Kui inimese kehal ei ole reserve, et välistele stressiallikatele tavapäraselt vastu panna, saab rääkida haprusest. Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö osutab, et hapratel patsientidel on oluliselt väiksem võimalus operatsioonijärgne periood üle elada ja nad taastuvad suurest erakorralisest lõikusest aeglasemalt.

“Mõned 80-aastased võivad olla väga tugeva tervisega ja samal ajal mõned nooremad inimesed juba väga kulunud. Haprus ongi mõõde, kui kulunud nad on, või vastupidi, kui tugeva tervisega,” ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) üldkirurg-vanemarst Karl-Gunnar Isand. Maailma tervikuna vaadates on habras iga viies üle 65-aastane inimene. Haprust esineb rohkem arengumaades ja pigem Ida- kui Lääne-Euroopas.

“Mõned 80-aastased võivad olla väga tugeva tervisega ja samal ajal mõned nooremad inimesed juba väga kulunud.”

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös uuris Isand hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat. See tähendab, et neile tehti eluohtlikus olukorras riskantne kõhuõõneoperatsioon. Ta hindas võrdlevalt enam kui 1800 patsiendi andmeid Oxfordi ülikooli haiglast ning PERH-ist ja Ida-Tallinna keskhaiglast. Patsientide haprust mõõtis ta kliinilise hapruse skaalaga (vt allolevat joonist). “Väga hästi joonistus välja, et hapramate inimeste ravitulemused olid oluliselt kehvemad,” märgib ta.

Kliiniline hapruse skaala. Autor/allikas: Dalhouse University

Kui operatsiooni tulemus on vastupidine…

Peale erakorralist operatsiooni on patsientide käekäigu hindamiseks kõige selgem ja lihtsam mõõta Karl-Gunnar Isanda sõnul nende suremust. Oma doktoritöös mõõtis ta patsientide suremust lühiajaliselt ehk 30 päeva jooksul ja pikaajaliselt ehk kuue kuu möödudes peale lõikust. “Tuleb välja, et haprus mõjutab suremust väga olulisel määral isegi kuus kuud hiljem,” toob ta esile. 

Isand mõõtis enne operatsiooni kõigi patsientide haprust üheksaastmelise kliinilise hapruse skaalaga, kus suurem number viitab suuremale hapruse tasemele. Esimesel kolmel tasemel on mittehaprad, viiendal kuni üheksandal erineva raskusastmega haprad ja neljandal vahepealsed ehk eelhaprad inimesed. “Skaala keskendub kõige enam sellele, kuidas inimesed suudavad oma igapäevaeluga toime tulla,” selgitab üldkirurg.

“Tuleb välja, et haprus mõjutab suremust väga olulisel määral isegi kuus kuud hiljem.”

Tema uuringutes joonistus selgelt välja, et mida kõrgem hapruse tase, seda kehvemad tulemused ja suurem suremus. “Nendest, kes on skaalal kuus või rohkem, olid kaugelt üle pooled kolme kuu jooksul pärast operatsiooni surnud,” sõnab ta. 

Kahjuks ei läinud Isanda sõnul ka ellujäänutel kuigi hästi. Neil oli teistega võrreldes märksa rohkem tüsistusi ja nad pidid haiglas viibima palju pikemalt. Samuti vajasid nad teistest sagedamini taastusravi või õendusabi. “Isegi kuue kuu pärast oli näha oluline vahe. Hapramate inimeste vajadus hooldusabihaigla järele oli selgelt suurenenud, samal ajal kui mittehapratel sellist vahet võrreldes varasema olukorraga ei olnud,” kõrvutab Isand. Sarnaseid tulemusi kinnitavad ka mujal maailmas tehtud uuringud.

Lootust on halvimat ennetada

Karl-Gunnar Isanda uuring näitas, et peale elupäästvat, kuid ulatuslikku kirurgilist protseduuri haprate inimeste haprus reeglina süveneb. Samas osutavad varasemad uuringud, et sellise operatsiooni läbi teinud inimeste endi jaoks on kõige tähtsam säilitada oma iseseisvus ja kodus elada. “Nad tahavad säilitada vähemalt sellegi elukvaliteedi, mis neil on, ega pea esmatähtsaks lihtsalt kauem elamist,” ütleb üldkirurg.

