UNESCO suulise ja vaimse kultuuripärandi maailmanimekirja kantud Kihnu kultuuriruumi tuuakse sageli esile kui üht Eesti elujõuliseimat pärimuskultuuri. UNESCO käsitluse kohaselt hõlmab vaimne kultuuripärand põlvkondade vahel edasiantavaid kombeid, tavasid, teadmisi ja oskusi, mis on inimeste igapäevaelus tähenduslikud ning kujunevad ajas koos inimeste ja oludega.
Samas hoiatab UNESCO, et pärandi väärtustamine loob küll uusi tuluallikaid, kuid võib viia ka kultuuripraktikate kaubastumiseni. Rootsi etnoloogi Regina Bendixi sõnade järgi võidakse hakata sellisel juhul pärandit kohandama eeskätt väliste ootuste, näiteks turismi või rahvusvaheliste tunnustussüsteemide, mitte kogukonna vajaduste järgi.
Hoolimata neist riskidest nähakse pärandturismi Eestis eeskätt arenguvõimalusena. Seda kinnitas Eesti teadusagentuuri koroonaajal tellitud uuring, mis hindas olukorda turismisektoris. Autorid leidsid, et välisturistid mitte ainult ei too kohalikele sissetulekut, vaid võiksid aidata kaasa kogu piirkonna arengule ja püsimajäämisele.
Juba ligi 15 aasta eest uuris Kihnus argipraktikate ja kultuuripärandi suhteid oma diplomitöö raames ka kohalik pärimuskandja Uiõ-Kuraga Mari (kodanikunimega Maria Michelson). “Analüüsisin, kuivõrd on see meie Kihnu kultuur näitamise ja turismi jaoks ning kuivõrd inimese identiteedi osa, kodukoht ja igapäevaharjumused,” meenutas ta.
“Kui sa oled kihnlane ja paned peole kördi selga, siis sa ei mõtle selle peale. Kui sa selles ei kahtle, vaid see on tavaline, siis kultuur ongi elus ja mitte tehtud.”
Uiõ-Kuraga Mari leidis toona ja kinnitas ka praegu, et turism on olnud kohalikele senini pigem kasulik. Ta rõhutas, et elatise teenimine on vältimatu ja muutuvate majandusaladega tuleb kaasas käia. “Näiteks kui folkloorirühmad esinevad mandril või Kihnus, kaasab see noori. Nad saavad ise kultuurist rohkem teada, tegelevad sellega aktiivselt ja saavad ka taskuraha – see on hea kombo,” sõnas ta.
Uiõ-Kuraga Mari sõnul võib kultuuri elujõulisust kontrollida küsimusega “miks ma seda teen”: “Kui sa oled kihnlane ja paned peole kördi selga, siis sa ei mõtle selle peale. Kui sa selles ei kahtle, vaid see on tavaline, siis kultuur ongi elus ja mitte tehtud.”
Elav pärimuskultuur areneb ajas
Kihnu pärimuskultuuri arengut ajas on võimalik jälgida nii tänu etnoloogide kogutud andmetele kui ka igapäevaselt saarel ringi jalutades. “Kultuuri museaalina klaasi taga hoidmine on kultuuri surm. Ka pärimuskultuur on vaatamata oma iidsele taustale pidevas muutumises,” kinnitas Uiõ-Kuraga Mari.
Väga selgelt tuleb see välja Kihnu rahvariietest. Esialgu olid Kihnu kördid hallid – seda värvi, mis värvi parasjagu lammas oli. Ajapikku hakkasid sisse tulema värvilised triibud, mis said eriti suure hoo sisse tööstuslike värvide saabumisega. Kihnule iseloomulikuks saanud punased rätikud, põlled ja lillelised sitsiriided on Uiõ-Kuraga Mari sõnul kõik imporditud: “Kõige ägedamad on tsaariaegsed kallisseltsi rätikud, mida hoitakse nagu silmaterasid ja mida tänapäeval järele trükitakse.”
Esialgu olid Kihnu kördid hallid – seda värvi, mis värvi parasjagu lammas oli. Autor/allikas: Kihnulammas/CC BY-SA 4.0
Kihnu kört elas üle ka 20. sajandi moevoolud. Näiteks eelmise sajandi keskpaigas kujundas noorte riietust miniseeliku mood. “Kördid lõigati põlvest ülespoole lühemaks ning neid kantigi paljaste põlvedega, kuna sukapikkus ei jõudnud uuele moevoolule järele,” märkis Uiõ-Kuraga Mari.
