Tartu Ülikooli semiootika nooremlektor Katre Pärn märkis, et nii maniakaalne kogumine kui ka minimalism on kultuuris alati olemas olnud. Tänapäeval räägitakse sellest rohkem tarbimiskultuuri võtmes, sest kõike toodetakse massiliselt ja sageli ilma põhjuseta.

“Me elame võib-olla natukene isegi sellise hankimise ja tarbimise surve all, ilma et jõuaksime nii palju menetleda, miks me midagi hangime, kas meil neid asju vaja on või mida need meile tähendavad,” arutles Pärn.

Tema sõnul tekib surve ka sellest, et inimesi alatasa utsitatakse igasugu asju hankima. Isegi, kui neid ei tarbita, jõuavad need lõpuks prügimäele või nopib keegi need vahepeal üles ja paneb lihtsalt kõrvale.

Sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus rõhutas, et nii kogumisel kui ka minimalismil on mitu eri tasandit ning sellel ei pruugi olla üht eesmärki. Tema sõnul võib ühelt poolt inimesele lihtsalt meeldida esemete omamine ehk mida rohkem, seda uhkem. Teisest küljest võib kogumise taga olla säästlikkus või sümboolne kiindumus, mis tähendab, et asjad on armsad ning neid ei raatsita ära visata.

Ühe koguja elutöö

Pea 30 aastat sidefirmas töötanud Marko Koemets on üks neist, kelle jaoks on asjadel sügav väärtus. Alates 2004. aastast on ta kogunud sidefirmade pastapliiatseid. Koemets märkis, et tegu on kitsa valdkonnaga, mis ei lase tema kogul liialt suureks paisuda. Aastatega on tal pastapliiatseid kogunenud 550, mida ta hoiustab spetsiaalsete aluste peal.

Koemetsa sõnul on Eestis pastakakogujaid palju. Tema on ka üks neist seitsmest, kes koguja Ülo Vilderseni eestvedamisel 2008. aastal esimese pastakakogujate kokkutuleku korraldasid. Kui algul sai seltskond vaid kaks korda aastas kokku, et üks ühele pastakaid vahetada, siis nüüd kohtutakse lausa neli korda aasta jooksul ja vahetamine käib vabas vormis. “Keegi ei näita seal üldjuhul kogu, kui ei ole näitust kokku lepitud,” täpsustas Koemets kokkutulekute olemust.

Koemetsa hinnangul lisab kogumine tema ellu põnevust ja vürtsi ning tekitab uusi tutvusi. Ilmselt sarnastel põhjustel on nüüdseks pastakakogujaid gruppi kogunenud pea 160 inimest, kellest ligi poolsada käivad aktiivselt ka kokkutulekutel.

Siiski ei sünni taoline aktiivne koguja elu täielikult ohverdusteta. “Pere arvelt käib see kõik,” lausus Koemets. Nüüdseks on aga ka tema pere hobiga nakatunud, sest nii abikaasa kui ka lapsed on alustanud tema eeskujul eriilmeliste pastakate kogumisega.

Pastakatega aga Koemetsa kogumistuhin ei piirdu. Ta on ka aastakümneid kogunud erinevaid sidevahendeid. Kui alguses oli see vaid süütu hobi, millega pere ja töö kõrvalt tegeleda, siis mingi aeg muutus see sujuvalt südamelähedaseks elutööks, mis on nüüd ka huvilistele nähtav kolm suve tagasi avatud side ja laptopi muuseumis Võrumaal. Seal saab näha nii Koemetsa kogutud mobiil- ja nutitelefone, kettaga, klahviga ja vändaga telefone ning isegi KGB kasutatud sidevahendeid.

Esimese telefoni oma kogusse sai Koemets esimesel tööpäeval sidefirmas, kui sealne juht andis talle riidekapi, mille põhjas lebas 1928. aasta Tartu telefonivabriku vändaga telefon. “See ongi vanim eksponaat mul praegu muuseumis,” märkis Koemets. Kuigi algul tal muusuemi loomise mõtet polnud, siis 2004. aastast on ta muuseumisse sobivat kraami kogunud juba sihipäraselt. Praeguseks on kirglikul kogujal ette näidata lisaks 650 mobiiltelefonile ka üle 700 sülearvuti, mis kõik on Exceli tabelisse üles märgitud. 

Seejuures pole kogu kogutud kraam siiski ruumi puuduse tõttu muuseumis nähtav. Seal saab uudistada pea kõiki nuputelefone, kuid näiteks nutitelefonid on lihtsalt pappkastis hoiul. Sülearvutid seevastu asuvad Tallinna laos, kuna need vajavad kindlaid hoiustamistingimusi ning muuseumis praegu nende jaoks ruumi ei leidu. Siiski ostis Koemets veel kuni 2010. aastani muuseumi tarvis kraami juurde, pärast seda on ta saanud sidevahendeid juurde ka Teliast või muuseumi külastajatelt.

Kodu kui peegeldus inimese identiteedist

Tartu Ülikooli semiootika nooremlektor Katre Pärn selgitas, et kodu võib inimeste kohta edasi anda väga erinevaid sõnumeid. Ühelt poolt ütleb kodu paratamatult midagi selle kohta, milline inimene on, milline inimene tahaks olla ja milline inimene kodustes oludes olla saab. “Ma arvan, et oma olemuse ja tahtmiste kiuste on enamikes kodudes need kolm dimensiooni olemas ja leiavad siis mingisuguse dominandi või tasakaalu,” sõnas ta.

