Foto: kirjastus Tänapäev

Susanne Lieder (sündinud 1963) on saksa kirjanik, kelle meelisteemaks on mõjukate naiste elulood. Ta elab oma pere ja viie kassiga Nienbergi lähedal Saksamaal.
Susanne Liederi sulest ilmus romaan „Astrid Lindgren“ aastal 2022, mille tõlkis eesti keelde Õie Ristioja. Kirjastus Tänapäev andis selle välja sarjas „Säravad naised“ aastal 2023.
Maailmakuulsast lastekirjanikust Astrid Lindgrenist (1907–2002) on kirjutatud mitu elulooraamatut. Praegugi on võimalik Eesti raamatupoodidest osta näiteks „Kasutad tavalisi sõnu…Astrid Lindgreni keel“, autor Lena Törnqvist või „Tundmatu Astrid Lindgren. Aastad kirjastuses“, autor Kjell Bohlund. Susanne Liederi romaan Astrid Lindgrenist põhineb aga väljamõeldisel, milles kirjanik maalib ühe võimaliku pildi Pipi Pikksuka loomise loost, kelle sünnist, kui nii võib öelda, möödus 26. novembril 80 aastat.
Minu lugemislauale jõudis see suurepärane teos tänu Vikerraadios kuuldud järjejutule, kus näitleja Liina Olmaru luges viiel päeval romaanist katkendeid. Kuna mustal reedel langetas Rahva Raamat päris palju raamatute hindu, siis „lugemishaige“ nagu ma olen, ostsin endale selle romaani ja ei kahetse. Kõvakaaneline raamat on juba välimuselt väga ilus. Beežil taustal on idülliline pilt järve kaldal rootsipunaseks värvitud majakesest metsa veerel. Järve äärsel teel jalutavad noor kena naine, kelle käest hoiab kinni poisike. Lisaks autori nimele ja pealkirjale on esikaanel tekst: „Tema elu on täis lapsepõlve, armastuses otsib ta õnne.“
Romaani sündmustik algab 1929. aasta talvel Stockholmis. Astrid oli käinud Kopenhaagenis järel oma kolmeaastasel pojal Lassel, kes elas kasuvanemate juures. Astridil polnud enam muud valikut, kuna üks kasuvanematest – Marie oli raskelt haigeks jäänud. Ta pidi poisi enda juurde võtma, kuigi tal oli väga raske oma elugagi hakkama saada, et ots otsaga toime tulla. Liigutav on lugeda stseeni, kuidas väike Lasse mitu korda oma päris emalt küsib, millal ta koju tagasi läheb. Taustaks kõigele sellele kurvale olukorrale on ka 1929. aasta talv, mis meenutab tänavust Eestimaa talve: „Milline ebameeldiv ilm! Taevas oli täis halle pilvi, mis rippusid madalalt ja raskelt linna kohal. Näis, nagu tõmbuksid Stockholmi majad selle all küüru. Vasapargi raagus puud, millest Astrid ja tema poeg Lasse nüüd mööda kõndisid, sädelesid niiskusest. Kõik ootasid igatsusega lund, kuid sel aastal ilmselt valgeid jõule ei tule.“
„Mure ja rõõm, nad käivad käsikäes,“ kui tsiteerida Astrid Lindgrenit ennast (tsitaat pärineb Lindgreni raamatust „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“). Susanne Liederi romaanis võidab Astrid lõpuks poja Lasse armastuse ja kohtab ka oma elu suurt armastust. See mees on Sture Lindgren, tema otsene ülemus toimetuses, kus Astrid sekretärina töötab. Noored abielluvad ja perre sünnib tütar Karin, kes kord aastaid hiljem haigeks jäädes tahab, et ema tema voodi äärel istuks ja lugusid jutustaks. Karin mõtleb välja tüdruku, kellele paneb nimeks Pipi Pikksukk. Ja Segasumma suvila, kus tüdruk elab. Pipi peab olema ka kõige rikkam ja tugevam laps, kes eales sessinatses maailmas elanud on.
Ja nii see läks. Algul jutustab Astrid tütrele lugusid peast, hiljem hakkab neid kirja panema ja lõpuks saadab käsikirja toimetusele, kust see esimese hooga tagasi lükatakse. Saatuse tahtel kohtub ta aga inimesega, tänu kellele lõpuks tema lood ilmuma hakkavad.
Susanne Lieder ühendab ja seob oma romaanis kimpu Astrid Lindgreni eluloolised andmed fantaasiaga a’la mis oleks juhtunud siis, kui poleks olnud ühte või teist elus ettetulnud olukorda. Südamlikult ja kaastundega kirjeldab ta Astridi läbielamisi ajal, mil tema mees Sture pole enam endine hell armastaja, vaid jätab mingil põhjusel enese unarusse, tarvitab alkoholi ega tule enam öösiti koju. Liigutav on lugeda Astridi hingepiinadest, kes ei suuda mõista, mis nende abieluga ja Sturega ometi juhtunud on.
Susanne Lieder maalib tundliku portree meie aja ühest olulisemast naisest, kelle vaimustavate lugude saatel on terved põlvkonnad lapsi üles kasvanud. Autor ütleb muuhulgas teose järelsõnas, et elulooromaani kirjutamine on imetore töö, kuid samal ajal ka suur vastutus ja väljakutse. Lieder märgib, et isiklikus elus hoidis Astrid Lindgren madalat profiili ega lasknud kellelgi oma südamesse ega hinge piiluda. „Seega ei tee ta inimesele, kes tahab temast kirjutada ega taha ekselda spekulatsioonide või isegi uljaste väidete virvarris, elu just lihtsaks,“ ütleb Lieder. Ka praegusel raskel ajal tasub aga eeskujuks võtta mitmel pool romaanis tsiteeritud Astridi elu motot, mille tema ema kord talle ütles: „Võta end kokku ja mine edasi!“
Kuigi jõulud on juba möödas, siis uuel alanud aastal terendab ees palju toredaid tähtpäevi, näiteks sõbrapäev ja naistepäev. Kes soovib oma lähedasi väikese kingitusega meeles pidada, siis alati on selleks hea raamat. Emadele või vanaemadele soovitan Susanne Liederi elulooromaani Astrid Lindgrenist. Miks mitte aga isadele või vanaisadele, kes armastavad kriminaalromaane, kinkida hoopis sama autori poolt kirjutatud romaan Agatha Christie’st („Agatha Christie. Armastuses otsib ta lootust, krimiromaanidega vallutab maailma“, kirjastus Tänapäev 2025).
Kallitele lastele ja lastelastele aga tasub nii sünnipäevaks kui muudeks tähtpäevadeks kinkida kindlasti Astrid Lindgreni aegumatuid lasteraamatuid, millest on välja antud lugematu arv kordustrükke. Kui õues paugub pakane, võiks lastele neid ka ette lugeda. Minu lemmikud on sellised Lindgreni surematud teoseid nagu „Rasmus, Pontus ja Lontu“, „Hulkur Rasmus“, „Bullerby lapsed“, „Väikevend ja Karlsson katuselt“, Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“, „Vahtramäe Emil“ ning „Madlike ja Jaanikingu põnn“.

