Alates aprilli lõpust oleme kuulnud kõikjal, kus vähegi puid ja põõsaid kasvamas, tema tuttavat hitti «tsilp-tsalp-tsilp-tsalp …». Laulu järgi ka silksolgi nime kandev linnuke raius oma rütmi juuli lõpuni välja. Vahel lühemalt, vahel pikemalt. Mõnikord üle poolesaja silbi ühtejutti, kolm silpi sekundis. Septembris on olnud silksolki taas kuulda, kuid nüüd on silbiread hoopis tagasihoidlikumad kui kevadel ja suvel kuuldud. Teadagi – noored harjutavad. Ei ole see sugugi nõnda lihtne, et nii kui noka lahti teed, võid kohe lavale ronida ja aplausi oodata. Olgugi et kõrvalt kuulajale võib kahe silbi kordamine lapsemänguna tunduda. Igal juhul noored lehelinnud pingutavad tublisti, sest enne äralendu septembri lõpus või oktoobris tahaks ikka õige rütmi kätte saada. Nii et hea õnne korral võib veel oktoobriski mõnd tsilptsalpimist ehk silksolkimist kuulda.
Ehkki väike-lehelinde pesitseb meil üle poole miljoni paari, ei ole mitte igaüks neid oma silmaga näinud. Sest lind on pisike ja vilgas, puuvõras pidevas liikumises. On tõeline katsumus laulvat lindu üles leida lehtede vahelt, sest ei malda ta lauldeski paigal püsida. Aga kui ta ka leiame, ega see palju ei aita, sest tema välimuses pole midagi meeldejäävat, mis lubaks ta ära tunda samuti järgmisel korral. Rohekashall ülapool ja valkjas alapool ei võimalda teda pealiskaudsel vaatlusel eristada salu-lehelinnust ega ka teistest lähedastest liikidest. Seega ongi tema parimaks tunnuseks laul, mida on küll võimatu ühegi teise linnu omaga segi ajada.