Dressipüksid tegid samuti saarel suure võidukäigu, kuid need ei tõrjunud körti välja, vaid konkureerisid hoopis sukkadega. “Sukad jätavad ülaltpoolt reit kõik paljaks ja talvel võib väga külm hakata. Kördi alla sätitud dressipüksid hoiavad aga kõik ilusti soojas,” selgitas Uiõ-Kuraga Mari.
Kördi elujõulisusele aitab tema sõnul kaasa selle lihtsus ja mugavus, mis teeb selle näiteks seto rahvariietega võrreldes palju praktilisemaks. “Kördile võib peale panna T-särgi, sitsijaki või käüsed [käised] ning alla tossud või pastlad: lubatud kombineerimisvõimalusi on palju. Setodel pead panema kogu komplekti, see võtab aega ja on eriti pidulik,” sõnas Uiõ-Kuraga Mari. Kördi kandmine peol, tantsuüritusel või aktusel on loomulik ka noorte seas. Otsest sundi pole, aga seda toetavad perekond, kool, pilliõpe ja noorsootöö.
Kördil on moodsate tehnoloogiate ja riiete ees ka täiesti ootamatuid eeliseid. “Vanast kördist paremat kartulivõtmise rõivast pole,” rõhutas Uiõ-Kuraga Mari.
Kihnu kiriku interjöör ja kirikulised. Autor/allikas: Mona-Mia/CC BY-SA 3.0
Tema sõnul on Kihnus on alati olnud ka inimesi, kes suhtuvad pärimuskultuuri leigemalt ega kanna näiteks rahvarõivaid. Sellele vaatamata ei lähe neist elukaare kombed niisama mööda. “Kõik teavad, kuidas käituda oluliste sündmuste puhul: kuidas olla kirikus, millal ja mida lauldakse, kuidas matused või pidustused kulgevad ning milliseid toite pakutakse,” kinnitas Uiõ-Kuraga Mari.
Kui keegi näiteks sureb, pannakse Kihnus siiamaani kombe kohaselt koolnu kirstu kodus. Kirikulauljad, külarahvas ja tuttavad tulevad kokku, et saata lahkunu lauldes koduses keskkonnas ära.
“Ära saatma tulnutele pakutakse alati riisiputru ja kisselli. Lapse sünni puhul on samuti toiduks just riisipuder kommidega. See on nagu magus ja hea elu alguse ning lõpu puder”, ütles Uiõ-Kuraga Mari. Riisipuder on katsiku- või matusetoiduna tuntud paljudes maades, meie põhjanaabritest idamaadeni. Siiski on Kihnu erandlik: on haruldane, et üks roog täidab samas kultuuris mõlemat rolli.
Kaotatud pärimust on võimalik taaselustada
Uiõ-Kuraga Mari selgitas, et pärimuskultuuri hoidmine eeldab sageli ka teadlikke valikuid ja suunamist. Sama on rõhutanud rootsi kultuuriantropoloog Regina Bendix: kultuuripärand sünnib paratamatult teadlike otsuste kaudu, mis annavad sellele nii sotsiaalse kui ka majandusliku väärtuse.
Teadliku sekkumise hea näide on Kihnu traditsioonilised pulmad, mis olid 1990. aastate lõpuks hääbumas. “1994. aastal peeti viimane pulm, ühtäkki olid juba 2000. aastad käes, aga uusi polnud ikka olnud. Siis saadi aru, et see on ohumärk,” kirjeldas Uiõ-Kuraga Mari.
“Kuuluvustunnet toetab ka ruumitaju: ei ole minu ja sinu maad, kihnlase jaoks on kogu saar oma kodu.”
Kihnus ei ole ükski inimese isikliku elu sündmus tegelikult ainult tema isikliku elu sündmus. Pulmad, sünnid ja matused puudutavad kogu kogukonda, millest tahavad kõik osa saada. Uiõ-Kuraga sõnul on see suletud kogukonna üks tunnusjooni, mis on tugev ka noorte seas: “Kuuluvustunnet toetab ka ruumitaju: ei ole minu ja sinu maad, kihnlase jaoks on kogu saar oma kodu”.
Kihnu traditsiooniline pulm eeldab seetõttu pea kogu saarerahva kutsumist. “Kellelgi polnud raha – kalandus hakkas juba ära kukkuma ja turism polnud veel Kihnu jõudnud,” nentis Uiõ-Kuraga. See kannustas kogukonda traditsiooni taastamise nimel teadlikult pingutama ning otsima nii sobivat pruutpaari kui ka rahastust. Pulmatraditsioonile õnnestus taas elu sisse puhuda 2007. aastal.
