Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös analüüsis kardioloog Piret Asser müokardiinfarktijärgset sekundaarset ennetust ja suremust Eestis.
Võrreldes tulemusi teiste Euroopa riikidega, selgus, et Eestis esineb olulisi lünki infarktijärgses ravis ja järelevalves. Samuti näitas töö, et teatud ainevahetushaigused suurendavad märgatavalt patsientide suremust, eriti nooremas eas.
Müokardi- ehk südamelihaseinfarkt on jätkuvalt üks peamisi surmapõhjuseid Euroopas. Kuigi Eesti on paari viimase aastakümnega teinud südamehaiguste ravis märkimisväärseid edusamme, on infarktijärgne suremus endiselt kõrgem kui Põhjamaades ja mitmes Lääne-Euroopa riigis, selgitas Asser.
„See erinevus tekitas minus soovi paremini mõista, millest sõltub infarktipatsientide edasine käekäik ning kuivõrd erinevalt on Euroopa riikides korraldatud sekundaarne ennetus ehk infarkti taastekke ja tüsistuste vältimine,” lisas ta.
Uuring näitas, et kuigi infarkti ägedas faasis on haiglaravi Eestis aja jooksul selgelt paranenud, esineb puudujääke just taastumisel. Asseri sõnul on Eestil siinkohal Põhjamaade kogemusest palju õppida, sest haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš.
Samuti toob doktoritöö esile, et neerufunktsioon on infarktijärgse ellujäämise ja taastumise üks võtmetegureid. Nimelt suurendab neerutalitluse langus märgatavalt suremust, eriti nooremate patsientide seas – seda isegi juhul, kui neerufunktsiooni häire on suhteliselt kerge. Märkimisväärne riskitegur on ka diabeet.
„Sageli käsitletakse südame-, ainevahetus- ja neeruhaigusi eraldi, kuid tegelikkuses on need omavahel tihedalt seotud,” selgitas kardioloog. „Infarktijärgsete ravitulemuste parandamiseks peaksime tulevikus vaatlema neid valdkondi koos.”
Asser toob esile ka vajaduse ravijuhendite järjekindlama rakendamise järele. Uuring osutab, et tõsiste tüsistuste või surmaga lõppevad probleemid tekivad sageli alles siis, kui infarkti äge faas on möödas.
„Kui patsient haiglast lahkub, võib ta tervishoiusüsteemis justkui kaduma minna, sest side raviarsti ja perearsti vahel ei pruugi alati olla piisav. Seetõttu jääb vastutus sageli hoopis patsiendi enda kanda,” nentis ta. „Praktikas tähendab see paraku seda, et patsient ei pruugi optimaalseks taastumiseks tarvilikku järelravi üldsegi saada.”
Seega on oluline, et sekundaarse ennetuse programme rakendataks süsteemsemalt ning et erilise tähelepanu all oleksid just nooremad patsiendid, kellel esineb diabeet või neerufunktsiooni häired. See eeldab senisest täpsemat vanuse- ja kaasuvate haiguste põhist riskihindamist ning järjekindlamat järelevalvet.
Samal teemal