Alustame Brüsselist ja Strasbour’gist, sealt, kus Euroopa Parlament tegutseb. Tõenäoliselt ajakirjanikud seda tihti ei küsi, aga ma arvan, et paljud inimesed, kellega tänaval kokku puutute, küsivad ikka: mida te seal Euroopa Parlamendis tegelikult teete? Mis te neile vastate?
Ütlen ausalt, et seal on kolme sorti inimesi. On ühed, kes on saadetud sinna pensionile, sest Euroopa Parlamendis on väga palju endiseid peaministreid, ministreid, isegi presidente, kes saadetakse kuldse käepigistusega oma viimsele poliitilisele rännakule viieks või kümneks aastaks. Nende tegevus või panus on tihti väga passiivne, mittepoliitiline, kuna neil poliitilist tulevikku enam sisuliselt ei ole ja nii nad kulgevadki seal pensioni poole.
On teine sort inimesi, kes võtavad väga hingega seda justkui näiliselt sisulist tegevust. Nad teevad kümnete või sadade viisi muudatusettepanekuid ükskõik millistele raportitele ja resolutsioonidele. Isegi kui need läbi ei lähe, tunnevad nad, et on andnud suure tööpanuse Euroopa hüvanguks ja inimeste tuleviku jaoks, aga sisuline poliitiline kasu, efekt või tulemus on enam kui olematu.
Ja kolmas sort inimesi, kuhu ma ise pigem kuulun, arvab, et tuleb anda panus seal, kus sinust mingitki tolku on, ja samal ajal keskenduda sellele, kuidas omaenda koduerakond viia võidule siseriiklikel valimistel.
Lõppkokkuvõttes on Euroopa Parlament küll nime poolest parlament, aga sisuliselt – ükskõik mida Euroopa Parlament vastu ka ei võta –, kui liikmesriigid sellega nõus ei ole, siis see kohustuslikuks ei saa. Ta on selline väga amorfne moodustis Euroopa Komisjoni, mis on justkui täidesaatev võim, kellel on ainukene algatusõigus seaduse küsimustes, direktiivide ja määruste loomiseks, ja rahvusriikide vahel.
Euroopa Parlament on see vahepealne moodustis, kes üritab anda poliitiliselt mingit suunda – on see siis konservatiivne, liberaalne, föderalistlik või suveräänne suund. Seda me olemegi näinud aastakümnete jooksul, kus Euroopa Parlament on tihti väga föderalistlik, nõudes rohkem koostööd ja üleeuroopalist poliitikat.
Nüüd, viimase koosseisu jooksul, näeme rohkem terve mõistuse tagasitulekut, kus vaadatakse üle, kas rohepööre on ikka mõistlik ja kas immigratsioon saab olla selline, et igaüks on teretulnud ja võtame vastu kõik, kes üle piiri või üle Vahemere jõuavad. Ta on selline amorfne asi seal liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel.
See on üsna keeruline jutt, mida tänaval tavalisele valijale samasugusel viisil esitada ei saa. Paljud küsivad, et aga mis te seal konkreetselt teha saate?
Kusjuures ma arvan, et olen üks väheseid, kes on üritanud alates 2019. aasta algusest iganädalaselt teha järjepidevaid ülevaateid. Ma nimesid ei hakka ütlema, aga mind on hakanud kopeerima mõned teised Eesti saadikud Euroopa Parlamendis. Võtan paar-kolm teemat: näete, Euroopa Parlament arutas sel nädalal seda, tulemus oli see, kas see oli mõistlik või mõttetu, ja minu arvamus on selline. See hakkas kuidagi väga hästi lendama ja ma arvan, et vähemalt suur osa minu valijatest on kursis sellega, mis on minu või Euroopa Parlamendi tegevus.
Inimesed, keda ei huvita poliitika – ja ma arvan, et neid on väga palju, keda valimiste vahelisel ajal poliitilised protsessid ei kõiguta –, nende jaoks jääb see võõraks. See on paratamatu, et Euroopa Liidu küsimused tunduvad kauged, segased ja väga bürokraatlikud – mida nad tihti ongi. Nendele tundubki see justkui väga suure rahakuluna ja sooja õhu võngutamisena, millest sisulist reaalset kasu võib-olla tihti väga ei ole.
Reedene intervjuu: Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Teie olete Euroopa Parlamendis ühes väikeses fraktsioonis, mille ametlik nimetus on Euroopa Konservatiivid ja Reformistid, lühend on ECR. Ka sellel väiksel fraktsioonil ei ole seal väga suurt mõjujõudu. Näeme, et Euroopa Parlamendis käivad asjad nii või teisiti väga aeglaselt ja väga paljudes küsimustes palju sõnaõigust ei ole. Mida reaalselt saab Euroopa Parlamendi saadik teha? Mida te näiteks eelmisel nädalal tegite?
Ma võin selle isegi ümber lükata: me ei ole väike fraktsioon, me oleme suuruselt neljas. Euroopa Parlamendis on kaheksa fraktsiooni. Kõige suurem on EPP ehk Euroopa Rahvapartei, teine on sotsialistid, kolmas on Euroopa Patrioodid, kus on Viktor Orbani ja Marine Le Peni erakonnad, ja meie, konservatiivid ja reformistid, oleme neljas fraktsioon. Näiteks viies fraktsioon on Renew Europe ehk Uuenev Euroopa, kuhu kuulub Reformierakond – nende fraktsioon on väiksem kui meie oma.
Meie sisuline mõju on praeguses koosseisus veelgi suurem, kui ta oli varem. Ta oli ka varem suur, aga praegu on eriti suur, kuna Euroopa Rahvapartei on üritanud hakata suunduma mõistlikku suunda, tagasi pöörama rohepöörde küsimusi ja bensiini- ja diiselmootoriga autode keeldu, sest tekitatud kahju on olnud hoomamatu. Nüüd öeldakse: “Ups, eksisime.” Selleks, et neid mõistlikke asju nüüd teha – pöörata tagasi illegaalset immigratsiooni, rohepööret, elavdada Euroopa majandust –, on neil vaja konservatiivide ja reformistide hääli.
Kui meie fraktsioon ei oleks nii suur, nagu me oleme, siis Euroopa Rahvapartei võib kasvõi pea peal seista, aga nad ei saaks mitte midagi teha, sest sotsialistid, Uuenev Euroopa liberaalid ja rohelised nõuavad sama hullumeelsuse jätkumist. Ehk meie fraktsioon on väga mõjukas.