Niisuguse varasema teadmise valguses on Isanda sõnul ka tema uurimistulemused väga olulised. Eestiski pakuvad arstid hapratele patsientidele väga kurnavat ravi, millega kaasneb suur risk surra või patsientide elukvaliteeti oluliselt halvendada. Patsiendi enda soovid alati tähelepanu ei saa. “Surm tundub justkui kõige halvem variant. Samas need inimesed ise ei pruugi leida, et see on kõige hullem, mis juhtuda saab. Võib minna veel hullemini,” sedastab Isand.

Oma tööga soovib ta tõsta nii patsientide kui ka arstide teadlikkust haprusest, et üheskoos seada realistlikke ravi eesmärke ja samal ajal austada patsientide soove. “Viimasel ajal on kasvavat tähelepanu saanud elu lõpuga seotud teemad ning patsiendi seadmine nende otsuste keskmesse. Oluline on seejuures need asjad rahulikus olukorras läbi mõelda ja võib-olla lähedastega arutada, et otsuseid ei tuleks teha eluohtlikus olukorras, kus on tundidega viivitamine võib saada saatuslikuks,” arutleb Isand. 

“Haprus ei ole ainult vanusest tingitud. Teiseks ei ole see pidevalt progresseeruv ja ainult halvemaks minev seisund.”

Hapruse riskitegurid on tema sõnul seotud inimese eluviisiga. Kes teeb trenni, toitub täisväärtuslikult, ei suitseta ega tarbi alkoholi ja hoiab suhteid teiste inimestega, muutub vähem tõenäoliselt ka hapraks. Maailma vaates esineb haprust sagedamini väiksemate sissetulekute ja madalama haridustasemega riikides. “On loodud interaktiivne digitaalne hapruse atlas, kust on hästi näha, et Ida-Euroopa inimestel läheb kehvemini,” võrdleb Isand siinset olukorda Lääne-Euroopaga.

Vahe ida ja lääne vahel tuli välja ka tema töös. Muu hulgas võrdles ta enda uuringutulemusi Inglismaal ja Uus-Meremaal tehtud uuringute tulemustega. “Kui meie valimis oli ainult 30 protsenti üle 50-aastaseid inimesi mittehaprate tasemel, siis Uus-Meremaal oli hapraid patsiente sarnases vanusegrupis üldse ainult umbes 18 protsenti. Inglismaa jäi vahepeale umbes 60 protsendi mittehapratega,” meenutab üldkirurg.

Hapruse uurimine sai alguse geriaatriast. Kui tihti seostatakse valdkonda vanemaealiste uurimisega, siis tegelikult tegeleb geriaatria Isanda sõnul haprate inimestega. “Haprus ei ole ainult vanusest tingitud. Teiseks ei ole see pidevalt progresseeruv ja ainult halvemaks minev seisund,” osutab ta.

Tänapäeval on võimalik teha haprale patsiendile prehabilitastiooni ehk piltlikult öeldes enne suurt protseduuri tema seisundi haprust vähendada. “Haprus ei ole alati täiesti lootusetu. See on mingil määral pööratav isegi siis, kui see on juba kätte jõudnud. Loomulikult oleks ennetamine aga veelgi parem,” ütleb Isand.

Karl-Gunnar Isand kaitses doktoritöö “The impact of frailty on outcomes following emergency laparotomy: Enhancing risk prediction and clinical decision-making” (“Hapruse mõju erakorralise laparotoomia ravitulemustele: prognostiliste mudelite ja otsustusprotsessi täiustamisest”) 19. septembril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid  professor Peep Talving, professor Urmas Lepner, kaasprofessor Helgi Kolk ja lektor Sten Saar Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Folke Hammarqvist Karolinska Instituudist.