Ränne ja linnastumine on üleilmsed nähtused, millest Eesti ei jää puutumata. Üha teravamalt kerkib esile küsimus, kuidas vältida uussisserändajate koondumist vaid kindlatesse, sageli kehvema mainega elupiirkondadesse. Tartu ja Turu Ülikooli doktorant Karin Torpani väitekiri, mis tugineb Põhjamaade pikaajalistele registriandmetele, näitab, et eluasemeturg võib toimida nii sotsiaalse lifti kui ka lõksuna.
Doktoritöö üks keskne järeldus on, et sisserändaja sissetuleku kasv ei pruugi ajendada neid kolima kohalikele lähemale. Kui eluasemeturg on jäik ja killustunud, jäävad inimesed vaatamata majanduslikule edule elama piirkondadesse, kus kuhjuvad sotsiaalsed probleemid nagu väiksemad võimalused saada paremat haridust või töökohta. See tekitab olukorra, kus ebavõrdsus hakkab ennast taastootma.
“Tihti küsitakse, kas ruumiline eraldatus on üldse halb – inimesed eelistavad olla koos omasugustega, las nad siis olla,” selgitas Torpan: “Probleem seisneb selles, et nad võivad sattuda segregatsiooni nõiaringi, kust on keeruline välja saada.” See võib näiteks tähendada, et piirkondlik kool on sedavõrd kehv, et sisserändajate lapsed ei pääse isegi parima tahtmise korral ülikooli.
Segregatsioon pole seega lihtsalt ajutine elukorraldus, vaid pikaajaline lõks. “See ruumilise eraldatuse nõiaring jätkub nii põlvkondade kaupa kui ka inimese enda elukarjääris,” lisas inimgeograaf.
Helsingi edu: linn kui aktiivne turuosaline
Põhjamaade pealinnade võrdluses tõi Karin Torpan oma doktoritöö põhjal selgelt esile Helsingi eeskujuliku näite. Soome pealinna edu pant peitub omavalitsuse jõulises sekkumises: linn tegutseb ise aktiivse maaomaniku ja arendajana ning rakendab sotsiaalse segamise (social mixing) poliitikat.
Linna samadesse piirkondadesse planeeritakse teadlikult nii sotsiaalpindu, riiklikult toetatud üürikortereid kui ka eraomandis eluasemeid. Torpani doktoritöö tulemused kinnitasid, et selline süsteem võimaldab sisserändajatel liikuda esmastest elukohtadest parematesse piirkondadesse tunduvalt kiiremini kui rangelt turupõhise kinnisvaraga linnades. Mitmekesine eluasemefond hoiab ära sisserändajate koondumise vaid äärelinna paneelelamu piirkonda, mis soodustab omakorda loomulikku integratsiooni teiste elanikega.
Stockholmi lõks ja Oslo kõrged barjäärid
Kuigi kõik kolm uuritud linna on heaoluriikide linnad, kus tegeletakse aktiivselt võrdsuse ja sidusa ühiskonna tagamisega, illustreerivad Stockholmi ja Oslo näited seevastu, kuidas erinevad turutõrked võivad lõimumist pidurdada.
Stockholmi eluasemeturgu iseloomustab äärmuslik jäikus. Linnas valitseb suur üürikorterite puudujääk ja turg on tugevalt reguleeritud. Samas on sotsiaalpinnad koondunud satelliitlinnadesse. Torpani analüüs näitas, et Stockholm on ehe näide n-ö segregatsioonilõksust. Isegi kui sisserändaja sissetulek kasvab, on tal äärmiselt keeruline leida üüripinda paremas linnaosas, sest üürikortereid lihtsalt pole saadaval. See sunnib inimesi jääma kehvema mainega piirkondadesse, sõltumata nende tegelikust majanduslikust toimetulekust.
Oslos domineerib seevastu ekstreemne omandikesksus, mis võiks pakkuda mõtteainet ka Eestis. Norra eluasemepoliitika soosib kodu omamist, jättes üürituru väikeseks ja ebakindlaks. See tekitab sisserändajatele kõrge sisenemisbarjääri – liikumine paremasse elukeskkonda eeldab võimet kinnisvara soetada.
