Kui uued kalendrid naelutati seintele juba mõne aja eest, siis sel nädalal lõpeb ka üks teine aasta. Üle ilma tähistati filosoofia suurkuju Gilles Deleuze’i sajandat sünniaastat. Pidupäeva peeti ka Eestis – Tartus kogunesid iga nädal filosoofid, kirjandusteadlased, semiootikud ja vahel ka füüsikud, et üheskoos Deleuze’i mõtlemise tuhat keerdkäiku lahti voltida ja meie ajaga suhtesse asetada. Et ka lugeja neid korüfeede poolt nõnda kaalukaks kuulutatud mõttekääre nuusutada saaks, istus Novaator maha isehakanud uurimisrühma ninameeste Jüri Lippingu ja Ott Puumeistriga. 

Ehkki juubelid on tavaliselt pidulikud ja üleskiitvad, ei tasu Deleuze’ist lohutust ega rahu otsida. Vastupidi, tema filosoofia on pigem häirekell. See osutab, et viis, kuidas oleme harjunud maailma nägema ning otsides kõiges püsivust, korda ja kindlaid vastuseid, on muutunud meile endile takistuseks. Filosoofid nimetavad seda esindusmõtlemiseks ja see on esimene müür, mis tuleb maha lõhkuda.

Esindusmõtlemise lõks

Mõistmaks delöziaanliku pöörde vajalikkust, tuleb esmalt vaadata otsa sellele, mis on meid siia toonud. Deleuze’i sõnul valitseb lääne kultuuriruumis traditsiooniliselt nn esindusmõtlemine ehk tavaarusaam, mis on kujundanud meie maailmapilti Platonist Hegelini. 

See loob dogmaatilise väärtusahela, mida me harva kahtluse alla seame. “Selle arusaama järgi on mõtlemine inimesele justkui loomupärane tegevus, see on suunatud tõele ja teadmisele, see edendab üleüldist rahu ja harmooniat: tõde on hea, hea on ilus, ilus on vooruslik, voorus on õiglane jne,” nentis Jüri Lipping.

Selline n-ö tervemõistuslik pilt püüab maailma paika panna kindlate kategooriate ja püsivate väärtuste kaudu, luues illusiooni stabiilsusest. Reaalsuses toimib see mudel aga enamuse ehk normi diktatuurina. Ott Puumeister selgitas, et siinkohal ei tähenda enamus sugugi mitte arvulist ülekaalu, vaid vaikimisi eeldatud etaloni, mille järgi kõik peavad joonduma.

Need mudelid suruvad inimestele peale kindlaid identiteete. Näiteks, milline on õige eestlane, millised on õiged soolised kuuluvused või milline on õige nahavärv. “Kui lähtuda enamusest ehk normist, siis osutub, et peamine küsimus, millega üldse saab tegeleda, ongi see, kuidas sellele normile vastata, ükskõik kas siis jaatavalt või eitavalt,” märkis Puumeister.

See ongi esindusmõtlemise lõks: mudel kummitab pidevalt kuklas ja sunnib tegelema võimuküsimustega. Inimesed kulutavad energiat küsimustele, “kas ma olen määratavast soost”, “kas ma kuulun õigesse gruppi”, “mis on mu krediidireiting” ja “kas mul on selle kõige põhjal üldse õigus siin elada”. Tulemuseks on olukord, kus inimesed mitte ei ela ega loo, vaid tegelevad pideva eneseõigustamisega etteantud normide ees.

Gilles Deleuze (1925-1995). Autor/allikas: Tintinades/CC BY-SA 4.0

Mõtlemine algab seal, kus vana maailm puruneb

Kui esindusmõtlemine pakub meile turvalist illusiooni harmooniast, siis delöziaanlik käsitlus mõtlemisest endast on märksa radikaalsem ja ebamugavam. Filosoofide sõnul oleme me harjunud pidama mõtlemist loomulikuks, inimesele omaseks tegevuseks. Millekski, mida me teeme vabatahtlikult, kui kutsume üles mõtlema oma peaga. Jüri Lippingu sõnul on see aga eksitus, sest tõeline mõtlemine pole sugugi mugav tugitoolis filosofeerimine.

“Mõtlemine on ebainimlik, valuline, vägivaldne ja moondav protsess,” selgitas filosoof: “See on n-ö julm romanss tundmatuga, mis ei käivitu niisama heast peast, vaid ainult äärmises hädavajaduses. See juhtub patiseisus või sundolekus, pudelikaelas, kus teisiti olla enam ei saa”. Teisisõnu on mõtlemine reaktsioon šokile: hetkele, mil meie senised arusaamad põrkuvad millegagi, mida nad ei suuda seletada.

Just praegune ajastu ongi filosoofide hinnangul paljuski selline ummikseis. Vana maailm ja selle reeglid murenevad, kuid seda püütakse seletada harjumuspäraste mõistetega. Teooria või filosoofia on siin nagu tööriistakast. “Meie senine tööriistakast on aegunud,” nentis Lipping. Mõisted, millele oleme aastasadu toetunud, nagu subjekt, objekt, identiteet, progress, tõde ja ratsionaalsus, on kaotanud oma teravuse. Need traditsioonilised tööriistad ei aita enam adekvaatselt mõista ega lahendada tänapäeva keerulisi ja muutuvaid probleeme.

Vastupidi, vanadest mõistetest on saanud takistus. Need loovad pildi maailmast, mida enam ei eksisteeri, ja segavad meil nägemast tegelikkust. “Kui üks tööriist ei sobi või on puudulik, heida see kõrvale ja võta teine,” soovitab Lipping pragmaatiliselt.

