Maailma suurim saar Gröönimaa istub sõna otseses mõttes kullaaugu otsas. Selle igijää all peituvad maavarad, mis on kriitilise tähtsusega kogu maailma kõrgtehnoloogilisele tööstusele.
Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiaprofessori ja Eesti Geoloogiateenistuse teadusnõuniku Alvar Soesoo sõnul võiks Gröönimaa maavarad anda lääneriikidele võimaluse vähendada sõltuvust ennekõike Hiinast. Kuid see varandus on praegu poliitiliste pingete, kohalike ambitsioonide ja suurriikide mängude tõttu kättesaamatus kauguses.
Arktika on juba ammu tõusnud suurriikide huvisfääri. «Arktika šelfialad on rikkad nii gaasi, nafta kui ka metalsete maavarade poolest. Nende loodusvarade üle kontrolli saavutamine on loomulikult kõigi Arktikaga piirnevate riikide eesmärk,» selgitab professor Soesoo.
Venemaa on oma ambitsioone näidanud eriti jõuliselt. Juba 2001. aastal esitas Moskva ÜRO-le taotluse tohututele aladele põhjapooluse ümbruses. Kui lääneriigid selle vaidlustasid, demonstreeris Venemaa oma kohalolekut talle omasel viisil: 2007. aastal paigaldas Vene allveelaev põhjapooluse merepõhja 4261 meetri sügavusele Venemaa lipu. Sellele järgnes sõjaväebaaside laiendamine ja geoloogiliste uuringute intensiivistamine. Sõnum oli selge: Venemaa peab Arktikat oma mängumaaks.