Jääajal elas Euraasias suuri ja karvaseid loomi. Üks neist oli karvane ninasarvik.
Nüüd on Rootsi teadlastel korda läinud järjeldada ja läbi uurida ühe enam kui 14 tuhat aastat tagasi elanud karvase ninasarviku genoom, kelle hunt oli ära söönud. Hunt leiti Siberi igikeltsast, ninasarvikuproov saadi hundi kõhust.
Sólveig Guðjónsdóttir ja Edana Lord Stockholmis asuvast Paleogeneetika Keskusest, mida haldavad üheskoos Stockholmi Ülikool ja Rootsi Loodusmuuseum, kirjutavad koos kaasautoritega ajakirjas Genome Biology and Evolution, et nende uuringu järgi püsisid karvased ninasarvikud geneetilises mõttes tervetena kuni jääaja lõpuni. Siis surid nad tõenäoliselt välja arvukuse kiire languse tagajärjel, mitte aegamööda alla käies.
Eales varem ei ole teadlased järjeldanud jääegse looma genoomi, mis on kätte saadud kiskja kõhust. Karvase ninasarviku genoome on siiski juba varemgi uuritud, kuid nüüd analüüsitu on neist kõigist noorem.
Teadlased kõrvutasid hundi kõhust pärinevat karvase ninasarviku genoomi kahe vanema, umbes 18 tuhande ja 49 tuhande aasta vanuse genoomiga, et aimu saada, kuidas on nende loomade geneetiline mitmekesisus aegamööda muutunud ja kui palju on geenides mutatsioone olnud.
Selgus, et väljasuremise eel ei olnud genoomi sugenenud sugulussigimise märke, mis vihjanuksid arvukuse suurele langusele. Ka mingeid muid aeglasele allakäigule viitavaid märke genoomis ei paistnud.
Tõenäoliselt elasid karvased ninasarvikud rõõmsalt ja arvukalt jääaja lõpuni välja, kuid jääaja järgse järsu soojenemisega ei tulnud enam toime.
Ka tervelt 15 tuhande aasta jooksul pärast esimeste inimeste ilmumist Siberisse püsis karvaste ninasarvikute arv stabiilselt suhteliselt suur, mistõttu ei saa inimesi nende liigses küttimises arvatavasti süüdistada.
Koopaseintele on Euraasia ürginimesed karvaste ninasarvikute ülesjoonistusi teinud, mis viitab, et toekaks toiduks nende suurte rohusööjate loomade liha inimestele oli.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.