Möödub 50 aastat, kui Oleviste kirikus raporteeriti sadadest imeparanemistest. Isegi kui tegu oli erakordse massipsühhoosi ilminguga, kartis KGB selle levikut ja elusolevate asjaosaliste jaoks on see tänaseni unustamatu kogemus.
Umbes 50 aastat tagasi hakkasid Tallinnas, Oleviste kirikus väidetavalt toimuma massilised imetervenemised ja muud paranähtused, mida tuntakse “Effataa ärkamisena”. Fenomen, mis meelitas lõpuks kohale tuhandeid ja ristiti Effataa ärkamiseks, on seda tähelepanuväärsem, et sündmuste tulipunkt asus sisuliselt ENSV KGB peamaja kõrval, mis toona asus Pagari tänaval.
Ehkki püha Olavi kirik kerkis sinna juba 13. sajandil, siis praegune kogudus loodi nõukogude võimu initsiatiivil aastal 1950. Selleks liideti kokku kaheksa Tallinna vabakogudust, seal hulgas evangeeliumi kristlased, baptistid ja nelipühilased.
Lühidalt kokku võttes, algas asi palvekoosolekutest pastor Uuemõisa kodus ning laienes edasi noorteõhtuteks Oleviste käärkambris ja Maarja kabelis, kus mängis suurt rolli gospelkoor. Eestvedaja Tarmo Vardja pani selle nimeks Effataa, mis on juba viide tervenemisele ja mille järgi ärkamist hiljem kutsuma hakati. “Effataa” tähistab aramea keeles “mine lahti” või “avane”.
Koosolekutele, kus oli nii usu- kui teaduse teemalisi ettekandeid ja esitati kristlikku muusikat, sattusid endine hipi Ülo Niinemägi ja tormilist teismelise elu elanud Jaanus Meriküll. Pisut hiljem liitus Effataaga Riho Saard. Mida suuremaks ja tulisemaks läksid koosolekud, seda enam hakkas esinema ilminguid nagu kukkumised, võõrastes keeltes rääkimine ja tervenemised. Näiteks räägib üks noor naisterahvas 1976. aastast säilinud kassetil, kuidas arstid abituks teinud kasvaja pärast Jeesuse poole pöördumist imeväel kadus.
Ehkki arhiivis säilinud dokumendid näitavad, et karismaatilised ilmingud tekitasid ka koguduse sees trotsi ning toonased sidevahendid olid algelised ja vaba ajakirjandus puudus, siis sõna Effataa õhtutel toimuvast levis.
Isegi kui tõsiteaduslikku kinnitust pole, siis kaudselt tõestab erakordseid sündmusi KGB ja siseministeeriumi dokumentatsioon – nii palju kui seda Eestisse jäi. Näiteks juba 1978 anti suunised, kuidas toona range kontrolli all ajakirjandus, seal hulgas ETV ja raadio lastesaated peaks avaldama materjale “mis kujundaks lastes iroonilist suhtumist šarlataanlusse ja usufanatismi”.
Pisut hiljem ilmuski rida artikleid “imearstimisest” ja “hüpnotiseerimisest” ning “Oleviste emissaridest”, kes käivad ka teistes liiduvabariikides. Teemat uurinud Allan Kroll ja Riho Saard kinnitavad, kuidas KGB kartis, et liikumine muutub võimu vastaseks ja kandub Eestist välja, mistõttu hoiti silm pidevalt peal.
Asjaosalised ise aga meenutavad “Pealtnägija” loos erakordseid sündmusi, millest üldsuses praktiliselt seni midagi kuulnud pole, isegi pool sajandit hiljem pisarsilmi.