Mida ma tegin eelmisel nädalal? Eelmine nädal oli veel talvepuhkus. Enne jõule oli viimane täiskogu istungite nädal Strasbourg’is. Kõige olulisem asi, mis ära tehti tänu ka meie häältele ja minu häälele: me surusime läbi selle, et Euroopa liikmesriigid on tulnud immigratsioonipoliitikaga natuke tagasi reaalsusesse, maa peale. Täna on olukord selline, et liikmesriigid ei ole saanud saata tagasi illegaalseid immigrante, kuna väidetavalt need lähteriigid ei ole turvalised. Näiteks on kümneid tuhandeid tulnud läbi Tuneesia üle Vahemere Lampedusa saarele, sealt veetakse nad laiali üle Itaalia ja hakatakse jagama üle Euroopa. Siis me ahhetame, et mis me nendega pihta hakkame.
Liikmesriigid on välja tulnud ettepanekuga pikendada ohutute riikide nimekirja, kuhu saab inimesi tagasi saata. Sellele olid kõige rohkem vastu sotsialistid, rohelised, kommunistid ja ka osa liberaale. Euroopa Rahvapartei, konservatiivid ja reformistid ning ka patrioodid olid ilmselgelt selle poolt. Tänane olukord on see, kus 2024. aasta valimiste tulemusel on Euroopa Parlamendi koosseis selgelt liikunud konservatiivses või tsentristlikus suunas. See oli üks näide sellest, mis toimus vahetult enne jõule: Euroopa Parlament andis heakskiidu, et alustada läbirääkimisi liikmesriikidega nimekirja pikendamiseks, et millised riigid on ohutud ja kuhu saaksid riigid immigrante tagasi saata.
See oli siis üks näide nendest eelmise aasta viimase poole Euroopa Parlamendi hääletustest, kus Euroopa Rahvapartei – väga üldiselt öeldes kristlikud demokraadid või konservatiivid – hääletasid koos nende erakondadega, kes kujuteldaval poliitilisel kaardil asuvad nendest paremal pool. Seda kirjeldati Brüsseli-keskses ajakirjanduses kui mingit tohutut revolutsioonilist muutust, et seda pole kunagi varem olnud ja kõik on absoluutselt teistmoodi. Samas kaugemalt vaadates tundub, et midagi väga erilist selles ei ole. Kasvõi sellesama rohepöörde või kliimahääletuste küsimuses: kui varem oli Euroopa Liidu eesmärk 2035. aastaks sisepõlemismootoriga autodest täielikult loobuda, siis nüüd on see eesmärk seatud vist 90 protsendile.
Kus see revolutsioon täpselt väljendub? Mitte niivõrd autode puhul, aga nimelt selles, et te nüüd hääletate Euroopa Parlamendis koos EPP-ga, kuigi varem EPP parempoolsete erakondadega hääletada justkui ei saanud?
Kusjuures EPP hääletas varasemalt väga tihti koos konservatiivide ja reformistidega, mis on selline mõõdukalt parempoolne konservatiivne fraktsioon. Kellega nad koos ei hääletanud, oli selline fraktsioon nagu Identiteet ja Demokraatia, mida määratleti kui liiga äärmuslikku. Euroopa Rahvapartei on alati üritanud olla selline klassikaline, et nemad on mõõdukad, euroopameelsed konservatiivsemad jõud, kes tantsivad sama tantsu, mida sotsid teevad.
Nüüd Euroopa Rahvapartei on suuresti nurka surutud AfD poolt. Nad on reaalsuse ees, et kui nad ei võta jalgu kõhu alt välja ega adu seda päris olukorda, mis on juhtunud Saksamaa majanduses alates tuumaelektrijaamade sulgemisest ja rohepöörde teostamisest – kus autotööstuses on kaotatud kümneid tuhandeid töökohti rohepöörde ja elektriautode fantaseerimise pärast –, siis nad kaotavad veelgi rohkem hääli järgmistel valimistel AfD-le. See on poliitiline paratamatus: alles siis hakatakse liigutama, kui kardetakse oma koht kaotada järgmistel valimistel.
Nad peavad nüüd veelgi rohkem ka meist ehk konservatiividest ja reformistidest veelgi parempoolsemate või rahvuslikumate fraktsioonidega koos hääletama, et neid reforme teha. Need reformid on kahtlemata väga aeglased, ei ole midagi revolutsioonilist, kus üleöö saadakse aru, et pöörame paadi 180 kraadi teistpidi ja paneme hullumeelsetele asjadele pidurit, vaid hakatakse jällegi suppi rahulikult keetma, et vaatame nüüd ja teeme kergelt nii, et ka sotsid ja rohelised oleks natukene rahulikumad, et nad väga palju ei karjuks ega süüdistaks EPP-d paremäärmuslastega koostöös.
Lõpuks maksab selle kinni meie maksumaksja – läbi kõrgema elektrihinna, toiduhinna ja töökohtade kaotuse. Ma arvan, et kui praegu vähendati autotööstuses seda eesmärki 90 protsendile aastaks 2035, siis olen suhteliselt kindel, et aastaks 2030 on see langenud juba 50 protsendi peale. Lõpuks see poliitiline paratamatus ja reaalsus tuleb ikkagi labidaga pähe valusalt: kahju on olnud üüratu, miljardites, aga lõpuks saadakse aru, et see on teostamatu.
Põhimõtteliselt, kui me ei taha ehitada täielikku kommunismi, kus ainult väga valitud ühiskonna liikmed saavad omada ilusat elektriautot ja sellega mugavalt sõita Berliini kesklinnas või Telliskivi linnakusse, kus on laadimiskohad, siis tegelikult seda eesmärki hakatakse vaikselt vähendama aasta-aastalt ja öeldakse: “Näete, me parandasime oma vigu, palun valige meid tagasi ja andke uuesti positsioonid.”
Kui vaadata Euroopa Parlamendi seest, siis kuidas äärmusluse ja mõõdukuse pilt paistab? Tihti nimetatakse osasid erakondi teiste poliitikute ja ajakirjanduse poolt paremäärmuslikeks – see on üsna tavaline ja sinna alla läheb vist tihti ka seesama ECR. Vähemasti olen näinud. Vasakäärmuslasteks nimetatakse väga harva, peamiselt erakondi, kes on suisa kommunistlikud. Kuidas see pilt sealt seestpoolt paistab, mida see äärmuslus Euroopa Parlamendi kontekstis tegelikult tähendab?
