaks.
Nii et kui kindlasti on võimude hulgas ka neid, kes usuvad, et teatud vastutulekutega on võimalik olukorda stabiliseerida ja halvemat ära hoida, on võimu tipus kindlasti arvukalt ka neid, kes ütlevad, et mingisuguseid nõrkusemärke ei tohi näidata.
Donald Trump ähvardas juba nädala eest, see oli siis enne verevalamise algust, et kui valitsus hakkab meeleavaldajaid tapma, ei jää USA relvajõud seekord pealtvaatajaks. Midagi sellist on juba juhtunud, me ei ole veel samme näinud, kas julgete ennustada, mis juhtub edasi?
Ei saa kindlasti välistada, et Ameerika Ühendriigid või ka keegi teine on valmis teatud sõjalist operatsiooni ette võtma. Aga tõenäoliselt see saab olema siiski miski, mis toimub õhust ja nii suures riigis olukorda kontrolli alla võtta pelgalt õhulöökidega ei ole võimalik. Kindlasti on võimalik neutraliseerida teatud ohukoldeid, nii nagu tehti rünnakutega Iraani tuumaobjektidele.
Aga juba eelmise sajandi algusest, kui britid üritasid kontrollida Iraaki, on teada, et selleks, et tegelikult olukorda kuitahes võimsa välisjõu poolt kontrollida, tuleb seda teha ikkagi maapinnalt. Ja seda valmidust ei ole kindlasti ei Washingtonis ega ka teistes lääne pealinnades.
Te tõite välja, et sõjavägi on ka suuresti ju kuriteokaaslane. Samas nägime, kui kiiresti kukkus [Süüria diktaator Bashar] al-Assad, keda väga maruliselt ei mindud toetama. Kas siin võib ka paralleele tõmmata?
Assadi langemisele eelnes pikk ja väga paljude välisosalejate ja ka kodumaiste grupeeringutega kodusõda. Seda organiseerituse taset mis tahes võimudega vaenujalal olevate grupeeringute poolt Iraanis tänasel päeval ju ei ole. Selles mõttes paralleelid Süüriaga on ilmselt mõnevõrra eksitavad.
Aga kui rääkida nii-öelda kuriteo kaaslusest, siis kahtlemata on siin erinevaid tasandeid. Kui me räägime [Iraani] revolutsioonilisest kaardiväest, mis on paramilitaarse grupeeringuna alustanud relvaformatsioon, mis on režiimile väga lähedane ja on tegelikult just nimelt keskendunud ajalooliselt ikkagi ka sisemaise korra hoidmisele võimude heaks, siis nemad on kindlasti verisemate kätega kui on tavarelvajõud või armee, mis on siiski kutsutud ja seatud kaitsma riiki välisvaenlaste vastu.
Näiteks ka nende erinevate relvastatud formatsioonide lojaalsus võib olla erinev. Nii et päriselt ei saa ju välistada, et kusagilt algab see murenemine ja sedamööda, kuidas rahvarahutus kasvab või püsib, kui teda ei õnnestu murda, siis mingil hetkel võib-olla saavutab ta selle kriitilise taseme, mis tõepoolest võimaldab juba loota võimude kukkumist.
Nagu me teame, on Iraanil sõpru. Kas me oleme seni näinud märke, et Venemaa on võtnud Iraani toetamiseks ette midagi tõsiseltvõetavat või miks mitte ka Hiina?
No väga suurt hetkel ei ole. Ja millisel hetkel see muutub meie jaoks nähtavaks, on ka raske öelda.
On selge, et Venemaa on ikkagi väga suurel määral ju seotud agressioonisõjaga Ukraina vastu. Kindlasti on Venemaa tähelepanu rebitud mitmes suunas ja Moskvale on suureks pinnuks silmas see, et üks strateegiline platsdarm Ameerika Ühendriikide lähiümbruses on justkui langenud Caracase ja Venezuela näol ja teine Havannas, Kuubas ka kõikuma löönud.
Venemaa kindlasti vaatab üsna-üsna mureliku pilguga seda võimalust, et Iraani režiim langeks, sest Iraan on olnud ju Venemaa oluline toetaja ja varustaja Ukraina sõja käigus. Nii et me kindlasti võime oodata, et Venemaa ja Hiina on valmis astuma mingeid samme, kui tekib reaalne oht, et Teheran võiks kuidagi libiseda rohkem Washingtoni mõjusfääri. Aga nagu öeldud, et üks asi on režiimi langemine, teine asi on mingisuguse stabiilse ja noh enam läänemeelse aseaine tekkimine. Me näeme, et ka ameeriklaste võime viia läbi kliinilisi, väga kõrgel tehnoloogilisel ja planeerimistasemel operatsioone on suur ja imetlusväärne. Samal ajal ameeriklaste võime tekitada sellest kaosest uut korda on ikkagi mõnevõrra piiratud.
Milline sündmuste käik oleks Eestile ja Euroopale kõige meelepärasem?
No kui puhtalt soovmõtlemisse kalduda, siis loomulikult stabiilne, tänasest oluliselt sekulaarsem ja demokraatlikum režiim, mis suudab kontrollida kogu riiki, tema territooriumi, julgeolekujõude ja kes ei ole kuidagi antagonistlik Euroopa ja laiemalt lääne suhtes, kes ei ole eriti koostööaldis Putini režiimiga Venemaal – see oleks kindlasti ideaalne lahendus.
Aga kui me mõtleme tagasi olgu Iraagile, Afganistanile, Liibüale, Süüriale, siis väga harva neid ideaalseid lahendusi tekib. Ja veel üks viga, mida me tihti taoliste riikide režiimide ja ka nende rahva käsitlemisel teeme on see, et me ei omista neile iseseisvaid huve ega motiive. Iraani rahvas kindlasti ei anna kõige kõrgemat prioriteeti lääne julgeolekule ja majanduslikule stabiilsusele, vaid eeskätt ikkagi keskendub omaenda riigi ja omaenda rahva majanduslikule toimetulekule ja julgeolekule.
Olgu öeldud, et minu vestluskaaslane Sven Mikser ei vajanud selle jutu ettekandmiseks mitte ühtegi märget kusagil paberil. Küllap ei ole ka teil endal jäänud märkamata, et teiega spekuleeritakse kui järgmise presidendiga. Kas see mõte tundub kuidagi vastuvõetav?
Ma usun, et neid inimesi, kelle nimega spekuleeritakse siin ees ootavate presidendivalimiste kontekstis on väga palju ja tõenäoliselt ajakirjanduse apetiit presidendivalimiste kuupäeva lähenedes üha kasvab. Kui poliitikud ise on kidakeelsed ega ei soovi ei iseenda nimega ega oma erakonnakaaslaste nimedega spekuleerida, siis hakatakse seda tööd tegema ikkagi toimetustes. See on mõistetav. Ei, mina ei valmistu presidendivalimisteks tänasel päeval.