“Üks võitlus teise järel”
Nädala suursündmuse haibirongist jäin küll nüüd kapitaalselt maha, sest Paul Thomas Andersoni “Üht võitlust teise järel” vaadates ei saa ma mitte kuidagi aru sellest, kuidas seda taevani kiidetakse, samas kui Ari Asteri üsna samateemaline, aga teravam ja julgem “Eddington” tambiti maa sisse. “Üks võitlus teise järel” räägib küll tänapäeva Ameerikast ja revolutsioonist, aga on umbes sama revolutsiooniline ja uudne kui Che Guevara särk EKA tudengi seljas. Huvitav, et Ameerika tänased A-tähega auteur’id Anderson ja Aster on mõlemad valinud tänapäeva Ameerika ühiskonnakriitika kujutamisel abiks huumori ja viskavad asjatut nalja umbes nagu ei julgeks tõsist filmi teha. Vajaksime toimuvast ikka mingit kainestavat külma dušši, seni kõige lähemale sellega saanud koopis britt Alex Garland oma “Kodusõjaga”.
“Üks võitlus teise järel” Autor/allikas: ZUMAPRESS.com / Scanpix
Igavlesin minagi seda ligi kolmetunnist suhteliselt tuima ja ülemängitud märulivärki vaadates, aga rahvale meeldib, mida mina ka tean. Kellessegi siin empaatiat investeerida ei õnnestunud. Ära võiks vaadata, kuna oluline autor, aga mingit uut taset ma tõesti ei suuda siin näha.
Andersoni teine katse ekraniseerida Thomas Pynchoni, mis jääb koos esimese korra tulemusega, 2014. aasta filmiga “Inherent Vice”, konkureerima sinna tema filmograafia nõrgemasse otsa. Tundub, et Pynchonist Andersoni jõud ikka üle ei käi.
“Minu pere ja muud klounid”
Kui filmi autorid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen kippusid kommunikatsioonis rõhutama, et a) see pole klounifilm ja b) see pole lastefilm, siis pidasin neid täpsustusi alguses ebaolulisteks. Mis vahet seal on, peaasi, et inimene kinno tuleb. Filmi näinuna saan aga sellest rõhutusest väga hästi aru.
Olnuks “Minu pere ja muud klounid” lihtsalt ühe klounipaari elu ja tegemiste koondportreefilm, siis kulgenuks see võib-olla võrdlemisi tavapäraseid ja referatiivseid radu, sündmuste ülestähendaja rollis. Siinne tulemus on aga midagi märksa enamat, poleks oodanudki. Kuna on võetud keerulisem ülesanne ja fookusesse tõstetud kogu pere – vanemate suhe oma kolme lapsega ja nende ühise kasvamise lugu läbi filmimisperioodi seitsme aasta – on film kantud sügavast nostalgiast, sest vaataja tajub aja kulgu ning mõistab pere raskusi ning oskab hinnata nende ületamiseks vaja minevat ühtsustunnet ka väga keerulistel hetkedel.
Osava montaažiga (monteerijad on autorid pluss veel üks tugev filmitegija Madli Lääne) on suudetud erinevaid ajatasandeid segada kuni hetkeni, kui need paiguti täitsa kokku sulavad. Siinkohal on abiks perekonnaarhiiv, mida pole aga lihtsalt vuugitäitena kasutatud nagu paljudel sarnastel puhkudel ette tuleb, vaid rakendatud filmi teenistusse.
“Minu pere ja muud klounid” Autor/allikas: Kaader filmist
“Minu pere ja muude klounide” suurim saavutus pole “rääkida ära mingi lugu”, vaid tekitada ajaliinil edasi-tagasi nõeludes ja väga isiklikke ülestunnistusi kaamerasse püüdes mingi seletamatu fluidum, mis liigutab emotsionaalselt sügavamalt kui peaks. Ann Reimanni originaalmuusika aitab selle eesmärgi saavutusele ka tublisti kaasa.
Kui muidu on väga sagedasti nostalgiahõnguline muusika mingi tüütu klimberdamine, siis siin tõmmatakse sentimentaalsusega just täpselt piisavalt tagasi, et asi tööle hakkaks. Ja saangi aru kirjasõna piirangust, sest ma näen ja tunnistan efekti (pange end proovile, kas saate kuiva silmaga tulema), aga selle toimemehhanismi lõpuni selgitada ei suuda. See ongi filmimaagia.