See on võib-olla laiem küsimus: milline on meie ülikoolide kvaliteet ajakirjanike koolitamisel ja kui võimekad on ajakirjanikud hoidma poliitilist neutraalsust või varjama oma sümpaatiat mingite poliitiliste jõudude suhtes. Mina olen näinud, kuidas nimetatakse kasvõi Marine Le Peni erakonda paremäärmuslikuks. Isegi kui ma ei ole nõus kõigi tema seisukohtadega – eelkõige mis puudutab näiteks Venemaa küsimust –, siis ma ei ole suutnud siiamaani aru saada, kuidas saab endast lugupidav ajakirjanik või meediamaja täiesti tuima näoga nimetada paremäärmuslikuks erakonda, kes omab ligi 50 protsenti toetust ühiskonnas. Kuidas, pagan, on see võimalik, et nad on äärmuslikud?
Minu definitsiooni järgi on äärmuslik see, kui sul on toetust maksimaalselt 5–10 protsenti – sa oled nišigrupp väga radikaalsete ideedega, mis ei lenda teiste ühiskonnaliikmete jaoks. Siis sa oled äärmuslik seal nurgas oma väikese toetusega. Kui sul on toetust umbes 50 protsenti – kui me räägime Marine Le Penist presidendivalimiste kontekstis –, siis kuidas saab see olla äärmuslik?
Samamoodi ECR ehk fraktsioon, kuhu mina kuulun. Meie põhiline jõud on Itaalia Vennad, Fratelli d’Italia, neil on peaminister Giorgia Meloni, kelle erakond on siiamaani populaarseim ka võimul olles, mis on Itaalia poliitilises kontekstis väga harukordne. Nimetada äärmuslikuks fraktsiooni, kus on ülimalt populaarne peaminister, kes teeb majandusreforme ja on kontrollinud immigratsiooni – mis seal äärmuslikku on? See on pigem kivi osa Eesti ajakirjanike kapsaaeda, kes kopeerivad tuimalt Politico artikleid, et kui on far right, siis see on paremäärmuslane, ilma sisust aru saamata. Me võime öelda ka, et Eestis Isamaa ei ole tihti mitte paremkonservatiivne, vaid on tegelikult tsentristlik osades küsimustes, nii nagu EPP on tsentristlik. See defineerimine poliitideoloogias on tihti suhteliselt kentsakas.
Ma kujutan ette, et paljudel Isamaa liikmetel on viimasel ajal EPP seisukohti Eestist võib-olla isegi imelik vaadata. Isamaa on liikunud näiteks rohepöörde küsimuses peavoolust kiiremini kriitilise vaate juurde, samas EPP hoiab ikkagi liini, et ärme veel päriselt lahti ütle ja ärme väga kriitilisi positsioone hoia.
Aga ma küsin sedapidi: te olete Keskerakonna liige ja Keskerakonda kuulub ka teie kaaslane Euroopa Parlamendis Yana Toom. Tema on hoopis selles Renew ehk liberaalide fraktsioonis. Ka viimases hääletuses, mis puudutas riike, kust Euroopasse immigratsiooni tuleb, hääletasite te vist erinevalt? Tema arvas, et võiks jätkuvalt mitte tagasi saata pagulasi nendesse riikidesse, mis on justkui turvalised, nagu seesama mainitud Tuneesia. Kuidas peab valija sellest aru saama? Keskerakonna valija valib Keskerakonda, tal on võib-olla valimisringkond, kus ei ole ei Jaak Madisoni ega Yana Toomi, ja ta peab aru saama, kes see Keskerakond seal Euroopa Parlamendis siis õieti on?
Nagu on öelnud erakonna esimees Mihhail Kõlvart: Keskerakonna eesmärk on ühendada erinevaid inimesi ja tuua nad keskväljale kokku.
Reedene intervjuu: Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Aga kas siis nii laialt ühendada?
Yana Toomil on kindlasti omad seisukohad ja oma nägemus, millised võivad olla turvalised riigid. Kusjuures isegi Euroopa riigid ei soovi tagasi saata pagulasi, kuna pagulane on ametlikult kaitset vajav inimene, kellel on tõesti oht elule või tervisele. Aga neid pagulasi on väga vähe, kes saabuvad Euroopasse. Enamik on siiski illegaalsed immigrandid, kes soovivad paremat elu. Inimlikult on neist väga kahju, aga Euroopa ei ole ka päris see koht, kuhu kogu maailm saab kokku joosta, sest nende endi riigid on tuksi keeratud või seal on väga halb elu.
Aga selline väga lihtne aktuaalne küsimus nagu seesama Maduro röövimine Ameerika Ühendriikide poolt Venezuela pealinnast sõjalise rünnaku käigus. Ma saan aru, et teie meelest oli tegemist igati õige sammuga Ameerika Ühendriikide poolt?
Ma arvan, et isegi kui mõni samm, mida Ameerika Ühendriigid teevad, ei ole õige, siis Eesti roll või ülesanne ei peaks olema õpetada või moraali lugeda Ameerika Ühendriikidele, kes panustavad üle kahe kolmandiku NATO eelarvesse.
Aga Jana Toom leidis, et see on ikkagi rahvusvahelise õigusega teravalt vastuolus. Olete vestelnud sel teemal üldse omavahel?
Nii sügavalt ei ole, aga ma tean, et tema seisukohad ja maailmavaatelised lähenemised on minu omadest kahtlemata erinevad. Oli inimesi, kes küsisid pärast minu liitumist Eesti Keskerakonnaga, et kuidas ma sain liituda erakonnaga, kus on Yana Toom. Minul on alati küsimus: kas üks inimene Eesti suurimas erakonnas on nüüd see peaargument, millele ma peaksin keskenduma?
Minu jaoks on tunduvalt olulisem, mis on erakonna ametlik positsioon ja poliitiline suund, kui me võidame riigikogu valimised või oleme valitsuskoalitsioonis. Sellest peab valija aru saama, mis on Keskerakonna poliitika, olles võimul. Kui me vaatame Keskerakonna programmi enne Euroopa Parlamendi valimisi – isegi kui mind ei olnud veel erakonnas –, siis see oli ikkagi väga rahvusriiklust toetav, väga selgelt rohepöördele vastanduv, kaitses suveräänset energeetikapoliitikat ja välispiire. Seal on pigem küsimus üksikutele erakonna liikmetele: jah, teil on õigus oma isiklikele seisukohtadele, aga erakonna poliitika oli väga selgelt rahvusriigi kontseptsiooni toetav. Ma olen alati lähtunud sellest, mis on erakonna ametlik poliitika. Täna kaalub Keskerakond väga tõsiselt liitumist Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Parteiga.