Samas tekitas traditsiooni taastamine uusi pingeid. Esimesed traditsioonilised pulmad seadsid lati väga kõrgele ja mõneks ajaks muutus traditsioon pigem heidutavaks kui innustavaks. Praeguseks on Kihnus aga taas levinud eri mõõtu pulmad. Üha sagedamini kombineerivad pruutpaarid ka traditsioonilisi elemente nn valge pulmaga.
Uiõ-Kuraga Mari sõnul ei saa pärimuse edasikandumine jääda tänapäeval üksnes loomuliku kulgemise hooleks. Kui varem omandati oskused pereringis ja argielu käigus, siis nüüd on valikuid ja mõjutajaid palju.
Kihnu koolis õpetatakse süsteemselt kihnu keelt, laulu ja tantsu ning huviringides pille ja käsitööd. Selleks on koostatud kihnukeelsed õpperaamatud ja lugemikud. Tegevust toetavad järjepidevalt nii kool kui ka kohalik omavalitsus. Varajane kokkupuude keele, muusika ja tantsuga aitab pärimusel kujuneda identiteedi loomulikuks osaks.
Kihnu koolis õpetatakse süsteemselt kihnu keelt, laulu ja tantsu ning huviringides pille ja käsitööd. Autor/allikas: Erakogu
Uiõ-Kuraga Mari tõi oma elust näitena viiulimängu teadliku taastamise. “Kunagi Kihnus tavapärane pill kadus ajapikku kasutusest, kuna akordion osutus odavamaks ja lihtsamaks tantsupilliks. Tänu etnoloogide ja folkloristide kogumistööle ning arhiivisalvestustele oli võimalik see traditsioon uuesti ellu kutsuda. Nüüd on viiuleid Kihnus taas palju ja noori mängijaid samuti,” märkis ta.
Kõiki pärimuslikke elualasid pole aga õnnestunud samal määral säilitada. Näiteks kalandus ja puutöö on hääbumas ning koos nendega ka vastav sõnavara. “Paraku kipuvad naiste kombed ja elualad olema paremini hoitud kui meeste omad. Kui sul ei ole neid teadmisi enam igapäevaselt vaja, siis sa ei kasuta ka sõnu,” nentis Uiõ-Kuraga Mari.
Ei ole pärimuskultuuri ilma inimeseta
Nagu iga kultuurivormi püsimisel, on ka pärimuskultuuri puhul võtmeroll inimestel, kes seda kannavad ja edasi arendavad. Kihnus raskendab olukorda õpilaste nappus: mõni klass on jäänud sootuks avamata ning on ka ühe õpilasega klasse.
Osaliselt panevad kohalikud lootuse ka väljastpoolt Kihnut saarele kolivatele uustulnukatele. Uiõ-Kuraga Mari sõnul on kohalikku kombestikku omaks võtvad tulijad igati teretulnud. Sageli on just nemad need, kes lähenevad pärimusele eriti teadlikult. “Nad on endale asjad selgeks teinud. Kohalik teeb sageli nii, nagu mamma tegi, ega küsi miks. Sissetulnute pilgu kaudu hakkavad ka kohalikud oma tegevust rohkem mõtestama,” selgitas ta.
“Kohalik teeb sageli nii, nagu mamma tegi, ega küsi miks. Sissetulnute pilgu kaudu hakkavad ka kohalikud oma tegevust rohkem mõtestama.”
Pea kuue aasta eest Kihnu kolinud Nurme Arleen (kodanikunimega Arleen Mary Lõpp) tõi välja, et tema jaoks ei olnud saarele tulles miski iseenesestmõistetav. “Käsitöö või rõivaste kandmise puhul uurisin enne tegemist arhiivi- ja muuseumikogusid ning küsisin mitme inimese käest, sest kõik teevad asju veidi erinevalt,” rääkis ta.
Näitena tõi ta välja sinise kördi kandmisega seotud tavad. “Olin kuulnud, et sinine kört on leinarõivas ja selles tantsimine on täiesti keelatud. Ühel hommikul kohvilauas selgus aga, et osa inimesi polnud sellisest keelust kunagi kuulnud,” meenutas Nurme Arleen.
Uiõ-Kuraga Mari sõnul on just selliste arutelude tekkimine oluline märk elavast kultuurist. “Need vaidlused näitavad, et see on kellelegi tähtis ja tekitab jutuainet,” ütles ta.