Eluloolisi andmeid Astrid Lindgrenist
Astrid Anna Emilia Lindgren, kelle neiupõlvenimi oli Astrid Ericsson (sündis 14.11.1907 Vimmerbys ja suri 28.01.2002 Stockholmis) oli rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud 109 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
Astrid Lindgreni isa oli talunik Samuel Ericsson ja ema Hanna Ericsson. Astrid oli neljalapselise pere teine laps. Tal oli kaks õde ja vend.

  1. aastal lõpetas Astrid kooli, misjärel töötas praktikandina ajalehes Vimmerby Tidningen. Ta jäi 18-aastaselt rasedaks ning keeldus lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga abiellumast. Astrid siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida. 1926. aasta lõpus sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
  2. aastal asus Astrid sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus Sture Lindgreniga, kellega ta abiellus aastal 1931. Seejärel võttis ta poja Larsi enda kasvatada. Aastal 1934 sündis perre tütar Karin.
  3. aastal tuli Astrid Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga „Britt-Mari puistab südant“ teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi lasteraamatuga „Pipi Pikksukk“, mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud.
  4. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Kui Astrid Ameerikasse jõudis, ütles ta, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu „Kati Ameerikas“.
  5. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat.
    Astrid Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
    Astrid Lindgren suri Stockholmis 28. jaanuaril 2002. aastal. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad. Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.
  6. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mille väärtus küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Ülle Kask