Viimastel päevadel on Tallinna linnavalitsus arutanud, kuidas peatada Tallinna uue suurhaigla projekteerimine. Tuleb põhjalikult uuesti läbi mõelda, kas ja millist suurhaiglat Tallinnale üldse vaja on, mitte aga sõita mööda vanu rööpaid, mis on palju aastaid tagasi poliitilistel põhjustel maha pandud. Valitsus ei kavatse selleks nagunii raha eraldada ning pealegi on haigla projekteeritud vanade, isegi üle kümne aasta vanuste andmete põhjal. Selle põhjal ei saagi tänapäevast tervishoiuasutust luua.
Tallinna suurhaigla idee on tänaseks juba üle kümne aasta vana, see ei idane ega mädane, vaid visiseb vaikselt. Natuke õelalt öeldes võiks sedastada, et utoopiline Tallinna suurhaigla kuulub Edgar Savisaare megaprojektide nimekirja. See seisab kõrvuti Lasnamäele poliitilistel eesmärkidel püstitatud vene õigeusu kirikuga; sellesamaga, mille ehitamiseks Edgar Savisaar Putini Venemaalt tagajärjetult raha nurus.
Ka Lasnamäele planeeritud hiiglasliku suurhaigla eesmärk oli eeskätt poliitiline – vananeva venekeelse elanikkonnaga Keskerakonna valijatele oleks kodu ukse ette püstitatud modernne suurhaigla, mis ühendanuks endas ka kõik teised Tallinna haiglad. Savisaarele tänuliku venemeelse toetajaskonna hääled oleksid olnud kindlustatud nende endi elu lõpuni.
Ehkki aeg on Tallinna suurhaigla ideelt maha nühkinud nii taevasse tõusvaid kui paepinna sügavusse planeeritud korruseid, vindub see ikka edasi. On raisatud hulgaliselt raha, korraldatud rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, sõlmitud lepingud projekteerimiseks. Otsitud uusi aina ettekäändeid suurhaigla ehitamiseks, pannes lauale näiteks julgeoleku teema – et Tallinn vajab võimalike sõjaliste konfliktide jaoks paepinna sisse uuristatud pommikindlat haiglat.