Kuidas see liitumine üldse käib, mis selleks vaja teha on?
Erakonna põhikirja järgi peab erakonna juhatus tegema ettepaneku erakonna volikogule, kes siis selle kinnitab või lükkab tagasi.
Ma mälu järgi ütleks, et midagi sarnast on juba nagu toimunud või ei ole?
Toimunud on see, et Eesti Keskerakond lahkus 2024. aasta septembris erakonna volikogu otsusega ALDE-st ehk Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Alliansist, kuhu kuulub ka Reformierakond. See oli väga selgelt poliitiline valik, et me ei saa kuuluda sellisse Euroopa perre.
Aga nüüd on Keskerakond siis kuskil seal vahepeal lihtsalt?
Hetkel oleme ametlikult parteitud, me ei kuulu ühtegi poliitilisse perekonda. Ega neid valikuvariante sisuliselt väga palju ei ole. Kui liikuda ALDE-st, mis oli selgelt väga vasakule kalduv, liberaalne, föderalistlik ja rohepöörde eestvedaja, siis sealt liikuda mõistlikus suunas ongi kas Euroopa Rahvapartei (EPP) või konservatiivid ja reformistid (ECR). ALDE alustas 2019. aastal monitooringut toona Jüri Ratase juhitud Keskerakonna üle selle tõttu, et tehti koalitsioon Isamaa ja EKRE-ga. Ehk selgelt poliitiline rühmitus, kes tuleb moraali lugema liikmesriikide erakondadele, et meile ei meeldi, mida te teete, meid ei huvita valimistulemused ega demokraatia, meid huvitab oma ideoloogia. Ilmselgelt Eesti Keskerakond ei saa kuuluda sellisse seltskonda, kuhu kuulub Reformierakond.
EPP-s on juba erakond Isamaa. Konservatiividel ja reformistidel on üks mõjukamaid poliitilisi perekondi kogu Euroopas: seal on ka Poola Õigus ja Õigus, seal on Itaalia peaministri Giorgia Meloni erakond, seal on ka Rootsi Demokraadid, kellest sõltub praegu Rootsi valitsuse püsimine – tänu millele on Rootsi sulgenud illegaalse immigratsiooni voolud ja teinud majandusreforme. Nii et see on väga hea perekond. Eesti Keskerakond pole veel otsustanud sellega liitumist, aga kaalub seda tõsiselt. Lõpuks on see valijale selge sõnum: Eesti valija saab olla kindel, et valides Eesti Keskerakonda, saab ta tagasi normaalse poliitika, kus seistakse eelkõige Eesti huvidest Euroopas.
Keskerakonnal on läinud viimase aasta jooksul erakordselt hästi. See on olnud paljudele suureks üllatuseks, kuidas sellisest kriisisituatsioonist on välja tuldud. Te olete suhteliselt uus inimene erakonnas. Kas teile tundub, et Mihhail Kõlvart erakonna esimehena ja need tema toetajad, kes pärast suurt pudenemist alles jäid, on ise midagi väga õigesti teinud, või on Keskerakonnal lihtsalt jubedalt vedanud? Põhimõtteliselt olla opositsioonis ajal, kui valitsus tõstab makse, inflatsioon on kõrge ning tehakse ebapopulaarseid, lühinägelikke ja Keskerakonna venekeelsete valijate vastu suunatud otsuseid – kumb see siis on?
Eks seal on kindlasti segu mõlemast. Muidugi üritavad poliitilised oponendid – sotsiaaldemokraadid, Reformierakond või Eesti 200 – põhjendada teise erakonna edu alati sellega, et küll neil lihtsalt vedas.
Olgem ausad, teil ongi ju vedanud selles mõttes, et keegi ei oleks arvanud, et valitsuserakonnad – või sel hetkel ka valitsusse kuulunud sotsiaaldemokraadid – teevad Keskerakonnale ühe kingituse teise järel.
Jah, aga samal ajal saaks küsida, miks need valijad ei koondunud näiteks EKRE taha, veelgi rohkem Isamaa taha või miks nad ei koondunud Parempoolsete taha, mis on ju täiesti parlamendiväline ja justkui puhas jõud?
Parempoolsed on vist ainus Eesti erakond lisaks Keskerakonnale, kelle toetus Emori järgi eelmisel aastal tõusis.
Just, et miks nad koondusid just Eesti Keskerakonna taha? Ma arvan, et erakonnal tuleb tunnistada, et see, mis tõi väga palju valijaid tagasi ja veenis ka osade teiste erakondade valijaid valima Keskerakonda, oli sõnumi selgus. Minu jaoks oli ka varasemalt alati küsimus see, et Keskerakonna maailmavaade on tsentristlik – leida tasakaalu ja ühisosa erinevate poolte vahel. Aga kui asi läheb konkreetseks, näiteks tuleb riigikogus hääletus, kas paneme põlevkivijaamad kinni või mitte, siis sa ei saa olla keskel. Sa oled kas poolt või vastu.
Kas sa lähed vastuollu rohepöörde ideoloogiaga, et päästa maailma ja pingviine õudsast surmast, milleks on väidetavalt kliimasoojenemine. Või seisame eelkõige omaenda odava elektri ja suveräänsuse eest, mis on ka Eesti julgeoleku küsimus. Kas me saame toota elektrit Eestis niimoodi, et me ei sõltu kaabliühendustest Soomega, mille mõni Vene või Hiina tanker jaanuarikuus -30 kraadiga jälle puruks sõidab? Immigratsiooniküsimuses on samamoodi: kas oleme nõus kvootidega või mitte? See ei ole koht, kus olla keskel. Lõpuks peab valijal olema kindlus, mida ta saab.
Samamoodi Tallinna kontekstis: kui ma valin Keskerakonda, kas ma saan tagasi juhtimise, kus ei ole nelja partei vahel kemplemist, kas Pärtel-Peeter Pere või Järvan on kõvem mees, kes sõidab kastirattaga, kes autoga? Kas taastatakse parkimiskohad, kas lükatakse normaalselt talvel lund, kas luuakse juurde lasteaia kohti? Kas sa saad selle normaalse linnajuhtimise tagasi peale “vikerkaarekoalitsiooni”? Lõpuks valib inimene kindlust.
