Aasta alguses oli rõõm korraks EMOsse sattuda. Mitte niisama, et istud seal oma seitse tundi ootejärjekorras ja saad siis lühikese ülevaatuse osaliseks, vaid ikka nõnda, et mulle eraldati koiku ja mind ühendati mingite seadmetega. Kui mitte mujalt, siis vähemalt USA filmidest olete kindlasti näinud, et patsiente lahutab vaid kilekardin. Seega pole parema puudumisel muud teha, kui naabrite (era)elust osa saada, kirjutab päevakommentaaris ajakirjanik Teet Korsten.
