Venemaa sissetung Ukrainasse vallandas energiakriisi, mis tõstis kogu Euroopas elukallidust ja kiirendas inflatsiooni, põhjustades paljudele majapidamistele rahalisi raskusi. Näiteks 2023. aastal oli pea igal kümnendal Euroopa Liidu elanikul raske oma kodu piisavalt soojana hoida. Osad ei suutnud tasuda  igakuiseid elektri- ja küttearveid, teised ei saanud rahalistel põhjustel kodu piisavalt soojaks kütta.

Statistikaameti hiljutiste andmete järgi elas 2024. aastal 19,4 protsenti Eesti elanikest suhtelises vaesuses ning 3,3 protsenti absoluutses vaesuses. Nendest arvudest lähtuvalt on peaaegu iga neljas Eesti inimene haavatav kasvavate energia- ja küttekulude suhtes.

Üks olulisemaid energiavaesust vähendavaid tegureid on hoonete energiatõhusus. Üldjuhul on energiatõhusamad uued ja renoveeritud hooned, kuivõrd kaasaegne soojustus, ventilatsioon jms võimaldavad neis vähem energiat tarbida. Teisalt pole sellised elukohad kõigile taskukohased. Paljud toimetulekuraskustes inimesed elavad vanemates majades, millest suur osa on pärit Nõukogude ajast ning vajavad hädasti uuendamist.

Eestis korraldab rekonstrueerimistoetuse jagamist Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EISA). Toetust saab nii korterelamute terviklikuks rekonstrueerimiseks kui ka küttesüsteemi uuendamiseks. Näiteks gaasi-, ahju- või elektrikütte asendamiseks taastuvenergiat kasutava lahendusega või maja ühendamiseks kaugküttevõrguga. Raha selleks tuleb Euroopa Liidu struktuurifondidest.

Kortermajade renoveerimistoetuste jagamise süsteem on aastaid tekitanud aga rahulolematust. Eeskätt teeb inimestele tuska niinimetatud nobedate näppude voor, kus toetuse saamine sõltub taotluse esitamise kiirusest. Tallinna Tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski sõnul on viimastes voorudes seda loogikat juba muudetud. Toetuse saamisel on hakatud eelistama neid projekte, mis saavutavad suurema energiasäästu. 

Energiasäästu alusel hakati hooneid pingeritta panema alates eelmisest voorust, mille EISA avas mullu 15. septembril. Esitatud taotlused reastatakse pingeritta, mis põhineb korterelamu mõõdetud energiaerikasutusel ehk kui palju on aastas tarnitud energiat köetava pinna ruutmeetri kohta. Sama energiakasutuse korral eelistatakse suurema suletud netopinnaga elamut.

Põhiprobleem on aga endiselt sama, sest toetuseks mõeldud raha on renoveerimissoovidest oluliselt vähem. Näiteks oli viimase vooru kogueelarve 80 miljonit eurot, kuid taotlusi esitati umbes neli korda suuremas mahus ehk kokku 325 miljoni euro eest.

Uus mudel raha jagamiseks

Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus (RAKE) töötas välja andmepõhise hindamismudeli, mis reastab hooned nende tegeliku renoveerimisvajaduse järgi. RAKE projektijuht Indrek Kuusk selgitas, et praegu saavad toetusi ka jõukamad inimesed, kellel on võimalus kasutada toetuste taotlemiseks professionaalset abi. Kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga inimestel napib tema sõnul aga sageli oskusi või motivatsiooni taotluste kirjutamiseks. 

Tartu Ülikooli analüütik ja uue mudeli koostaja Mariia Chebotareva ütles, et senises tööriistakastis puudus mudel, mis arvestaks lisaks hoone tehnilistele näitajatele ka seal elavate inimeste sotsiaalse tausta ja majanduslike võimalustega. “Neid aspekte koos vaadeldes võimaldab meie mudel mõista inimeste profiili ja seda, kuidas see on seotud nende energiatarbimisega,” märkis ta.

Uus mudel ühendab eri andmeallikaid ning arvestab esmakordselt süsteemselt ka elanike sotsiaalmajandusliku taustaga. Näiteks loevad leibkonna liikmete arv ja sissetulek, ning energiatarbimise näitajad. Seeläbi saab koostada renoveerimist vajavate hoonete pingerida nende energiatõhususe ning seal elavate inimeste energiavaesuse riski põhjal.

Mudelit testisid teadlased Tartus Annelinnas ja Karlovas, aga seda saab Indrek Kuuse sõnul kasutusele võtta ka teistes linnades ja riikides. “Suur mõte seisneb selles, et see võiks laiemasse kasutusse minna renoveerimistoetuste otsuste tegemisel,” lausus ta.

Teadlased kasutasid statistikaametilt ja Eleringilt saadud anonümiseeritud andmeid 2024. aasta esimesest kvartalist. Kokku analüüsid nad 194 hoonet nii energiatarbimise (elekter kWh-s) kui ka seal elavate inimeste sotsiaal-majanduslike näitajate põhjal (vanus, mediaanpalk, keskmine elamispinna suurus, omandi- või üürisuhe, leibkonna suurus jms). 

Analüüsi tulemusel koostas töörühm katsepiirkondadele hoonete renoveerimise pingerea, mis võiks edaspidi olla aluseks energiatõhususe projektidele toetuse määramisel. Tulemustest selgus, et võttes arvesse ka sotsiaalmajanduslikke tegureid, on Annelinna ja Karlova katsealade hoonete võrdluses Annelinna renoveerimisvajadus suurem.