Need on kõik tähtsad küsimused, aga olgem ausad – Keskerakonna suurepärasele tulemusele Tallinnas aitas eelkõige kaasa see, et venekeelsed valijad tahtsid valida Mihhail Kõlvartit.
Jah, aga Tallinnas on kaheksa linnaosa ja Mihhail Kõlvart sai kandideerida ainult ühes.
Jah, aga näiteks teie kandideerisite Kesklinnas ja te ei saanud seal Keskerakonna kandidaatidest kõige paremat tulemust. Hoopis Andrei Kante sai.
Ja see on täiesti loogiline, sest Andrei Kante ei ole tuntud Põlva või Tartu valijatele.
Aga Tallinna venekeelsetele valijatele on ta tuntud.
Ta on endine ja ka praegune abilinnapea, inimene, kelle juhtimise all oli haridusreformi küsimus ja kelle all töötati välja metoodika eesti keele õpetamiseks venekeelsetele lastele. Ta on teinud väga head tööd varasemalt ja see konverteerus loomulikult ka kohalikel valimistel. Inimene valib seda, kes on kohalikul tasemel head tööd teinud. Seega oli meie nimekirja pluss Kesklinnas just see, et nimekiri oligi väga tugev.
Seal oli endine linnaosavanem Monika Haukanõmm, kes on nüüd samamoodi abilinnapea. Nimekiri oli tugev ja isegi minu ligi 1000 häält selles kontekstis – kandideerides esimest korda Keskerakonna nimekirjas Tallinnas, kus minu baasvalija ei ole kõige suurem, vaid pigem Järva- ja Viljandimaal – ei ole üldse paha tulemus. Olen sellega täiesti rahul.
Aga lõpuks on küsimus selles, mis on toonud selle, et Keskerakonda toetab täna üle kolme korra rohkem eestikeelseid valijaid, kui toetas 2024. aasta suvel.
Mis selle on toonud?
Just nimelt sõnumi selgus. Kindlus, et Eesti Keskerakond ei ole mingisugune halvas mõttes vene partei, mida ainult venekeelsed valivad ja mis vaatab Moskva poole. See on Eestis kõige suurem rahvapartei, kelle eesmärk on, et oleks võimalik elada igas Eesti piirkonnas normaalselt. Et maakoolid ja ettevõtlus oleksid säilinud. Et maksundusega ei tõmmataks Eesti ettevõtlusele nööri kaela, nii et uksi pannakse kinni ja inimesi koondatakse. Et energeetikapoliitikas tagatakse stabiilsus ja ettenägelikkus, et mis on elektri hind ka veebruarikuu keskel, kui on väga külmad ilmad. Ettevõtjatel on ettenägelikkus, mis on nende sisendkulud energeetikas.
Et sul on normaalne poliitika, kus seistakse iga inimese eest, hoolimata sellest, mis on sinu kodune emakeel, aga arvestades samas väga selgelt Eesti julgeolekuprobleeme ja seda, et Eesti riigikeel on eesti keel – iga laps peab selle selgeks õppima. Kui see kindlus on eestikeelsele valijale antud, et Keskerakond seisab normaalse poliitika eest, siis ta julgeb ka uuesti valida Keskerakonda, hoolimata sellest, et Reformierakonna protsendi toetamiseks tõmmatakse jälle kuskilt tagataskust välja mingi “vene kaart” ja hakatakse ühiskonnas paanikat ja hirmu õhutama. See enam ei tööta.
Kui ma küsin nüüd samasuguse küsimuse Mihhail Kõlvarti käest, siis kas ma saan samasuguse vastuse?
Ma kohtusin temaga alles eile õhtul, vestlesime ka riigikogu valimistest ja jah, tal on sama vastus. Kusjuures ta tuletas meelde, mida me oleme eestikeelsele valijale rõhutanud, et millise Euroopa pealinna linnapea oli esimene, kes sõja puhkedes 2022. aastal kohe Kiievisse sõitis.
See on tõsi. Mihhail Kõlvart oli vist ka see linnapea, kes oma esimese kõne Tallinna linnapeana pidas teemal, kui oluline on eesti keel. Kui vaadata koalitsioonilepingut, mille Keskerakond on nüüd Isamaaga sõlminud, siis seal on laulupeost rohkem juttu kui lumekoristusest. Eesti keelest on seal väga palju juttu ja ma olen aru saanud, et need punktid tahtis sinna kirjutada pigem Mihhail Kõlvart, mitte niivõrd Urmas Reinsalu. Kas ma eksin?
Ma arvan küll, jah, sest Mihhail Kõlvart on täielikult Eesti patrioot, Eesti Kaitseliidu liige. See, kui palju miljoneid eurosid kulutati Kõlvarti juhtimisel Ukraina põgenike aitamisele Tallinnas, kui ta oli linnapea ja mis lõpetati ära, kui linnapeaks tuli Ossinovski koos justkui valgete jõududega, selle Eesti 200-ga, kes on õnneks omaenda lollustega kabelimatsu saanud. See, mida tegi uus, justkui progressiivne ja euroopameelne linnavõim, oli täielikult Eesti julgeolekuhuvide vastane, Ukraina inimesi ja põgenikke mõnitav. See, mida tegi Kõlvart linnapeana, oli väga suur toetus ja abi nendele inimestele.
Reedene intervjuu: Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Aga kui me vaatame jällegi erakondade toetusuuringuid, siis Keskerakond ei ole eestikeelsete valijate seas kahtlemata kõige populaarsem. Kõige populaarsem oli viimati Isamaa, siis tuli veel üks või kaks erakonda ja alles siis Keskerakond. Nii, et alles kolmas või neljas koht eestikeelsete valijate seas.
Meil on ruumi minna. Aga kui me oleme umbes ühe aastaga suurendanud eestikeelse valija toetusprotsenti kolmekordselt, olukorras, kus erakonna finantsseis on olnud väga raske ja raha suureks mainekampaaniaks pole olnud… Tulemust on toonud just nimelt kindlad sõnumid, selge maailmavaateline seisukoht ja kindluse andmine, et Keskerakond on väga hea alternatiiv praegusele võimule riigis. Ma arvan, et suund on olnud õige. See nõuab veel palju tööd, aga kui suudame eestikeelsete valijate protsendi viia 15 protsendile, tähendaks see üleriigiliselt umbes 25-protsendilist toetust ja võidu peale mängimist.