Ilmselt seni aasta parim Eesti dokk, kui arvesse võtta, et “Torn” on tegelikult 2024. aasta film.
“Ühemõõtmeline mees”
See nädal tõi lisa ka Eesti mängufilmide kontole. Andres Puustusmaa uus film “Ühemõõtmeline mees” on kammerlik karakterdraama isade pattude nuhtlemisest poegadele. Kuigi nad on KGB/FSB spioonid, siis ma ei nimetaks filmi spioonidraamaks, kuigi elemente muidugi on. Näitlejana võtab Puustusmaa oma näitlejad ette ja tegeleb tegelaskujude vaheliste suhetega, tuues vaatajani mitu väga meeldejäävat rolli, olgu siis Mait Malmsten ja Juhan Ulfsak peategelastena või Julia Aug (!!), Jaanika Arum, Elmo Nüganen jt kõrvalosalistena.
Otsekui filmi teema kajana mängivad siin ka Malmsteni poeg Franz ja Puustusmaa poeg Leonard. Teema on rusuv nagu alati, aga ka kordaminev nagu alati. Inimesed, kes ei suuda aru saada, kas nad on süsteemi hammasrattad või jäänud hoopis ise süsteemi hammasrataste vahele. Erinevalt Puustusmaa varasematest filmidest on siin vähem vigurdamist ja see töötab loo kasuks. Küll sügavam mõõde tuleb sündmustele juurde ka ilma seda jõuga esile tõukamata.
Andres Puustusmaa “Ühemõõtmeline mees” Autor/allikas: Kaader filmist
Aga eks siin ole muresid ka. Kui ma dramaturgilises ja ideelises plaanis saan iseenesest aru, mida Puustusmaa lavastaja-stsenarstina siin edasi anda soovib, siis visuaalne pool seda küll üldse ei toeta. Filmi paar korda näinuna jääb meelde ainult hallikaspruunide toonide ebamäärane mass, mis võib olla taotluslik (kujutame halli nõukogude elu, eks), aga mõne teise lahenduse puhul oleks tulemus ehk meeldejäävam. Ilusamana kujutatud koledus mõjub ehk veel hirmsamalt. Kui võtta, et filmi visiitkaart on selle plakat, siis … no ma ei oska öelda, kuidas nii üldse saab tänapäeval.
See puudutab tegelikult ka filmi kunstnikutööd ja ajastute kujutamist. “Ühemõõtmelise mehe” puhul jääb mulje, et autor pannud tubli energia looliinide ja tegelaste peale, aga visuaalne lõppvormistus on jäänud veidi juhuse hoolde. Aga igal juhul siin märkimist väärt uus asi. Mingit küpsust on siin, ja kuigi see on tõesti tõsi, et Eesti filmimaastikul valitseb nõukogude traumade üleküllus, siis ütleks kommentaariks, et ega see ju kasvõi Eesti kaasaegses kirjanduses teisiti ei ole.
Diivad: Isabelle Huppert
Tundub, et prantsuse näitlejate fookusesse seadmisest on saamas uus allžanr Eesti kinolevis, sest Catherine Deneuve’i ja Alain Deloni järel on kord jõudnud Isabelle Huppertini. Korraldaja on suutnud staari peaaegu kahesajast rollist välja valida viis ja kahju, et kaks neist on üsna värsked filmid (“Elle”, “Reisija vajadused”) mida on olnud võimalik ka kinolevis näha. Filmifännidel on ilmselt, kasvõi hiljuti Jupiteri vahendusel, olnud võimalik ära vaadata ka Huppertile nii Cannes’ist kui Euroopa Filmiakadeemia auhindadelt parima näitlejanna preemia toonud “Klaveriõpetaja”.
Nimetatud kolm on kõik väga head filmid, ülejäänud kaks on aga põnevamad valikud. Prantsuse esi-hitškokiaani Claude Chabroli 1988. aasta “Naiste asi” räägib ühest naisest Teise Maailmasõja aegsel okupeeritud Prantsusmaal, kes asub tegema aborte. Prantsuse seda perioodi käsitlevad olulisemad filmid pööravad tihti tähelepanu mahajääjate moraalsele ambivalentsusele (vt ka näiteks Louis Malle’i võrratu “Lacombe Lucien”) ja nii ka siin. Kui palju on enese heaolu nimel võimalik silma kinni pigistada ja kui kõvasti seda peab tegema, et ümbritseva suhtes pimedaks jääda?