See tähendab julgust luua täiesti uusi mõisteid ja sõnu, isegi kui need kõlavad alguses võõrastavalt või sõnavärdjalikult, et kaardistada seda uut, alles tundmatut maastikku, milles me tegelikult viibime. Mõtlemise ülesanne ei ole kinnitada vana, vaid luua vahendid uues olukorras ellujäämiseks.

Nomaadlik mõtlemine

Siin astubki mängu see, mida Deleuze nimetab nomaadlikuks mõtlemiseks. Kui esindusmõtlemine sarnaneb oma olemuselt paigal seisva riigiaparaadiga, mille eesmärk on kindlustada piire, kaitsta seesmust ja pakkuda meelerahu, toimib nomaadlik mõtlemine risti vastupidi.

Jüri Lippingu kirjelduse järgi on see justkui sõjamasin või ekspeditsioonikorpus. Selle eesmärk ei ole paigal püsida ja olemasolevat kaitsta, vaid olla lakkamatus liikumises ja otsida kontakti väljaspoolsusega. Sellega, mis jääb meie mugavustsoonist ja teadmistest välja.

See toob meid delöziaanliku mõtlemise ühe kõige intrigeerivama, ent esmapilgul vastuvoolu ujuva ideeni: väikesekssaamine. Kui ühiskondlik imperatiiv käsib pidevalt saada suureks, mõelda suurelt ja unistada suurelt, soovitavad filosoofid ujuda vastupidises suunas.

“Selleks, et tabada ja tunnetada teisesust, tuleb ise saada vähemlikuks. Tuleb saada naiseks, lapseks, loomaks, putukaks, molekuliks, võbeluseks ja lõpuks hajuda tajumatusse,” selgitab Lipping metafoorselt.

Miks on see vajalik? Sest revolutsioon ja tegelik muutus ei saa toimuda suurte ja kohmakate struktuuride tasandil. See saab teostuda vaid mikrotasandil, nn kapillaarses võrgustikus.

Väikesekssaamine ei tähenda siinkohal mitte kahanemist ega taandumist, vaid vabanemist koormavast kohustusest olla keegi suur ja tähtis ehk vastata normile. See on strateegiline liikumine. “Tuleb asuda väikesekssaamise rajale,” nentis Lipping: “Tuleb liikuda vahepealsusse, seada end sisse lõhedesse, piludesse ja intervallidesse.” Just neis pragudes ja üleminekutes, mida suur nn riigifilosoofia ei märka, peitub tegelik elujõud.

Ott Puumeister täiendas, rõhutades, et kui kaob etalon, see suur ja rõhuv enamus, muutub maailm avaramaks. “Siis saab igaüks, kellega kohtutakse, teid teisendada ja muundada,” selgitas ta. Nomaadlik mõtleja ei püüa maailma valitseda, vaid lasta end maailmal ja kohtumistel muuta.

Elujõud peitub seostes

Delöziaanliku mõtlemise praktiline kasu peitub lihtsas, kuid radikaalses vaatenurga muutuses. Me oleme harjunud asjade ja nähtuste puhul küsima “mis see on?”, püüdes neid definitsioonidega paika naelutada. Nomaadlik mõtlemine soovitab aga küsida “mida see teeb?” ja “kellega see suhestub?”. Tähtis pole enam asja olemus, vaid see, milliseid sidemeid see ümbritsevaga loob.

Ott Puumeistri sõnul on just see vähemusliku poliitika tuum: eesmärk ei ole tõmmata piire meie ja nende vahele, vaid luua võimalikult palju uusi ühendusi. “Küsimus ei ole niivõrd elementide või osakeste rohkendamises, vaid seoste loomises. Seosed on need, mis võimaldavad kollektiivil püsida ja säilida,” selgitas Puumeister.

See on eriti kriitiline tänapäeval. Puumeister viitab valusale paradoksile: tehnoloogia on meid kõiki justkui ühendanud, kuid tegelikkuses valitsevad sageli vaid pinnapealsed tarbimis- ja müügisuhted. Kui peamine suhtlusvorm on reklaam, jääb ühiskond sisemiselt hapraks. Tõeline väikesekssaamine tähendabki seega vajadust luua teistsuguseid – ootamatuid ja sügavaid – suhteid. Ainult nii saab kollektiiv kasvada: mitte mahult suuremaks, vaid sisemiselt sidusamaks.

Selline maailmapilt, kus jäigad struktuurid asenduvad võrgustike ja risoomidega, on leidnud viljaka pinnase kaugel väljaspool filosoofiateaduskondi. Jüri Lippingu sõnul on delöözilik mõtteviis viimase poolsajandi jooksul tugevalt mõjutanud nii arhitektuuri, geograafiat, filmikunsti, politoloogita kui ka füüsikat.

See tõestab, et delöziaanlik mõtlemine pole elukauge teooria, vaid toimiv tööriistakast neile, kes peavad orienteeruma maailmas, mis ei allu enam lihtsatele must-valgetele jaotustele. Need ideed levivad sageli pinna-aluste ja märkamatute radade kaudu, kuid kujundavad üha enam kaasaegset ühiskondlikku tunnetust. Huvilistel, kes soovivad selle mõttevoolu allikatega vahetumalt tutvuda, tasub kätte võtta eesti delöziaanide ühistööl valminud värske tõlkekogumik “Nomaadlik mõtlemine”.

Gilles Deleuze “Nomaadlik mõtlemine” (koostanud Jüri Lipping ja Ott Puumeister). Autor/allikas: Erakogu