Ka Tallinna Tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski peab õigeks toetada esmajärjekorras enim abi vajavaid inimesi, sest renoveerimise maksumus on üldiselt igal pool sama suur. “Teinekord mõnes väikelinnas isegi kallim, sest ehitusettevõtted peavad kaugemalt kohale sõitma,” ütles ta. Samas rõhutab professor, et ka selle lähenemise korral peaks toetuse abil tervikuna korda tegema võimalikult palju elamispindu.

Kurnitski juhtis tähelepanu, et erinevate põhimõtete vahel tuleb leida tasakaal. “Väiksemates majades on renoveerimisotsuseid lihtsam vastu võtta, kuid ruutmeetri hind on kõrgem. Suurtes korterelamutes on ehituse ühikukulu soodsam, ent ühistul on sageli väga keeruline vajalikku häälteenamust kokku saada,” sõnas ta.

Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna juhataja Lauri Suu rääkis, et renoveerimistoetuste süsteemi on ajas pidevalt uuendatud. Selleks on kasutatud erinevatest uuringutest saadud teadmist ja kaasatud ülikoole.

Näiteks on täiustatud nii ehitustehnilisi tingimusi kui ka toetuse jaotust puudutavat. See puudutab piirkondlikke erisusi toetuse määra puhul. “Edaspidi hakkab toetuste jagunemist mõjutama ka üleriigiline planeering. Selle regionaalse arengu põhimõtteid ja eesmärke hakkame arvestama, kui planeerime toetuste regionaalset jagunemist,” sõnas Suu.

Ainulaadne mudel

RAKE väljatöötatud mudelit teistes maades kasutatud ei ole. Indrek Kuuse sõnul on renoveerimistoetuste jagamise põhimõtted samas paljudes riikides sarnased: taotlused esitatakse ja neid hinnatakse, kuid sotsiaalmajanduslikke tegureid tavaliselt ei arvestata. Just see muudab RAKE loodud mudeli tema hinnangul eriliseks. “Me eeldasime, et sotsiaalmajanduslikud näitajad võivad olla olulised, ja meie tulemused näitavad, et see hüpotees leidis kinnitust,” ütles ta.

Kogu töö juures oligi vaat et üks suuremaid muresid ja keerukusi andmete kättesaadavus, mis on Eestis laiem probleem. Kuuse sõnul tuli selleks sõlmida eraldi kokkuleppeid. “See ei ole otseselt ainult meie mudeli küsimus, aga ligipääs andmetele tuleks üle vaadata. Võib-olla peaksid omavalitsused saama rohkem õigusi andmetele, et teha renoveerimisotsuseid paremini ja teadlikumalt,” leidis ta.

Kuigi mudel juba töötab ning seda on Eesti andmetel testitud, ei loe loojad seda lõpuni valminuks. Teadlased analüüsivad lähiajal veel 120 hoonet projektipartnerite riikides. See võimaldab teha võrdlevat analüüsi ja näha, kuidas Eesti tulemused teiste riikidega suhestuvad. Lisaks tahavad nad mudelit veelgi täiendada, lisades analüüsi hoonete täiendavaid tehnilisi näitajaid: energiatõhususe klassi (kui see on olemas) ja hoone ehitusaasta.

Teadlaste eesmärk on, et loodud lahendus leiaks ka praktilist kasutust. Kuuse sõnul on lootus, et tulevikus õnnestub mudelit lihtsustada ja muuta see laiemale ringile kättesaadavaks. Siis võiksid jõuda renoveerimistoetused eelkõige sinna, kus neist on kõige rohkem kasu.

Jarek Kurnitski leidis, et kui muudatusi teha, siis peavad need põhinema varasemate voorude tagasisidel. Samuti ei tohiks muudatused korraga olla liiga suured. “Kui põhimõtteid fundamentaalselt muudetakse, võib tekkida olukord, kus süsteem lakkab toimimast,” ütles ta.

Nn nobedate näppude voor on andnud tema sõnul vaatamata kriitikale häid tulemusi, sest majad said terviklikult ja kvaliteetselt renoveeritud. “Nüüd on aga tõesti küsimus, kuidas vähest toetusraha kõige tõhusamalt jagada,” sõnas ta.

EISA on mitu aastat katsetanud süsteemi, kus voore on mitu. Piirkondi on jagatud regionaalseteks ning eraldi toetusi on saanud ka tehalist renoveerimist kasutanud taotlejad ja suurte kortermajade renoveerijad. Seega on mitmeid variante katsetatud.

Lahendusena peab Kurnitski mõistlikuks regionaalsete voorude jätkamist, kus toetussummad jaotatakse maakondade või piirkondade kaupa ning konkurents toimub sarnase taustaga hoonete vahel. Tema sõnul võimaldab see juba iseenesest arvestada elanike sissetulekute ja kinnisvara väärtuse erinevusega, sest need on asukohaga tugevalt seotud. Regiooni sees peab aga siiski olema selge hindamiskriteerium ja seni on selleks olnud eelkõige saavutatav energiasääst.

Professori hinnangul näitab renoveerimistoetuste suur nõudlus, et tegemist on pigem positiivse probleemiga: raha kasutatakse tõhusalt ja huvi on väga suur. Just seetõttu peab Jarek Kurnitski oluliseks, et enne uue Euroopa Liidu eelarveperioodi algust rõhutataks renoveerimisvajaduse jätkuvat pakilisust. Kui korteriühistud ja elanikud seda selgelt nõuavad, leiab tema sõnul ka riik tulevikus võimaluse toetusteks raha eraldada, sest seni on korterelamute renoveerimine Eestis üldjoontes hästi toiminud.