Nii et te arvate, et selle eesmärgi nimel suudavad Keskerakond ja Mihhail Kõlvart hoida Aleksandr Tšaplõginit ja Jana Toomi nii-öelda sordiini all määramata aja?
Kas kedagi peab sordiini all hoidma?
No Aleksandr Tšaplõgin ei jäänud vist isegi linnavolikokku, mis tundus väga huvitav.
Kahtlemata on Eesti kõige suuremas erakonnas erinevaid inimesi, aga valijale on kõige olulisem see, millist poliitikat ajab erakond tervikuna.
Teie ise tegite täiesti geniaalse valiku, kui te EKRE-st lahkudes läksite Keskerakonda. Ma saan aru, et võimalus oli minna Isamaasse ja võib-olla veel kuhugi. Aga Keskerakond oli sel hetkel erakond, mis ei tundunud väga paljutõotav. Aga olgem ausad, kui oleksite läinud Isamaasse, siis vaevalt te täna seal aseesimees oleksite.
Ma mäletan väga hästi lugupeetud saatejuhi, härra Samosti väga põnevat arvamuslugu vahetult pärast minu liitumist Keskerakonnaga. Kas see oli äkki Lääne Elus? Seal oli lause, et tõenäoliselt Madison ei karda laineharjal sõitmist või riskimist.
Võimalik, et selline lause seal oli. Tundub, et mul on siis õigus olnud?
Ma ei ole kunagi kartnud poliitilist riski võtmist. Neid inimesi oli ju alguses väga palju, kes ütlesid, et ma andsin sulle hääle, sa oled mind reetnud, sa läksid Eesti Keskerakonda. Aga ma ütlesin neile: võtke rahulikult.
Praegu on veel see võimalus, kus terve hulk eestikeelsele valijale sümpaatseid poliitikuid võiks Keskerakonda astuda ja saada seal järgmiste valimiste eel nimekirjas häid kohti?
Häid kohti saadakse nimekirjas eelkõige tänu tööle.
Kindlasti, aga ka tänu varasematele saavutustele ja populaarsusele.
Meile on tulnud väga palju eestikeelseid liikmeid, kelle eelnev taust on olnud näiteks EKRE. Eriti maapiirkondades on aktiivsed kohaliku tasandi poliitikud liitunud Keskerakonnaga, nähes, et erakond on taas tõusmas tugevaks rahvaparteiks. Fakt on see, et kohalikel valimistel võitis üle-eestiliselt Keskerakond, väga raskest seisust välja tulles. Seda võitu poleks tulnud ilma eestikeelsete valijate toetuseta. Kahtlemata aitas ka see, et venekeelne valija on selgelt tulnud toetama Keskerakonda, mis lükkab ümber ka oponentide väited, nagu oleks Keskerakond mingi kahtlane moodustis, mis ohustab julgeolekut. Ei, Keskerakond on selgelt toetanud kaitsekulutuste kasvu, Eesti julgeoleku parandamist, vastandunud Venemaa tegevusele ja toetanud NATO-t. Ja hoolimata kõigest sellest Eesti venekeelne valija valib Eesti Keskerakonda.
Need, keda me nimetame venemeelseteks, kelle hulgas on ka paraku palju eestikeelseid, siis seal pole läbiv joon kodune emakeel, vaid sinu mentaalsus, sinu enda ajutegevuse huvitavad nüansid, kus sa hakkad mõtlema, et Venemaa tegevus on kuidagi jube põnevalt tore.
Kas te viitate siin Mart Helme viimasele välispoliitisele artiklile?
See on ka väga põnev, kusjuures. Neid parlamendiliikmeid on veel, kes räägivad, et meil polegi muud teha kui võtta kotid ja minna Moskvasse läbi rääkima. Neid inimesi on nii vene- kui eestikeelsete hulgas. Ja ka nende jaoks on kahtlemata olemas erakonnad, mida valida, näiteks Koos.
Anvar Samost ja Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Selle jutu peale tundub, et teooria, nagu oleks Keskerakond võtnud hääli Isamaalt, ei pea paika. Pigem võtate ikka EKRE poolt neid hääli?
Kui vaatame toetuse kasvu ka maapiirkondades, siis näen liikumist kahest suunast. Ühed valijad tulevad EKRE tagant väärtusküsimuste pärast – rahvusriik, immigratsioon, julgeolek, energeetika. Teine suund on sotside tagant tulijad, kes liiguvad mitte väärtusküsimuste pärast, vaid majandusküsimuste pärast: suurperede toimetulek, eakate toimetulek, sotsiaalküsimused, omastehooldus. Inimesed, kes muidu peaksid teoreetiliselt valima sotsiaaldemokraate, on pettunud, sest sotsid tegelevad pigem “vikerkaareküsimustega”, mis tavalist Eesti inimest ei huvita.
Kas tahate need küsimused valimistel lauale panna?
Minul ei ole probleemi väidelda ükskõik, mis teemadel, ka väärtusküsimustes. Lihtsalt ma tean, et oponendid jäävad alati alla.
Aga kas see on teema, millega Keskerakond tahab valimistele minna?
Ei, Keskerakond läheb sisuliste teemadega valimistele, milleks ongi majandusküsimused, maksupoliitika, toimetulek, demograafia, sündivus, julgeolek, elu maapiirkondades, põllumajandus, ettevõtlusteemad. Need on põhiküsimused, mis määravad Eesti riigi tuleviku ja selle, kas me oleme rahvusena olemas ka saja aasta pärast. Me võime panna julgeolekusse 20 protsenti, osta relvastust, aga kui me ei tegele demograafia ja sündivusega, siis kelle jaoks me seda riiki ehitame ja kaitseme?
Räägime Eesti poliitikast ka teiste erakondade vaates. Valitsuses on Reformierakond ja Eesti 200, kelle toetus on pikaajaliselt madal. Eesti 200 toetus on kahe, kolme protsendi tuuris, Reformierakonna toetus 10 ja 13 protsendi vahel. Kahe peale kokku umbes 15 protsenti toetust valitsusel. See on kahtlemata Eesti ajaloos üsna ennenägematu situatsioon. Kas teile tundub, et need kaks erakonda jätkavadki valitsuses tänu sellele, et neil on riigikogus kahepeale 50 pluss mandaati kuni valimisteni?
