Jaanuari lõpus 60. sünnipäeva tähistav muusik Hendrik Sal-Saller meenutas “Ringvaate” stuudios, et muusikukarjäär valis tema, mitte vastupidi, sest oli ka aegu, mil Smilersi juhtfiguur üritas aktiivselt muusikaga mitte tegemist teha.
Smilersi ninamehe sõnul ümmargune number teda ei šokeeri. “Ma olen selles teemas nii siis, et olen sellega isegi ära harjunud. Ma loodan, et kui mu sünnipäev mööda saab, siis ma unustan selle sama kiirelt ära. Üllatavalt palju on sellest juttu olnud. Tavaliselt ma ei taha ise endalegi rääkida, kui mingi sünnipäev tuleb, on või oli. Aga seoses kontserdiga, mis kunagi aasta lõpus tuleb, on see kuidagi igapäevaselt nina ees,” rääkis Sal-Saller.
Aasta aega varem välja kuulutatud kontserdiks valmistudes avaldas Sal-Saller Smilersiga pärast mitme-aastast pausi ka uue loo “Kõik mängu”. “Selles ei ole tegelikult midagi fataalset. Ma just mõtlesin üks päev selle peale, kui seda lugu laiali saatsin, et tänapäeval on paljude pressiteadetes ära seletatud, mida artist on tahtnud selle looga öelda. Mina kunagi seda ei taha teha, sest inimestel on oma arusaamised. Ühe jaoks tähendab see ühte asja, teise jaoks teist asja, minu jaoks üldse kolmandat,” selgitas ta.
“Ringvaate” stuudios vaadati Sal-Salleri kohe 60 aastat kestnud elule tagasi läbi fotomeenutuste. Ühel neist hoiab mõne-aastane Sal-Saller käes fagotti. “Mu isa pill ja ma mäletan, et mulle väga meeldis seda näppida. Isa on elu aeg ERSO-s mänginud, ka ETV bändis. Eks ta pidi kodus harjutama,” rääkis Sal-Saller, kellest endast klassikalist pillimängijat siiski ei saanud. “Eks nad proovisid, aga ma ei võtnud kahjuks vedu.”
Koolipoisina meenutab Sal-Saller ennast kui normaalset poissi, keda nii kiideti kui laideti. “Eks ma laisk olin ja olen siiamaani. Ega ma pole kunagi eriti pingutada viitsinud ja eks nad sellepärast tõenäoliselt laitsid. Kui ma midagi ära tegin, siis küllap nad kiitsid ka,” naeris Sal-Saller ning lisas, et muusikukarjäär valis tema, mitte vastupidi.
“Ma ise ei saanud midagi teha, sest muusikute perekonna sündinuna olin ikkagi terve lapsepõlve kuskil kontsertsaalis või kultuurimajas, vaatasin isa-ema esinemist. Nii palju kui ma ka ei püüdnud sellest kõigest kõrvale hoida, siis see ei tulnud välja mul. Kui mind muusikakeskkoolist välja visati, siis tõesti proovisin väga aktiivselt muusikaga mitte tegemist teha. Ma ei viitsinud klaverit harjutada ja siis ma ei harjutanud ka aastaid,” meenutas Sal-Saller.
“Kujutad sa ette väikest poissi, kõik sõbrad on õues, mängivad luurekat ja sõidavad ratastega, aga sina toksid vaikselt sonaate ja etüüde neli tundi päevas. Ei olnud minu teema. Kahjuks, aga sellest ma sain hiljem aru. Kes teab kui palju paremini oleks võinud popmuusikukarjäär minna siis, kui ma oleks osanud ka ühte pilli mängida,” naeris ta.