Kõige tulisemad lahingud Ukrainas käivad praegu Huljaipole all Zaporižžje oblastis. Ukraina suurtükiväelaste juures käis “Aktuaalne kaamera” võttegrupp.

Ainus võimalus Huljaipole alla saada on minna moonatransportiga kaasa. Niisama meid sinna keegi ei vii. Tee positsioonile algab pimeduses ja võtab tund aega. Juhilt kutsungiga Patarei küsime, mitu sellist reisi ta päeva jooksul teeb.

“Erinevalt. Kaks-kolm. Aga põhimõtteliselt püüame ühe korraga kogu tööd teha,” ütles Patarei.

Positsioonile jõuame koos esimeste päiksekiirtega. Samal ajal kui sõdurid laevad moona maha, püüame me aru saada, kus asub vaenlane.

“Peaaegu Huljaipoles. Nad (Vene väed – toim.) üritavad siseneda linna ja meie üritame neid takistada,” lausus Stradivari.

“Vaenlane? Rindejoon on seal, selleni on viis kilomeetrit,” ütles Tai.

Viis minutit – ja kõik on maha laetud. Nüüd ootame, et mehed hakkaksid tööd tegema.

Vana hea “Nelk”, Nõukogude ajast pärit liikursuurtükk. Laadimine ja sihtimine võtab kolm minutit, pärast mida kõlab käsk “Lask!”. Lasku aga ei tule ja sõdurid hakkavad emotsionaalselt arutama tõrke põhjusi.

“Relv on kulunud ja praegu on külm ka, nii et tõrked juhtuvad. Seda on vaja natuke putitada ja siis hakkab ta jälle tööle,” lausus Tai.

Samal ajal, kui ühed remondivad, vähemalt kolm sõdurit valvavad taevast, mis on nii vaenlase kui ka ukrainlaste droone täis.

“Isegi kui see mööda lendab, võib tal aku tühjaks saada või muu viga tekkida. Nad on kõik laenguga. Mehed masina sees neid ei kuule. Neid tuleb aegsasti hoiatada, et nad jõuaksid varjuda,” ütles Moonakast.

“Droone on väga palju ja nad on väga aktiivsed. Nad katavad kogu ala. Üksi ei suuda hallata seda ala,” lausus Tai.

Lõpuks selgub, et kohapeal on võimatu viga parandada ning kogu meeskond liigub punkrisse, võttes kaasa meile arusaamatu varuosa. Seal kohe selgub tõrke põhjus. Luku kiil on jääs. Väljas on -14 kraadi.

Samal ajal kostub raadiost, et kõrvaloleva suurtüki positsiooni avastasid ja ründasid FPV-droonid. Jalaväelasi, kes sõdivad Huljaipoles, vajavad aga suurtükituge. Remont võtab pool tundi, pärast mida hakkab masin tööle.

Nüüd pole suurtükiväelastel aega meiega rohkem rääkida ja me hakkame kolme sõduri saatel liikuma enam-vähem ohutusse kohta.

Neli kilomeetrit on kohani, kust meid võtab peale auto. Sest transpordiga siin praegu sõita on põhimõtteliselt enesetapp.

Viie minuti pärast märkab üks sõduritest drooni ja me peame otsima varju.

Tähelepanu on kuulamisel. Õhus kogu aeg kuskil midagi sumiseb. Mingi hetk ütleb meie rühma komandör, et puhkepaus. Meie järgi tuli sama soomuk, mis meid hommikul siia tõi. Jääb ainult tänada sõdureid ja juhti, kelle jaoks see oli juba täna teine reis.