Muusik Hedvig Hanson rääkis Vikerraadios albumist “Kõik muutub lauluks”, millel on lugusid nii tema kui ema Novella Hansoni sulest. Hanson tõdes, et mõne jaoks on muusikaline nukrus talumatu, aga Hedvigi sõnul on nukrus osa rõõmust, milles on lootust ja helgust.
“Teen erinevaid asju, eelkõige püüan kuulata iseenda südant, mida ma vajan, aga loomulikult tuleb selle kõrval teha ka organisatoorseid asju,” ütles muusik Hedvig Hanson, kellel suve alguses ilmus album “Kõik muutub lauluks”.
20 aastat on Hanson olnud ema. “Olen väga pühendunud ema. Vanem poeg on 20-aastane ja noorem saab 18. Ütleksin selle peale, et elutöö on peaaegu tehtud,” muheles Hanson, kelle vanem poeg õpib ülikoolis füüsikat.
“Nooremal pojal on praegu edasiõppimiseks laual ehitusinseneri eriala, aga mõlemad pojad on ka muusikahuvilised,” lisas Hanson.
Hanson meenutas lapsepõlve ja tõi välja, et ükskõik millist laulu ta tahtis laulda, ema Novella Hanson saatis teda alati klaveril. “See on kõige sügavam mälestus lapsepõlvest. Siis tulid teismelise-aastad, kus sa võitled oma vanematega, aga kontakt oma emaga on tulnud ka läbi selle, et mu ema on nüüd juba 15 aastat Tõrvas lauluõpetaja ja kirjutab oma laululastele Eesti luuletajate tekstidel põhinevaid laule. Ma ei teadnud oma ema kohta, et tal on selline võime ja need laulud mulle väga meeldivad. Ma heameelega esitan neid laule, ja see on minu arvates nii sügav side emaga,” nentis Hanson. “Mu ema on väga tagasihoidlik ja kohati mulle tundub, et ma väärtustan tema loodut rohkem kui ta ise.”
“Olen jõudnud oma loomingus pigem mõtlusesse ja tasasusse, see tuleneb ka sellest, et ma olen väga kodune ja looduslähedane inimene, minus puudub karjerism. Võin öelda, et oma laulu olen ma üles leidnud, see on hea tunne. Edu ei ole oluline, vaid muusika ise, selle sõnum,” tõdes muusik.
“Mõne jaoks on nukrus võib-olla talumatu, aga mina leian, et nukrus on osa rõõmust, kuhu sa võiksid ka jõuda. Selles on lootust ja helgust. Suur sõnum on see, et me saame iga päev olla paremad, õppida oma kogemustest ja parandada vigu, mida me tahes-tahtmata teeme, et kogu aeg ikkagi ülespoole tõusta.”
Hanson muheles, et muidugi on tal olnud ka momente, kus ta tundis, et kui vaid saaks fonoteegile ligi, siis hävitaks küll mõned enda kirjutatud lood. “Tegelikult ei ole see muidugi vajalik, see on ajalugu, aga eks seda pahna on kõigil arhiivis,” itsitas Hanson.