Õigusriik pole lihtsalt kriminaalmenetlused, õigeks- ja süüdimõistvad otsused, see on Eesti riigi alus, meie edu võti, meie vabaduse vundament. Sellest sõltub inimeste usk oma riiki ja tulevikku, investeeringute maht, riigi ja inimeste majanduslik ning emotsionaalne käekäik.
Selleks, et see kõik oleks päriselt nii, mitte ainult sõnades, peavad inimesed saama õigussüsteemi usaldada. Usaldamise alus on aga sellest aru saamine, nii sisu kui ka protsessi mõistmine. Kui inimesed ei usu, et kõik on seaduse ees võrdsed, et kohtu alla saadetakse ikka ainult neid, kelle puhul on veendumus ja tõendid, et nad on kuriteo toime pannud, et õigeksmõistvate otsuste puhul küll mõistetakse, et see on demokraatliku õigussüsteemi osa, aga selle kõige keskel pole riik olnud inimesekeskne, siis usk õigussüsteemi väheneb.
Kunagi väga ammu, ülikooli kolmandal kursusel, väga keerulisel ajal tegin saatusega kokkuleppe, et kui tema aitab mul õigushariduse saada, jään mina alati õigusriigi eest seisma, sest ma lihtsalt usun selle väärtusesse iga inimese, riigi, tuleviku võtmes.
Ma pole saatust alt vedanud. Sõltumata sellest, kas olen olnud prokurör Eestis, õigusekspert hapra demokraatiaga riikides või poliitik kodumaal, olen alati uskunud õigusriigi tähtsust ja tähendust.
Viimased nädalad teevad mind murelikuks. Kohati tundub, et viga saanud õigussüsteemi kallal on kõik nagu raisakotkad. Igaüks püüab saada oma suutäie. Kuigi vigasaanu võiks end kokku võtta ja taas jalule tõusta, on selge, et mida kauem nokkimine jätkub, seda “haigemana” maaslamaja tõuseb.
Prokuratuur on aastast 2004 juhtinud Eesti riigis kriminaalmenetlusi ning vastutus kriminaalmenetluste kvaliteedi eest lasub just neil. Prokuratuur on süsteem nagu iga teine, mis nõudlikkuse kadumisel vajub sültjasse mugavustsooni.
Prokuratuuri sõltumatus ei tähenda, et iga prokurör peab saama ükskõik millise asjaga ükskõik kui palju kohtuastmeid läbi käia. See tähendab asutuse sõltumatust ja vabadust teha otsuseid seadusest lähtudes. Iga vabadus ja sõltumatus tähendab vastutust. Vastutus tähendab kohustust tajuda iga asja mõju nii ühiskonnale kui ka üksikisikutele menetluses, olgu nad kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu rollis.
Kui see taju kaob ja pole neid, kes küsiks kriitilisi küsimusi ühiskondlikust vaatenurgast, siis juhtubki nii, et on küll menetlused, aga nende mõtet ja seda, kuidas kõige karmim riigi tööriist ehk karistusõigus teenib ühiskondlikku huvi, ei mõista enam selle protsessi sees olijad ega kõrvaltvaatajad.
Vastus, et mõne kriminaalmenetluse mõte on õigusselgus või praktika ei peaks sobima ühelegi peaprokurörile. Miks just peaprokurörile? Iga prokurör ja vahel ka vahetu juht kipub minema oma vakku ja nägema menetlust vaid läbi õigusliku prisma. See on peaprokuröride ülesanne, tajuda seaduse kõrval, just nimelt kõrval, mitte asemel, ka ühiskonda ning julgeda otsustada, millal ja kui kaugele menetlustega minnakse ning alati mõista ja selgitada, miks.
Kui keegi kukub, on kõige lihtsam kõrvale vaadata. Ikka on nii, et mõned muigavad, mõned targutavad, et oleks pidanud tähelepanelikum olema. On ka neid, kes kukkudes kaugemale lennanud telefoni või rahakoti vargsi enda tasku pistavad. Vähe on neid, kes lähevad ja aitavad tõusta ning edasi liikuda.
Kriitikat prokuratuuri aadressil võib ja peabki tegema. Minister võib küsida menetluste käikude kohta ning peaprokurör peab koguma kõik poliitilised nooled enda pihta, olema sillaks poliitilise tasandi ja täitevvõimu vahel.
Kui kohus on oma otsuse teinud ning prokuratuur on eksinud, tuleb teha kriitikat, nõuda järelanalüüse ja vastuseid. Toimima peavad nii sisemised kui ka välised kontrollimehhanismid. Seejuures ei peaks koostöö parlamendiga olema midagi erilist, vaid ikkagi tavapärane asi.
Neil hetkedel, kui prokuratuur on kukkunud, tulevad alati mängu need, kes tahavad sellest kukkumisest kasu saada või lihtsalt targutada, lõhkudes sellega nii usaldust süsteemi vastu kui ka süsteemi toimimist. Just neile tahan öelda: käed õigusriigist eemale!
“Küll räägitakse paremast põhiõiguste kaitsest, küll demokraatia kaitsest, tegelikkuses on ikka vaid motiiviks juurdepääs korruptsioonikuritegude menetlemisele.”