Samas mängib rolli ka see, kuidas on sotsiokultuurilises keskkonnas inimestele õpetatud kodust ja kodusest keskkonnast mõtlema ning millised need tegelikud isiklikud kogemused läbi elu on olnud. Pärn selgitas, et inimese jaoks, kes on terve elu elanud ühes kohas, mida ta koduks peab, on see suhe oluliselt teistsugune kui inimese jaoks, kes on harjunud füüsilist keskkonda vahetama ja võib-olla isegi esemelist keskkonda vahetama.

Sama on ka esemetega: asjade väärtus on inimestele erinev. Pärn tõi näite, et kui tema kätte satub mingisugune ese, mis ei seostu talle ühegi teadmise, mälestuse, kultuuritausta ega ka inimestega tema ümber, siis ei olegi see talle kuidagi tähenduslik või väärtuslik. Samal ajal tõuseb ka küsimus, kuidas seosed ära kaovad. Pärna arvates loeb siinkohal ka see, kas kõnealused väärtused on muutunud funktsionaalsed ja pragmaatilised tarbeväärtused või on mälestuse kandja otsustanud teadlikult oma identiteeti ise ümber kujundada.

Pärn teadis rääkida, et suurem osa inimeste teadmistest ei ole talletatud bioloogilises kehas ja selle tõttu inimkonna teadmised elavad põlvkonnavahetused paremini üle kui teised liigid, kellel on teadmised palju tihedamini või teinekord ainult bioloogilise võimekusega seotud. Ta arutles, et asjades mälestuste talletamine võib olla väga kasulik ja positiivne, aga teine tahk on see, kas ja kui palju inimesed siis lõpuks nende kogutud suveniiridega suhestuda jõuavad.

Põlvkondade erinev suhtumine esemetesse

Eesti esimene sertifitseeritud KonMari meetodi konsultant Mari-Ann Lumeste märkis, et on oma elu jooksul samuti olnud koguja, ehkki võrdlemisi tagasihoidlikul viisil. Lapsena kogus ta kleepse ning teeb seda tänaseni, kuid veidi teisel kujul. “Mul on alumiiniumist reisikohver, millele kleebin peale kleepsukesi kas reisidelt, kohvikust või pidudelt. Nõnda tekib kohvrile omalaadne mälestuste rada,” rääkis Lumeste.

KonMari meetod on jaapanlanna Marie Kondo loodud korrastamisviis, mille keskmes on küsimus, kas ese pakub rõõmu. Meetod ei keskendu niivõrd asjade hulga vähendamisele, vaid sellele, et alles jääksid vaid esemed, mis inimese igapäevaelu toetavad. KonMari konsultandid, nagu Lumeste, aitavad inimestel oma kodu ja harjumusi läbi selle põhimõtte üle vaadata ning ruumi teadlikumalt kujundada.

Lumeste sõnutsi on väga huvitav jälgida, kuidas suhtumine asjadesse on põlvkondadeüleselt muutunud. Inimesed, kes kasvasid üles nõukogude ajal ja kogesid pidevat defitsiiti, kipuvad ka praegu esemeid alles hoidma ja kokku ostma, justkui hirmust, et homme ei pruugi neid enam saada. Seevastu lapsed, kes kasvavad külluslikes kodudes, on sageli vastupidisel seisukohal. “Ühe kliendi laps ütles emale, et palun ära too neid asju enam, vii parem ära,” kirjeldas Lumeste. Tema sõnul soovivad just nooremad, et pinnad oleksid puhtad ja asju vähe, sest visuaalset müra ja küllust on nende ümber niigi palju.

Kui asjade rohkus hakkab elamist juhtima

Lumeste sõnul peaksid asjad aitama inimestel elada oma parimat elu, mitte olema koormaks. “Me ei peaks veetma kodus tunde asju otsides, mõeldes, kuhu need panna või miks need jälle ees on,” selgitas ta. Tema hinnangul muutuvad asjad probleemiks siis, kui need tekitavad stressi, süütunnet või segavad igapäevatoimetusi. Näiteks võib heegeldamiskomplekt, mis sai kunagi kallilt ostetud, kuid seisab kasutamata, tekitada pigem pettumust kui rõõmu. Sellisel juhul on see tema sõnul mõistlikum kellelegi edasi anda, kes seda päriselt kasutab ja sellest rõõmu tunneb. 

Lumeste rõhutab, et meil on tegelikult suur mõju oma elule läbi selle, millega end ümbritseme. “Asjad kuhjuvad märkamatult: näiteks sõbrad toovad meeneid, lapsed toovad lasteaiast kunstitöid, reisidelt tulevad suveniirid,” kirjeldas ta. Seepärast tasub tema sõnul teadlikult mõelda, milliseid esemeid koju lasta ja milliseid mitte.

Sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus lisas, et minimalism ei pruugi alati olla keskkonnasõbralik. Ta sõnas, minimalistlik lähenemine lähtub postmaterialistlikest väärtustest, kus asjad ei ole olulised ja vähem omamine tähendab väiksemat jalajälge. Samas on olemas ka n-ö ülbe minimalismi vorm, kus esemete vähesus ei tulene säästlikkusest või sümboolsest väärtusest, vaid ükskõiksusest, kus inimene lihtsalt vahetab asju välja vastavalt tujule, mõtlemata nende ökoloogilisele hinnale.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines “Publististika praktika”. Autorid on magistrandid Cassandra Piirioja, Bret-Maria Rikko, Grete Isabel Huik, Janar Koemets ja Kaarel Oraste.