Chabrol on alahinnatud tegija, kelle 1959. aasta “Beau Serge’i” peetakse tihti Prantsuse uue laine esimeseks filmiks (ise annaks selle au küll Agnès Varda “La Pointe Courte’ile” mõni aasta varem) ja kes püsis väga arvestatavas vormis kuni oma surmani 2010. aastal. Pikk ja viljakas karjäär, kus avastamist küllaga. Prantsuse krimimeister, kelle pikaaegsest ja edukast koostööst Isabelle Huppertiga sündis lausa seitse ühist filmi. Tundub nagu eraldi fookuse teema?
“Naiste asi” Autor/allikas: Kaader filmist
Gustave Flaubert’i kuulsa “Madame Bovary” ekraniseeringu sisu ei pea vast ümber rääkima, aga selle nii varasel perioodil ootamatult keerukaks kirjutatud naiskarakteri kujutamise arvukatest kordadest on ehk Hupperti Bovaryd võimalik ka parimaks pidada (mitte, et ma kõiki näinud oleks, sest erinevaid versioone on üles tosina). Ühest küljest on see traditsiooniline kostüümidraama, veidi telelik, veidi kammerlik, aga teisalt toovad nii Chabroli kui Hupperti tumedamad tendentsid siia juurde mingi ebamäärasema allhoovuse ja Bovary teekonda enesekehtestamisest enesehävituseni sobivad nad koos väga hästi kujutama.
Kokkuvõttes on see programm väga hea, kuigi pisut üürike võimalus tutvuda tänapäeva ühe kõige julgema ja ebatavalisema tegutseva naisnäitleja töödega. Soovitaks kõiki filme.
“Naiste asi” linastub 2. oktoobril, “Madame Bovary” 4. oktoobril, “Klaveriõpetaja” 7. oktoobril, “Elle” 10. oktoobril ja “Reisija vajadused” 12. oktoobril kinos Artis.
Quentin Tarantino
Selle kohta, kui suur filmifänn on Quentin Tarantino, on küll vist ilmselge, et ta eelistaks oma teoste vaatamist kinos, ja selleks nüüd ka võimalus avaneb, kuna Artis toob välja lausa kümnefilmise Tarantino programmi.
Pikemalt temast rääkida vast pole mõtet, aga olgu öeldud, et Tarantino tõi minu arvates üheksakümnendad filmikunsti, asendades 80ndate Külma sõja aegse macho-pateetika postmodernistliku metahuumori ja irooniaga ning muutes tänapäeval ju nii moodsa taaskasutuse filminduses omaette meetodiks, kuidas filme teha, laenates oma mõjudelt agressiivsemalt kui seda oli varem kombeks teha, ja miksides muu maailma žanrikino õhtumaa turu jaoks uude vormi.
“Marukoerad” Autor/allikas: Kaader filmist
Kavas on vastuvaidlematut klassikat nagu “Reservoir Dogs” ja “Pulp Fiction”, aga veidi arusaamatult on välja jäänud sellised pärlid nagu “Jackie Brown” ja “Kill Bill” (või kaks), et need asendada kaudsemalt Tarantinoga seotud alamõõdulisemate filmidega nagu “Ehast koiduni” või “Neli tuba”, mis on küll hea meelelahutusväärtusega, aga mille mõju siiski üheksakümnendatest kaugemale ei ulatu.
Soovitused: “Marukoerad” ja “Pulp Fiction”, lisaks “Vihane kaheksa” ja “Ükskord Hollywoodis”, sest need kinoekraanil toredad välja näevad ja viimane mainitu on nii detailne, et mida suurem ekraan, seda rohkem infot kinni püüab.
“Marukoerad” linastub 1. oktoobril, “Pulp Fiction” 3. oktoobril, putinist Oliver Stone’i “Sündinud tapjaks” 9. oktoobril, “Neli tuba” 11. oktoobril, “Ehast koiduni” 16. oktoobril, Robert Rodrigueze “Patu linn” 18. oktoobril , Vääritud tõprad” 22. oktoobril, “Vabastatud Django” 25. oktoobril, “Vihane kaheksa” 28. oktoobril ja “Ükskord Hollywoodis” 30. oktoobril kinos Artis .