Reformierakonnale on alati olnud omane ära kasutada selliseid olukordi õigussüsteemi nõrgestamiseks, maskeerides oma tegelikud motiivid ilusa retoorika taha. Küll räägitakse paremast põhiõiguste kaitsest, küll demokraatia kaitsest, tegelikkuses on ikka vaid motiiviks juurdepääs korruptsioonikuritegude menetlemisele, kuhu omad segatud, olgu siis otse, läbi “sidemete” või rahastamise. Ajal, kui inimesed tajuvad ebaõiglust, olgu siis politseijuhtide kohtusaaga või mõne muu ebaõnnestunud juhtumi kaudu, ongi sellised muudatused lihtne ära teha.
Olles endiselt seda meelt, et avalikku sektorit peabki vähem olema ja uskudes, et õigeks mõistmisele peab alati prokuratuuris järgnema tõsine analüüs, jään selle juurde, et prokuratuur peab jääma professionaalseks, julgeks ja inimlikuks.
Olen alati öelnud, et läbimõtlemata menetluste eest peab ka päriselt keegi süsteemis vastutama, olgu siis madalamale ametikohale või täiesti teise valdkonda, kus kergemad juhtumid, liikumise kaudu.
Kohus, õiguskantsler, justiitsminister, parlament, kõigil neil on mingites etappides võimalik prokuratuuri tegevust kontrollida, aga õigust mõistab Eestis siiski vaid kohus. Kui keegi on ebaseaduslikult esitanud kahtlustuse või süüdistuse, siis see on juba omaette kuritegu või vähemalt distsiplinaartegu.
See, et Reformierakond riigikogu õiguskomisjoni suu läbi päriselt pakub pärast ebaõnnestunud menetlusi lahendusena konsiiliumit, mis hakkab otsustama asjade kohtusse saatmise üle, on ohtlik.
Tean õige mitut süüdimõistvat korruptsioonijuhtumit, mis kunagi poleks kohtu ette jõudnud, kui otsuseid oleks saanud teha toona võimul olnud Reformierakond või temaga seotud tegelased. Ja mitte ainult Reformierakond. Viimastel aastatel on ju ka Isamaa, mis kunagi seisis korruptsiooni vastu ja õigusriigi eest, sellele väärtusele selja keeranud.
Kuidas sa muidu selgitad, et erakonna enda kriminaalasja kahtlustuse staadiumis, kus prokuratuur ei tohi ja saa infot anda, asutakse selgelt õigussüsteemi, riiklike institutsioonide vastu. Seejuures oleks ju mõistetav see, kui seda teevad kahtlustatavad, sest neile ongi alati rohkem lubatud ning seda tuleb aktsepteerida. Kui aga seda teeb ka erakonna juht, endine justiitsminister, endine erakonna juht ja teised kõrged isamaalased, peab see tegema tähelepanelikuks.
Seejuures olen täielikult nõus Isamaa poliitikutega, et näiteks kahtlustatava erakonna nimi tulnuks välja öelda oluliselt varem ning sellegagi, et peaprokuröri arutelu käik, et ega ei teagi, kas sellise mõjuga asi kohtusse jõuab, on leebelt öeldes mõtlemapanev. Aga ühe menetluse nimel asuda lõhkuma ja lammutama süsteemi on lihtsalt vastutustundetu ja ohtlik. Siiani on selline käitumine olnud omane Keskerakonnale ja EKRE-le, aga sedapuhku on siis ka selles valdkonnas paigutanud Isamaa end samasse seltskonda.
Taas tuleb muidugi nentida, et poliitilise kultuuriga ongi meil nagu on ja ega need poliitilised reaktsiooni liiga palju ka ei üllata. Mis ehk üllatas, oli endiste kolleegide ülesastumine. Nii endine peaprokurör kui ka endine juhtiv riigiprokurör ju teavad, kuidas kriminaalmenetlused sünnivad, kuidas neid menetletakse, mida saab kohtueelses uurimises kahtlustuse staadiumis prokuratuur endale lubada või mitte ja ometi läksid nad “arvama”, teadmata tõendeid, omamata ülevaadet menetlusstrateegiast.
Huvitav, kas nad samamoodi mõtlesid ka toona või kui mitte, siis mis pani neid ümber mõtlema. Raha? Edevus? Sõbrad? Eks nad ise teavad. Kas nad aga ka seda teavad, et just selliste inimeste arvamusavaldused keset kohtueelset menetlust on need, mis annavad õigussüsteemi usaldusvääruse vähenemisele erilise hoobi ja raskendavad õigusemõistmist kohtu poolt, jääb hetkel arusaamatuks.
Õigussüsteemi pärisprobleeme on palju: menetluste formaliseeritus, ressursside ebaloogiline jaotus, juurdepääs kohtusüsteemile, õigusabi kehv kvaliteet, vabadus süsteemis sees teha otsuseid ja vastutada nende eest, õigeksmõistmiste puhul inimestega kaasas käima jäävad piirangud erinevates eluvaldkondades, puudutagu see kasvõi pangakontode avamist, mis ometi peaks olema sisuliselt põhiõigus.
Need on pärisprobleemid, millega poliitikutel tuleb tegeleda. Mitte et eksimuste korral ei peaks eksinuid korrale kutsuma ja kannatanutele kahju hüvitama, aga parandamise asemel lõhkuda on lühinägelik.
Politseijuhtide kohtuasi on ebaõnnestumine prokuratuuri jaoks ja kahjuks pole see viimasel ajal ainus samalaadne möödapanek. Aga õigussüsteemi lammutamine, kasutades seda ebaõnnestumist viigilehena oma madalate ihade varjamiseks poliitilise tasandi poolt on ikkagi sigadus.