Toomas Vaide 1981. aastal. Foto: Erakogu
Defitsiitsed plastiksuusad
Varustusega olid lood samuti teisiti, sest tegemist oli ajastuga, mida iseloomustab märksõna «defitsiit». Heaks tulemuseks oli vaja uhkeid plastiksuuski, mida aga polnud nii kerge saada.
«Otepääl ikka liikus seda kaupa, aga 400–500 rubla vahel oli see hind ja ega noorel spordimehel seda raha niisama võtta olnud. Kogusin selle kokku ja sain need suusad endale osta. Esiotsal pidid ikka need suusad olema, et võita,» räägib ta.
Althõlma ränga raha ehk 400–500 rubla eest soetatud plastiksuusad, milleta võidu nimel sõitmine võimalik poleks olnud. Foto: Erakogu
Lisaks suuskadele tuli tegeleda ka määrdeprobleemiga. Selle teema juures puhkeb Toomas naerma ja sõnab: «Tavaline majapidamisküünal oli väga edukas sellel ajal.»
Määrded olid nimelt kallid ja ei olnud olemas pulbreid ja muid tänapäevaseid vahendeid. «Meil TSIKi ajast oli pudenenud üks tugevate miinuskraadide määre, mis tagas haruldase pidamise ja sõidu, suusa esimene ja tagumine ots oli sellesama küünla parafiiniga kokku tehtud,» meenutab Vaide.
Klassika vs. uisk
1981. aastal, mil Toomasele võit tuli, ei tulnud suusatehnika puhul valikud teha – eksisteeris vaid klassika. «Mina ei mäleta, et oleks muud olnud kui klassika. Eks sellepärast ma polegi uisustiili kunagi väga omaks võtnud. Olen proovinud küll, aga kuidagi võõras on see mulle.
Seda enam on naljakas meenutada, et kui 2013. aastal Tartu maratoni sõitsin, siis finišisse jõudes sain teada, et olen uisustiili kasutamise pärast maratonilt maha võetud. Meid oli Matu tõusul palju ja kõik ronisid sealt üles ja nii meie numbrid seal üles kirjutati ja finišis siis selline tore üllatus. Tore 60 km pikkune treeningsõit,» muigab Vaide.