Kõik sõltub sellest, kas Eesti 200 hakkab lagunema või mitte. Piisab sellest, kui kaks inimest Eesti 200-st hüppab opositsiooni ja koalitsioon kaotab enamuse. Siis on küsimus, kas Kristen Michal suudab “akna alt” osta üles mõned hääled, et valitsus jätkaks kuidagi poolikuna valimisteni välja. Teine küsimus on Reformierakonna siseelu, et kui neil nüüd reitingu kasvu ei tule, siis kas nad tahavad minna 10 kuni 13 protsendise reitinguga valimistele, kui peaminister Michal on selles olukorras ise peasüüdlane.
Mulle tundub praegu, et selline otsus on seal erakonnas langenud. Keegi ei esita erakonna esimehele väljakutset, keegi ei taha olla see, kes võtab valimistel selle kaotuse Kristen Michali eest vastu.
Eks nad tõenäoliselt kalkuleerivad, et võtavad kaotuse vastu ja keegi ei taha olla kaotuse peasüüdlane. Arvestavad, et tuleb asemele valitsus, kus Reformierakonda ei ole, et siis hakata opositsioonist targutama, nagu Kaja Kallas tegi 2019, 2020. Ja siis tulla 2031. aastal justkui Eesti rahva päästjana. See on üks teoreetiliselt võimalik variant. Eesti 200 puhul on küsimus, millised erakonnad tahaksid üldse pakkuda läbikukkunud erakonna liikmetele päästevesti.
Kui praegu tuleks Eesti 200-st mõni minister või parlamendisaadik ja sooviks Keskerakonda astuda, kas te ei võtaks teda vastu?
Sellele peab vastama erakonna esimees, aga ma võin öelda, et kindlasti on Eesti 200 hulgas mitmeid ministreid ja parlamendi liikmeid, kelle vastu Keskerakonnal mingit huvi ei ole.
Reedene intervjuu: Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kas ma olen õigesti aru saanud, et kui miski iseloomustab Keskerakonna esimeest Mihhail Kõlvartit, siis on see asjaolu, et Mihhail Kõlvartil on hea mälu? Mõned sotsiaaldemokraadid, kes lahkusid aasta tagasi Keskerakonnast, on tundnud huvi tagasipöördumise vastu, aga Kõlvart on öelnud ei. On see nii?
Ma arvan, et ei pruugi eksida. Ma ei oska seda öelda, kes on pöördunud otse Mihhail Kõlvarti poole, et tulla tagasi. Ma tean seda, et alles mõned päevad tagasi üks mu enda tuttav, kelle hea lähituttav on üks sotsiaaldemokraat, kes kaotas oma positsiooni ühes teises linnas, mitte Tallinnas, võimuvahetuse pärast, ja tundis huvi, et kas oleks teoreetiliselt variant, et kui ta tuleks Keskerakonda, et kas ta siis saaks ühes linnaosas asetäitja kohale. Ma ütlesin viisakalt, et minu kõhutunne ütleb, et varianti väga ei ole.
See on selline klassikaline poliitiline prostitutsioon, et tahaks alati meepoti juures olla, aga ei taha panustada kampaaniasse ega töösse. Selliste inimeste vastu, kes tegid oma valiku, vahetasid erakonda selleks, et mingit positsiooni saada, nende vastu muidugi ühel erakonnal ei peaks väga suurt huvi olema. Sest sellega sa tegelikult näitad keskmist sõrme omaenda liikmetele, kes on rasked ajad üle elanud, on kannatanud, on riskinud oma töökohtadega ja lõpuks olnud väga suurteks panustajateks selleks, et tulla sellest halvast olukorrast välja, viia erakond võidule üle Eesti. Ja siis sa ütled nendele inimestele, et teate, me toome hoopis erakonda tagasi neid inimesi, kes läksid mugavalt sotside hulka või kuskile mujale ja nüüd nad tahavad uuesti töökohta saada ja tulevad uuesti meile. Tore, et huvi tundsite, aga leidke endale muid väljundeid.
Samas on erakondadel suur puudus inimestest, kes tooksid hääli ja kellel oleks ideid ja tahtmist poliitikas tegutseda.
See on tõsi ja see on suur väljakutse – kuidas veenda inimesi erasektorist poliitikasse tulema, kui poliitiline maine Eestis ei ole kiiduväärt. Kui vaatame kasvõi olukorda riigikogus, vaatame seda kemplust, valitsuse taset, vaatame seda, kuidas rahandusminister Jürgen Ligi keskendub pigem trennile kui mentaalsele arendusele ja pigem sotsiaalmeedias sõimab Ameerika Ühendriike, endal suured plekid küljes, alates miljarditest rahapesus. Olles ise rahandusminister ja mitte midagi teades. Kui valitsuse tase on nagu ta on, siis veenda ühte edukat inimest, kes saab endaga väga hästi hakkama erasektoris või mõnda advokaati või mõnda tipparsti tulema poliitikasse on väga keeruline.
Ega opositsioonierakondadel see asi lihtsam pole olnud.
Loomulikult. Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Kui valijad ütlevad, et vaadake, mis seal toimub, tuleb öelda: vaadake peeglisse, ega nad sinna niisama kukkunud.
See on muidugi poliitiku suust suhteliselt harukordne avaldus. Aga meil tulevad kohe presidendivalimised. Reformierakond ja Eesti 200 on nüüd tegemas algatust, mille põhjal nad loodavad, et nad suudavad presidendivalimiste najal iseenda toetust parandada ja võib-olla ka sotsiaaldemokraatide abiga saada riigikogus president valitud, enne seda kui järgmine valitsus võimule tuleb. Kas see stsenaarium võiks õnnestuda?
Kui 2016. aastal sai juhtuda, et presidendiks sai Kersti Kaljulaid, siis kardan, et kõik on võimalik. Kui Reformierakond suudab Eesti 200 ja sotsidega kokku leppida. Sotsiaaldemokraadid on end alati näidanud suhteliselt odavatena. Nende hind tavaliselt ei ole väga kõrge mingite asjade saamisel või nõudmisel. Seetõttu sotside hääled on täiesti saadaval. Siis jääb puudu vaid kaks häält ja “akna all” on inimesi, kes on kindlasti väga põhimõttekindlad. Näiteks Leo Kunnas, kelle puhul ma ei kujuta ette, et teda veendaks hääletama Reformierakonnale sobiva presidendikandidaadi poolt. Aga seal on ka inimesi, kes ei kuulu ühtegi erakonda, kes maailmavaatelt on Reformierakonnale ja Eesti 200-le lähemal. Loodetakse saada paika endale sobiv president, kes hakkaks torpedeerima järgmise valitsuse tegevust, kui sinna ei kuulu Reformierakond. Meie töö on tagada, et presidenti ei valitaks riigikogus, vaid valimijameeste kogus, kus on suurem esindatus. Ja saadaks president, kes eelkõige keskendub põhiseaduse kaitsmisele, millega tänane president on tegelenud väga sisukalt. Ma ei näe põhjust, miks Alar Karisel ei peaks olema võimalust jätkata.
