Nimelt puhus Eestimaa talvepealinnas sedavõrd tugev tuul, et juba päev varem võis aimata, et väga suure tõenäosusega jääb tänane hüppevõistlus ära ja lõpptulemused selguvad eilse proovivõistluse põhjal. Seal oli Ilves aga 15., austerlasest Thomas Retteneggerist 48 sekundit maas.
Missiooni raskendas oluliselt asjaolu, et Ilves pidi vastavalt mass-stardi distsipliini üldarvestusele startima alles numbri alt 31 ehk grupi keskelt. Seetõttu kulutas esimese kahekilomeetrise suusaringi vältel kõvasti energiat, et jõuda tagasi staadionile neljandana. Tõhusa panuse andsid ka fantastiliselt libedad suusad, tänu millele tuhises ta avaringi lõpulaskumisel kümmekonnast konkurendist mööda kui postidest.
Teisel ringil otsustas ta taastumise ajal ees tööd teha, mis maksis distantsi lõpus kätte. Nii jõudis Ilves finišisse kümnendana, norralasest Jens Luraas Oftebrost täpselt 35 sekundit hiljem.
Kümmekonna minuti pärast ajakirjanikega vesteldes nentis ta, et kaotus võinuks olla väiksem. „Läksin natuke riskima,“ tunnistas Ilves. „Kui sain pundi ette, läksin vedama. Tagantjärele kaotasin natuke pea. Kodupubliku ees on lihtne teha asju, mida muidu võib-olla ei julge. Aga ega mul midagi tagasi hoida ei olnud, sest mäel oli kaotust võitjale üle 40 sekundi.
Kui suudan ühe ringi vedada, siis seisund halb ei ole. Veremaitse on praegu suus. Pingutus oli ikka päris kõva. Üle pika aja kah, võistelda sai ju viimati [kolm nädalat tagasi] Ramsaus.“
Ilves usub, et teistsugune taktikavalik – eelkõige teisel ringil taastumine – oleks hoidnud finišis kaotussekundid väiksemad. „Kas ma just võitjatega samal ajal finišeerunuks, aga vähemalt esimese pundi tagumises otsas oleks ikka ära kestnud. Ega nad väga kaugele jäänud,“ arutles ta.
„Tegelikult ma päriselt ei täitnud oma plaani. Lubasin endale, et ei tee nii, aga ahvatlus [punti vedada] oli suurem. Rahvale ka midagi!“