Aigi Viira, 10. jaanuar 2026
„Ma olen jube laisk inimene ega viitsi midagi uut õppida, millega oma aega täita,“ muigab Helgi Sallo (84), kes püsib tänini vapralt laval ega kibele pensionipõlve pidama. „Kui ma nüüd lõpetaksin ainukese asja, mida olen teinud 1961. aastast, siis mida ma peale hakkan? Ma ei oska ju peale näitlejatöö mitte midagi! Sain küll 1959. aastal kokapaberid, aga kardan, et selle ametiga ma tänapäeva tehnikate juures enam toime ei tule.“
Kokata pole vajagi, sest üksi sel suvel mängis Helgi kahes lavastuses. Haapsalus etendus „Viimane vaba suvi“, kus Helgi kehastas võluvat puhvetipidajannat ning kohe pärast seda läks ta ringreisile lavastusega „Metsas ei kuule su karjumist keegi“. Toda haaravat lavalugu mängis ta koos Katrin Karisma ja Anne Veesaarega juba seitsmendat suve järjest. „Öeldakse, et naised lähevad tülli, aga meie oleme seitse suve koos olnud ning pole mingeid arusaamatusi olnud,“ tõdeb Helgi, et vaatamata pisut väsitavale ringreisimisele pole midagi hädaldada. „Viskame nalja ja toetame üksteist.“
Ent suvelavastused pole ainsad, kus Helgi kaasa lööb. Sügisel-talvel on tal tegemist näitejuhina Rahvusooper Estonias ning Alma Petersonina ETV sarjas „Õnne 13“. „Kui ma enam tööd ei teeks ja koju jääks, siis võib juhtuda, et mõtlen end nii haigeks, et jäängi väga haigeks,“ sõnab Helgi, kes ei taha mõeldagi lavalt maha astumisest ja pensionipõlve pidamisest. „Kuigi mul on võimalus tegelda oma lapselapselapsega, siis sellest jääks ka väheks. Teatritöö on ainus asi, mida ma mõistan ja mis mulle huvi pakub ning mis hoiab mind värskena. Nii kaua, kui suudad veel mõelda ja asjade vastu huvi tunda, oled elus inimene.“