Olete arutanud Alar Karise kandidatuuri näiteks Isamaaga?
Mina isiklikult ei ole. Võib-olla erakonna esimees on, aga ma ei oska öelda.
Põhimõtteliselt võiks siis olla nii, et kui Alar Karis sooviks lubada end uuesti üles seada, näiteks valijameeste kogus, siis Isamaa, Keskerakonna ja võib-olla EKRE hääled oleksid tal olemas? EKRE osas ma muidugi sügavalt kahtlen.
Jah, see on kaheldav. Aga ma arvan, et see on alati selline klassikaline näide, mis käib viie aasta järel, et milline partei saab sokutada endale sobiva presidendi kuidagi pukki. Kuigi presidendi institutsioon on ülimalt oluline, tihti arvatakse, et see on lihtsalt mingi kummitempel või selline uhke ametikoht hea ametiautoga. Tegelikult on president see üks kaitsevall põhiseaduse kaitsel, kui poliitilised protsessid lähevad rappa. Või kui valitsev koalitsioon hakkab tegema midagi hoogtöö korras, hoolimata sellest, kas põhiseaduslikud huvid ja väärtused on kaitstud või mitte, siis on president see, kes on kaitsevall ja kes saab teostada põhiseaduse kontrolli. Aga see olukord on iga viie aasta tagant täpselt samasugune poliitiline kemplus. Seepärast on minu arvates üks põhiküsimusi 2027. aasta riigikogu valimistel see, kas me lõpuks suudame minna põhiseaduse muudatuse juurde, et teha Põhjamaade, näiteks Soome eeskujul ära see, et presidenti valib rahvas.
Ma ei suuda seda juttu tõsiselt võtta.
Mina suudan küll, sest kui me räägime võimalikust ratsionaalselt mõistlikust koalitsioonist, kus eelkõige üritatakse lahendada mingeid probleeme, mida me näeme iga viie aasta tagant presidendi valimisega…
See ei ole ju koalitsiooni häältega muudetav ju.
Alati on koalitsioonis kokkulepped. Kui üks erakond saab lubada oma valijatele midagi endale meeldivat, siis teine erakond saab ka endale väga olulisi küsimusi ellu viia tänu koalitsioonipartnerite nõusolekule – et ka nemad saavad midagi ellu viia.
Meil on vist varemgi koalitsioone olnud, kus praktiliselt kõik erakonnad on olnud presidendi otsevalimise poolt, aga see seaduseelnõu on lihtsalt kuskil sahtlisse ootele jäänud.
Kusjuures ei ole olnud. 2019 toetas otsevalimisi väga selgelt Eesti Keskerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond ja skeptiline oli Isamaa.
Aga nad vastu vist ka ei olnud?
Vastu ei olnud, aga lõpuks see oligi siis nii, et alates esimesest päevast hakkas see turmtuli pihta väga neutraalse Eesti meedia poolt, kuidas praegu minnakse Põhja-Korea teed ja kuidas kohutav režiim on langenud Eesti pinnale.
Põhja-Koread ma otseselt ei mäleta.
Seal toodi ikkagi võrdlus, et nüüd me oleme tagurlased, minnakse tagasi keskaega, õudne lugu, tahetakse teha referendumit küsimuse üle, kas perekonnaseadus võiks jääda nii, nagu ta on.
Mulle tundub, et praegu võiks sama juttu rääkida Reformierakond.
Reformierakond rääkis toona ju väga uhkelt sellest, kuidas see teema ei huvita mitte kedagi.
Ei-ei, vastupidi – seda juttu, et meedia on nende suhtes väga kriitiline, alusetult kriitiline.
Eks iga erakonna puhul on alati selline isiklik tunnetus, et kui nende kohta kirjutatakse midagi negatiivset, siis see on kahtlemata rünnak. Aga toona toimus see, et president läks uhkelt tegema show’d riigikogu saalis: sõna on vaba. Kui me räägime süütuse presumptsioonist – et kas keegi on kedagi peksnud või naisel käeluu ära murdnud –, siis on president kohe see, kes läheb liberaalsete väärtuste ja sõnavabaduse eest kaitsele. See on selline klassikaline topeltmoraal.
Tundub, et te tahate ikka ka seal Eesti 200-ga väärtuskonflikti osas järgmistel valimistel kokku saada.
Meie põhiline huvi on just nimelt see, et sellised erakonnad nagu Eesti 200, kes tahavadki ühiskonnas konflikte üles ehitada, ei suudaks ära petta tavalist valijat. Ja et nad ei suudaks hakata tegema selliseid pseudoteemasid põhikonfliktiks, kui tegelikeks teemadeks ongi just nimelt Eesti majandus, Eesti maksuolukord, Eesti julgeolek, demograafiline olukord, maaelu ellujäämine, maakoolid. See on muidugi kahtlemata alati liberaalide klassika: tekitame tüli pseudoteemast, paneme ruttu selle suure vahu käima ja siis hakkame heietama ja halama, et appikene, nemad tahavad meid tagasi viia keskaega, aga meie oleme see ilus valge jõukene.
Seda juttu kuulates ma küsin siis, et kas teil on seal Brüsselis lihtsalt igav? 2027. aasta valimised lähenevad. Kas kandideerite kindlasti riigikokku?
Kui ma ei kandideeriks, siis ma ei armastaks piisavalt oma riiki ja Eesti rahvast.
Ja 2029. aastal on järgmised Euroopa Parlamendi valimised. Kas tulete sealt Euroopa Parlamendist siis pärast 2027. aasta valimisi ära?
Kui Eesti Keskerakond võidab või on järgmises koalitsioonis, siis suure tõenäosusega olen mina nõus hea meelega ära tulema.
Reedene intervjuu: Jaak Madison Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR