Sõda Ukrainas kurnab kõiki jätkuvalt ning Venemaa saadab sadu droone ja rakette Ukraina peale praktiliselt igal ööl. Näib, et USA katsed Venemaad läbirääkimiste laua taha tuua on olukorra veelgi keerulisemaks teinud. Anton Aleksejev ja Tarmo Aarma saatsid “Välisilmale” loo Lvivist, kaugelt tagalast.
Kui sõja ajal võib üldse rääkida rahulikust elust, siis Ukrainas on selle elu sümboliks Lviv. Kuid isegi kaugel tagalas annab sõda tunda.
Konstruktoribüroo Veprik peainsener Miron Barabahh on 31-aastane Ukraina päritolu insener, kes terve oma elu elas Itaalias ja Saksamaal. Peale sõja algust tuli ta kohe Ukrainasse, et väkke astuda, kuid arvas, et insenerina on temast rohkem kasu.
Maapealset drooni Veprik ehk Metssiga kasutatakse rindel haavatu evakueerimiseks ning moona ja toidu positsioonile toimetamiseks. Drooni hind on 16 000 eurot. Neid Metssigu jookseb rindel juba üle 200. Miron tunnistab, et samalaadsed NATO droonid on tugevamad, kuid ka oluliselt kallimad.
“NATO ei ole odav asi. NATO ei tegele teise maailmasõja majandustingimustes. Teise maailmasõja ajal oli kõik odavam, tootmismaht oli suur. Praegu aga toodetakse kalleid mänguasju. Need on väga kihvtid, aga neid ei saa toota nii palju, et sõjas võidelda. Neid tehakse mänguasjana, näitamiseks ja mulje jätmiseks,” lausus Barabahh.
Vepriku peamine probleem on Hiinas toodetud komponendid.
“Kui ma 2022. aastal töötasin Saksamaal, pidime ootama kuid Siemensi komponente, sest need olid kõik Hiinast toodud. See toimus Saksamaal ja enne sõda. Täna on Ukrainas sõda ja Vene agendid teevad kõik, et Ukraina firmad ei saaks osi Hiinast kätte,” ütles Barabahh.
Iga droon vajab operaatorit. Ukraina kaitsevägi otsib vabatahtlikke, selleks on igal brigaadil olemas oma värbamiskeskus.
“Tööd on palju juurde tulnud programmi “18-24″ raames. Paljud noored sõlmivad lepinguid. Neid huvitavad jalaväe ja droonioperaatori ametid. See viimane amet tuli hiljaaegu. Leping sõlmitakse kaheks aastaks. Huvi on suur,” lausus Ukraina sõjaväelane Maksõm.
Kas noored ukrainlased päriselt kipuvad rindele minna?
“Hetkel ei ole mul sellist soovi. Aga kui tekib tulevikus vajadus, siis pole probleemi,” lausus Mihhailo.
“Iga inimene otsustab ise, kas minna sõtta või mitte. Praegu ei ole meil ajateenistust. Inimesi püütakse kinni ja saadetakse väkke. Aga kui on vaja, siis pole probleemi,” ütles Mõkola.
“Inimesed Lvivis ei tea, mida sõda tähendab. Seda teavad inimesed Zaporižžjes või Donetskis. Sõda muutus minu jaoks valusaks siis, kui minu isa läks sõtta. Ma muretsesin ja kartsin tema pärast. Kõik ootavad, et see kord läbi saaks,” lausus Hanna.
Ukrainas räägitakse palju kangelaslikest kaitsjatest, nende naised saavad aga palju vähem tähelepanu. Et seda parandada, lavastas Svitlana Fedešova etenduse “Penelope” – kaasaegne vaade Homerose “Odüsseiale”. Kaheksa naist laval ootavad oma mehi sõjast – samamoodi nagu Penelope ootas Odysseust. Kõigi näitlejate mehed on sõjaväes, lavastaja mees samuti. Ühiskond tihti neid aga ei mõista.
“Näidendis, mida me lavastasime, räägitakse sellest otseselt. Näiteks on seal selline tegelane nagu naabrinaine, kes räägib: “Miks sa lasid ta sõtta minna?” Kahjuks on siiamaani inimesi, ka meie suhtlusringkonnas, kes võivad küsida sama. Mõned isegi arvavad, et minnakse raha pärast,” rääkis lavastaja Svitlana Fedešova.
Milline see kogemus on, kui ootad, aga ei tea, millal su mees koju naaseb, kui üldse naaseb?
“See on vahepeal väga raske. Väga raske, kui kaua ei ole sidet. Väga raske on last üksinda kasvatada ja näha mänguväljakul täisperesid ning seletada lapsele, kus issi on. See on väga raske,” ütles Fedešova.
Aga naised ei kaeba ja ootavad oma mehi.
“Meestel on psühholoogiliselt palju lihtsam vastu pidada, kui nad teavad, et neid oodatakse. Vahepeal kahjuks juhtub nii, et naised ei pea vastu ja pered lähevad lahku. Nendel meestel on palju raskem,” nentis Fedešova.
Enne rindele minekut astusime operaator Tarmo Aarmaga ühte Lvivi kirikusse. Laupäeviti mälestatakse seal kõiki lahkunuid. Rahvast oli teenistusel vähe.
“Aeg on praegu raske. Inimesed peaksid rohkem kirikus käima ja palvetama. Kui astun kirikust välja, näen, et inimesed lähevad lihtsalt mööda. Mõni lööb risti ette, mõni ei pööra üldse tähelepanu. Loota tuleb jumalale,” lausus isa Ruslan.