Tänapäeval nakatub beetaherpesviirusega elu jooksul hinnanguliselt 90 protsenti inimestest. Enamasti juhtub see juba esimese kahe eluaasta jooksul, põhjustades imikutel roseooli ehk kolmepäevapalavikku. Eriliseks teeb haigustekitaja selle võime peita end peremeesorganismi genoomi. Enamasti piirdub see lõiming vaid keharakkudega. Umbes ühel protsendil elanikkonnast on viirus tunginud aga iduteedesse ehk sugurakkude kromosoomidesse. Sellisel juhul ei ole tegemist enam lihtsa nakkusega, vaid päriliku vormiga, mis kandub edasi nagu iga teine geen.
Viiruse pärilik vorm on seeläbi olemas tema iga järglase keharakus, mis suurendab võimalust, et see leitakse üles ka vanas DNA-s. Tartu Ülikooli teadlased kaardistasid nüüd üheskoos väliskolleegidega esmakordselt beetaherpesviiruste integreerumist inimkromosoomidesse pikema ajaperioodi vältel. “Tänu sellele teame nüüd, et need viirused pole inimesi mitte ainult tuhandeid aastaid saatnud, vaid meiega selle pika aja jooksul genoomi tasandil koos arenenud,” selgitas Tartu Ülikooli arheogenoomika professor ja uuringu üks juhtidest Kristiina Tambets.
Kokku analüüsis töörühm ligi 4000 vana DNA proovi Euroopa arheoloogilistest leiukohtadest. Beetaherpesviiruse (HHV-6) genoom suudeti tuvastada vaid 11 inimese genoomis. Tambets selgitas, et teadlased ei kogu ega genereeri sellistel puhkudel viiruste otsimiseks uusi andmeid, vaid vaatavad läbi eelnevalt muul otstarbel loodud suuri andmekogusid. Nii ka seekord. “Protsentuaalselt võib tunduda viirust sisaldavate proovide arv väiksena, aga on erakordne, et suudame sellest materjalist viiruse kinni püüda, isegi kui sellele võimalusele võib-olla algselt ei mõeldudki,” sõnas Tambets.
Parema võrdlusmomendi loomiseks soovitas professor mõelda klassikalistele ürikutele. “Üldiselt on igasuguste viiruste, haiguspuhangute ja epideemiate kohta ajalooallikates sageli umbmäärased kirjeldused. Isegi palju uuritud katku puhul on arheoloogide sõnul Eesti kirjalikes allikates kindlad tõendid vaid kahe matmispaiga kohta, et see haigus seal meil tõesti oli,” märkis Tambets.
Beetaherpesviiruste puhul algas enne hiljuti avaldatud tööd aga andmestik 1980. aastatest, mil HHV-6 viirus avastati, isegi kui haigust ennast, mida see põhjustab, oli kirjeldatud juba varem. Tambets nentis, et evolutsioonilises vaates on tegu ühe silmapilguga. “Vana DNA andmed võimaldavad meil vastata küsimustele, millele kaasaegsete proovidega vastata ei saa. Saame panna n-ö ajatempli viiruse olemasolule, tüvede arvule ja levikule,” lisas professor.
Vähemalt Euroopas elanud inimeste kohta julgeb töörühm tulemuste põhjal öelda, et mõned integratsioonid toimusid väga ammu ning kandusid põlvkondade kaupa edasi rauaajast saadik ehk vähemalt 2500 aastat. Üks kahest viiruseliigist (HHV‑6A) paistab olevat selle aja jooksul kaotanud võime integreeruda inimese DNA-sse päriliku vormina.
Uuring lükkas taas ümber ka eelarvamuse, et viirused levisid vanasti vaid tihedalt asustatud põlluharijate külades. Venemaal Komi Vabariigis asuvast Ezholi matmispaigast leitud kütt-korilase luustikust tuvastati samuti pärilik herpesviirus.