“Selles mõttes on Eesti Oslole hästi sarnane, et ka meil on väga suur koduomanike osakaal,” märkis Torpan. Ilma tugeva üürituruta võib elukoha valimine muutuda inimgeograafi hinnangul sellisel juhul rikaste privileegiks. Näiteks võivad madalama sissetulekuga sisserändajad jääda seetõttu pikaks ajaks ebakindlate üürilepingute küüsi, suutmata leida püsivat kodu.
Sisserändajate jaotumine eluasemeturul uuringu lõpus. Autor/allikas: Karin Torpan.
Eestlased Soomes
Doktoritöö heitis valgust ka eestlaste käekäigule naaberriigis. “Algne plaan oligi uurida eestlasi Soomes. Kui ma doktorantuuri alustasin, oli see väga aktuaalne teema – ränne Soome oli suur. Nüüd on see mõnevõrra muutunud,” meenutas Karin Torpan.
Analüüsid näitasid, et Euroopa Liidu kodanikena on eestlaste võimalused eluasemeturul paremad kui arengumaadest pärit sisserändajatel, ent jäävad alla lääneriikide taustaga inimestele. Lisaks joonistus eestlaste puhul välja ootuspärane muster: edenemine tööturul ei too alati kaasa elamistingimuste kohest paranemist.
Torpan viitas siin teadlikule valikule. Paljud eestlased on pendelrändajad või säästavad raha Eestisse kodu rajamiseks, leppides sihtriigis ajutiselt tagasihoidlikumate tingimustega. Siiski on eestlaste liikumine eluasemeturul dünaamilisem kui neil sisserännanutel, keda pidurdab suurem diskrimineerimine või keelebarjäär.
Õppetunnid ja hoiatus Eestile
Karin Torpani doktoritöö pakub väärtuslikke suuniseid nii siinsele ruumiloomele kui ka poliitikakujundajatele. Kuna Eesti liigub sarnaselt Põhjamaadele suurema linnastumise suunas, on praegu kriitiline hetk vältida vigu, mida on tehtud mujal. Torpan rõhutas, et eluasemepoliitika ei puuduta vaid kinnisvara ennast, vaid kujutab endast strateegilist vahendit ühiskondliku sidususe tagamiseks. Kui jätta elamuarendus ja linnaplaneerimine vaid turujõudude meelevalda, nagu on osaliselt juhtunud Stockholmis ja Oslos, võib sotsiaalne ebavõrdsus kuhjuda linna teatud piirkondades.
Eestis on oht segregatsiooni süvenemiseks reaalne, kui uusehitised ja parem elukeskkond muutuvad kättesaadavaks vaid jõukamale osale elanikkonnast, samas kui madalama sissetulekuga inimesed ja sisserändajad surutakse ühetaolistesse magalatesse. Lahendusena näeb Torpan omavalitsuste aktiivsemat sekkumist. “Võiks katsetada erinevaid eluasemevorme: näiteks mittetulunduslikke eluasemeid või mitmesuguseid finantseerimisvõimalusi, näiteks kergemini kättesaadavad laenud linna eluasemefondist, mida me ka Soomes näeme,” pakkus inimgeograaf.
See tähendab ka planeeringuid, mis soodustavad erineva tausta ja sissetulekuga inimeste elamist samades naabruskondades. “Me tahaksime, et ei tekiks sellist ebavõrdsust, kus inimese elupiirkond määrab tema haridustee ja edasised võimalused,” rõhutas Karin Torpan.
Karin Torpan. Autor/allikas: Erakogu.
Karin Torpan kaitseb oma doktoritöö “Tenure transitions and residential mobility of migrants: evidence from three Nordic welfare states” (“Sisserändajate eluasemekarjäärid ja ruumiline mobiilsus kolmes Põhjamaa heaoluriigis”) 30. jaanuaril Tartu Ülikoolis. Kraaditöö valmis Tartu Ülikooli professor Tiit Tammaru, kaasprofessor Anneli Kähriku ning Turu Ülikooli professor Jussi Sakari Jauhiainen ühisjuhendamisel.