Andres Rõigas uuris, kuidas ja miks tekivad Eesti maapiirkondadesse uued kogukonnad ning millist rolli mängivad selles pärand, kohalik keskkond ja kogukondlik algatus. Tema järeldus on üheselt selge: inimeste maale kolimise otsuseid ei määra niivõrd omavalitsuste teenused või klassikaline turundus, vaid konkreetne koht, sealne keskkond ja inimesed.

Rõigas rääkis, et kuigi kohaliku omavalitsuse pakutavad teenused on olulised, pole see maale kolimise puhul esmane kaalukeel, mille põhjal inimesed oma valikuid teevad. Need muutuvad oluliseks alles pärast kolimist. “Esimene on see nn ohhoo-efekt: konkreetne koht, naabruskond, hoonestus, maastik. Alles seejärel vaadatakse, millised teenused on olemas,” selgitas Rõigas.

Tööst tuli välja, et uued kogukonnad tekivad seal, kus on kohapealne eestvedaja, kes oskab huvilisi kokku viia, teab vabu maju ja oskab piirkonna väärtusi nähtavaks teha. Sageli on just selline inimene esmane kontakt uute tulijate ja kohalike inimeste vahel.

Rõigas töötas kunagi ka ise (Mulgi – toim.) vallavanemana ja meenutas, kuidas inimesed kirjutasid aeg-ajalt omavalitsusele, et on huvitatud piirkonda kolimisest ja otsivad sobivat elupaika. “Ühed kolijad rääkisid, kuidas nad olid mitmesse omavalitsusse kirjad saatnud, et otsivad kohta. Ma olin ainuke, kes vastas, ning nii nad siia kolisidki,” kirjeldas ta.

Siinkohal ei heida Rõigas omavalitsustele midagi ette. “See ei ole kaheksast viieni töö, vaid pigem ka nädalavahetused ja õhtud lähevad selle alla, et seda võrgustikku hoida. Selleks on vaja kohalikke aktiviste ehk inimesi, kes tunnevad piirkonda, oskavad lugusid rääkida ja kellel on võrgustik,” ütles ta.

Mida piirkond pakub?

Maapiirkonnad ei suuda Rõigase sõnul konkureerida suuremate tõmbekeskustega. Pigem on küsimus selles, mida on pakkuda linnal ja mida maapiirkonnal. “Me jõuame siin regionaalpoliitikani, mille puhul on sageli põhjus-tagajärg segamini,” lausus ta.

Näiteks, kui maapiirkonnad tühjenevad, siis ühel hetkel arutatakse, kas panna kool kinni või mitte. “Vastuargumendina öeldakse, et kui paneme kooli kinni, siis läheb rahvas maalt minema. Mina ei ole oma elus veel näinud, et keegi istub nüüd kohvri otsas ja hakkab minema. Tegelikult lähevad minema noored, aga nemad lähevad nii või naa, on see kool seal või mitte,” sõnas ta. Teisisõnu ei mõisteta  tema hinnangul näiteks endiselt, kuidas tegelik rahvastiku kahanemine algab varem kui kool kinni pannakse.

Kui aga noored lähevad linna kooli, siis seal tekivad sageli elukestvad sidemed, võib-olla leitakse juba esimene töökoht ja siis jäädaksegi juba linna. Isegi kui tagasitulek on unistus, siis praktilises elus see nõnda lihtne pole. Tagasi kolida on Rõigase sõnul keeruline kasvõi juba seepärast, et maal on laenuvõimalused kesisemad kui linnas.

Rõigas ütles, et pärast omavalitsusreformi ei ole Eesti omavalitsused enam väga väikesed isegi mitte Euroopa mastaabis. Tänapäeval ei ole tema sõnul enam maalisel ja linnalisel keskkonnal olulist vahet. “Mina olen juba rohkem kui 50 aastat vana ja mäletan küll, kuidas kunagi oli koha või paiga müügiargument mugavustega korter. Nüüd on võimalik igasse keskkonda luua mugavusi,” märkis ta.

Tema sõnul ei konkureeri maapiirkonnad linnadega samadel alustel ega peagi seda tegema. Linn ja maa pakuvad erinevat elukeskkonda. Kuna tänapäeval inimesi enam töökohaga kusagile elama ei meelita, tulebki leida Rõigase sõnul teisi müügiargumente. “Töökoht on tavaliselt paljudel maale kolijatel nii-öelda kohvriga kaasas ehk arvutis,” ütles ta.