Tambetsi sõnul laiendab see arusaama haiguste ajaloost: “Põlluharimisega kaasneb tavaliselt haiguste suurem kontsentratsioon. Otsustasime arheoloogidega selle leiu sisse kirjutada just selleks, et näidata, kuidas samasugused haigused levisid tegelikult ka mujal, mitte vaid põlluharijate seas,” lisas professor.
Eesti eripärad
Analüüsis tuvastatud viirusekandjatest pärinesid kolm Eesti aladelt, keskaegse elanikkonna hulgast. Saaremaa luustikest – Karja kalmistult pärit mehelt ja Valjala kirikaiast leitud naiselt – leiti viirusetüüp HHV-6A.
Rohkem tähelepanu pälvis Ida-Virumaalt Kukruse kalmistult leitud imiku luustik, kellel tuvastati viirusetüüp HHV-6B. Erinevalt Saaremaa täiskasvanutest, kelle puhul oli viirus uinunud olekus igas keharakus, viitasid Kukruse imiku säilmed aktiivsele nakkusele. Arheogeneetikas on taolised leiud haruldased, sest tavaliselt lagunevad veres ringlevad viirused väga kiiresti.
Laps oli surres 10,5–18 kuu vanune. “Kukruse koljuluu oli meile mitut pidi kohutavalt huvitav. Ta oli vanuse poolest täpselt see sihtgrupp, kellelt teoreetiliselt võiks seda viirust leida, sest nii vanalt inimesed populatsioonis sellesse tavaliselt nakatuvad,” kinnitas Tambets.
Kuigi leiud katsid enam kui 2500 aasta pikkust perioodi, 8.–6. sajand eKr kuni 14. sajand pKr, ja laia geograafilist ala üle Euroopa, rõhutas Tambets, et uurimisainest jätkub ka edaspidiseks. “Eestis hakkasime vana DNA projektidega algust tehes tegelikult pihta meie alade asustusloo kõige sügavamatest kihtidest. Eesti keskaja populatsiooni geneetilist tausta käsitlev töö on praegu valmimas,” kirjeldas professor
Järgmiseks soovib töörühm uurida põhjalikumalt hilisrauaaegset populatsiooni, et nihutada andmetega kaetud perioodi keskajale lähemale. “Teine ajajärk, millega tahaksime töötama hakata, on varauusaeg, kust materjali ja ajalooallikaid mitmetele põnevatele küsimustele vastamiseks on tõesti palju,” lisas Tambets.
Põimides omavahel muu hulgas arheoloogiat, luuteadust, geneetikat ja üha enam ka proteoomikat, saab paigutada Eesti aladel toimunu laiemasse konteksti. “On väga oluline teada kohalikku ajalugu ning selle kaudu oma andmetega panustada kogu Euroopa ajaloo tundmisse,” rõhutas Tambets.
Samuti läheb tarvis täiendavaid uuringuid, et välja selgitada, kuidas mõjutasid ja mõjutavad beetaherpesviiruste integreerunud elemendid inimeste genoomi ja selle kaudu nende tervist. Teaduskirjanduses on nakkust seostatud paljude erinevate haiguslike seisunditega, sealhulgas naiste viljatuse, südamelihase põletiku, hulgiskleroosi ja preeklampsiaga. Paljudel juhtudel on samas ebaselge, kas viirus on nende haiguste otsene põhjustaja või esineb nendega lihtsalt koos.
Analüüsi tulemustest kirjutavad Kristiina Tambets, Meriam Guellil (Viini Ülikool), kes oli üks iidsete patogeenide uurimise algatajatest Tartus, ning rida Eesti geneetikuid ja arheolooge ajakirjas Science Advances. Viirusi puudutavad uuringud aitavad mõista paremini Eesti ajalugu ja siinsete elanike kujunemislugu, mida harutatakse lahti tippkeskuses “Eesti juured“. Geneetilised tööriistad võimaldavad seostada omavahel arheoloogilised leiud ja iidse DNA, mis annab aimu, millega meie esivanemad rinda pistsid.