Rõigase sõnul ongi regionaalpoliitika viimased paarkümmend aastat valet jalga käinud ning talle ei tundu ka, et midagi paremaks läheks. “Meie regionaalpoliitika keskendub parimal juhul keskustele ja nende tugevdamisele, mis on ka oluline, aga sealt edasi ei lähe midagi ehk siis hajaasustatud maapiirkonnad. Ma olen pigem pessimistlik selles osas,” ütles ta.

Maapiirkondade jaoks on tema sõnul oluline nähtus laenugarantii nii eluaseme korrastamiseks kui ka ettevõtluse käivitamiseks. Lisaks hirmutab inimesi sageli eemale bürokraatia. “Nende teemadega tuleks tegeleda, sest muidu on nii, et midagi renoveerida ja parandada jaksavad pigem minusuguses õitsvas eas inimesed, aga see on juba elumuutuste jaoks natuke hilja. Mitte võimatu, aga võiks ju varem,” ütles ta.

Turunduses tuleks Rõigase sõnul rõhuda piirkonna väärtusele ja pärandile. Tema töö üks keskseid mõisteid on pärand laiemas tähenduses. Tema käsitluses ei piirdu see üksnes muinsuskaitseobjektidega, vaid hõlmab peale selle talumaju, asustusmustreid, maastikku, naabruskonda ja isegi kohalikke tavasid ning murdekeelt. “Sada aastat vana talumaja koos maastikuga on samamoodi pärand, aga seda ei ole seni eriti väärtustatud,” ütles ta.

Uuring näitas, et just see igapäevane ja nähtav pärand on paljude tulijate jaoks otsustava tähtsusega. Uued elanikud ei tule maale nii-öelda põgenema, vaid sageli teadlikult säilitama ja taastama olemasolevat, olgu selleks hooned, ajaloolised paigad või kohalik kultuuriruum.

Ka nn tumedat pärandit, nagu metsavendade punkreid, käsitleb Rõigas kui olulist osa kohalikust identiteedist. Selliste paikade korrastamine ja tutvustamine on aidanud tugevdada kogukondlikku mälu ning toonud piirkonnale uut tähendust.

Sihtrühm paika

Doktoritöös rõhutas ta, et edu eelduseks on sihtrühma täpne määratlemine. Kõigile ei saa ega peagi maapiirkond sobima. “Laialivalguv sõnum stiilis “tulge kõik maale” ei tööta. See tekitab pigem valesid ootusi,” ütles Andres Rõigas.

Sihtrühma täpsem sõnastamine on Rõigase sõnul iga piirkonna jaoks veidi erinev. “Keskmiselt on need aga ikkagi varases keskeas edukad või ettevõtlikud hea haridusega inimesed, kellel on arusaam, miks nad maale tulevad,” lausus ta.

Elukohta vahetades tehakse Rõigase sõnul otsus üldiselt terveks eluks. “Üldjuhul eestlane ei ole selline, kes vahetab kuus korda elu jooksul elukohta. Pigem on see ikkagi elukestev otsust ja kui investeeritakse juba oma kodu parandamisse, siis keegi ei looda niiväga seda raha tagasi saada,” lausus ta.

Doktoritööd tehes üllatas Rõigast see, et tema esmane hüpotees ei pidanudki paika. Rõigas arvas, et maale kolimise juures on esmatähtis teenuste olemasolu. Selgus aga, et pärand oli olulisem. Teine üllatus puudutas seda, et teatud perifeersed paigad teatud määral laienevad ja kasvavad. “See pigem andis lootust, mitte ei olnud niivõrd üllatus, et kui on ikkagi olemas hooned, kuhu kolida, siis mingisugune areng ja kasv toimub,” ütles ta.

Andres Rõigas kaitses Tartu Ülikoolis inimgeograafia ja regionaalplaneerimise erialal doktoritöö “Rural marketing: connections between local government, communities, and heritage” (“Maapiirkondade turundus: seosed kohaliku omavalitsuse, kogukondade ja kultuuripärandiga”).