Digiajastul hõlmab kirjaoskus muu hulgas arusaamist masintõlke puudustest ja voorustest. Tallinna Ülikooli haridusteadlaste uuringu esialgsed tulemused osutavad, et mittetõlkijatest kasutajad vajaksid masintõlke kirjaoskuses rohkem tuge, kirjutab Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke lektor Triin van Doorslaer.
Kirjaoskusest rääkides peetakse enamasti silmas üldist oskust lugeda ja kirjutada. Digiajastul tuleb aga üha sagedamini jutuks ka digikirjaoskus, mille alla võiks mahutada ühtlasi nn masintõlkealase kirjaoskuse. Lihtsustatult öeldes on tegemist oskusega kasutada masintõlget targalt: mõista masintõlkeprogrammide võimalusi ja piiranguid ning osata hinnata, millal on masintõlge kasulik tööriist ja millal võib juhtuda, et masina tõlgitud tekst toob kasutajale rohkem kahju kui kasu.
Selleks, et paremini mõista, miks on digikirjaoskuse ühe alapädevusena oluline ka masintõlkealane kirjaoskus, tasub heita pilk tõlkimise kui sellise olemusele pisut laiemalt.
Tõlkimist kiputakse sageli nägema ühe keele sõnade asendamisena teise keele sõnadega. Asjatundjad aga teavad, et tegemist on siiski palju keerulisema protsessiga. Muuhulgas tuleb selle käigus tegeleda teksti mõtestamisega, kultuuride tundmise ja tajumisega ning kuulaja või lugeja ootuste arvesse võtmisega.
Tõlkimine pole ka pelgalt praktiline tegevus. Viimase poole sajandi jooksul on jõudsalt arenenud tõlketeadus, millest on kujunenud edukas ja eraldiseisev akadeemiline valdkond. Mitmed uued uurimissuunad, nagu kognitiivne tõlketeadus ja tõlkijateadus, keskenduvad just nimelt tõlkeprotsessile. Samuti vaatlevad need, mida teeb inimene tõlkides – või masina tõlgitud/toodetud tekste (järel)toimetades – , kuidas lahendab tõlkeküsimusi ja langetab otsuseid oma töös.
Ehkki tänapäeval suudab masin hämmastava kiirusega panna teise keelde ümber miljoneid sõnu, on endiselt õhus küsimus, kas masn suudab ka oma tööd inimesele sarnaselt mõtestada, luua tähendust, vastutada oma tegevuse eest jne. Kõik nimetatu on tõlkimisel olulise tähtsusega.
Miks puudutab masintõlge meid kõiki?
Masintõlge ei ole enam ainult professionaalsete tõlkijate tööriist. Tehisaru kiire areng on toonud tõlkimise, aga ka juturobotite koostatud võõrkeelsel infol põhinevad tekstid meie igapäevaellu.
Üliõpilane, kes kasutab masintõlget võõrkeelse teadusteksti mõistmiseks, peab teadma, et masin võib olla teinud sisuvigu. Ettevõtja, kes laseb masinal tõlkida lepingu, võiks olla kursis, et vale tõlge võib minna talle kordades rohkem maksma kui professionaalne tõlketeenus. Isegi tavaline sotsiaalmeediakasutaja, kes jagab masintõlgitud artiklit, võib saata ringlusse teavet, mis teadmatuse korral võib sisaldada ohtlikke moonutusi. Kriisikommunikatsioonis, kus kriitilise tähtsusega teavet on vaja jagada väga kiiresti erinevates keelest, on masintõlkealane kirjaoskus aga lausa elulise tähtsusega.
Seega võib öelda, et masintõlkealane kirjaoskus on tegelikult osa laiemast vastutusest. Tegemist ei ole lihtsalt triviaalse oskusega vajutada nuppu “tõlgi”, vaid ka teadmisega, kuidas saadud tulemust kriitiliselt hinnata.
Masin ja inimene
Sageli kiputakse rääkima masintõlkest ja tehisarust kui asjast iseeneses. Samas peaks (keele)tehnoloogia kasutamise keskmes olema – ja tegelikult ju ongi – ikkagi inimene. Seetõttu on oluline, et inimene mõistaks masinat kasutades alati ka iseenda rolli ning mõtestaks, miks ta üldse masintõlgitud teksti vajab, mida ta sealt leida soovib ja kuidas vastutab selle kasutamise või jagamise eest.
Esimesed sammud masintõlkealase kirjaoskuse edendamiseks oleme TLÜ humanitaarteaduste instituudis juba astunud. Projekti “Masintõlkealase kirjaoskuse edendamine kõrghariduses“raames kaardistame masintõlke tavakasutajate, täpsemalt mittetõlkijatest üliõpilaste arusaamu masintõlke piirangutest. Samuti kavatseme välja uurida, millised on üliõpilaste ootused masintõlkealase kirjaoskuse omandamiseks kõrghariduses.
Esialgsed andmed viitavad, et näiteks võõrkeelt õppivad bakalaureusetudengid on kimpus andmekaitse ja masintõlke kasutamise eetikaga. Samuti ilmnes, et suures mahus masintõlgitud tekstide sage kasutamine ei suurenda tingimata usaldust masintõlke vastu. Ühtlasi tajuvad üliõpilased vajadust teabe järele, mis aitaks tõsta masintõlkealast kirjaoskust.
Eesti keel ja inimtõlkija
Masintõlkest ja tehisarust rääkides tahaksin mainida veel kahte olulist teemat. Esiteks, muret eesti keele kasutamise ja arengu pärast. Keel kui selline on loomuomaselt pidevas muutumises. Samas on palju räägitud, et masina esialgu veel piiratud kujundlikkuse ning nüansirohkuseta keelekasutus ja tekstid võivad luua olukorra, kus harjumegi inimestena ahtama keelekasutusega ning kaotame tasapisi teadmised keele – oma emakeele – rikkusest, aga ka metafoorse mõtlemise võime. Nii võib progress, mis on avanud ligipääsu uutele tekstidele ja teadmistele, tuua kaasa hoopis taandarengu meie mõtlemises ja eneseväljenduses.
Teiseks on palju räägitud inimtõlkijast kui kaduvast nähtusest. Ehkki professionaalse inimtõlkija kadumist päriselt veel ette näha ei ole, on ilmne, et tõlkija roll ja tegevused tehnoloogia arenguga mingil määral muutuvad ja ongi juba muutunud.
Siiski – nagu on öelnud Alan Kay – parim viis tulevikku ennustada on seda ise luua. See kehtib ka tõlkijate kohta. Isegi ülikiire tehnoloogia arengu taustal. Tuleb vaid olla teadlik ja mõtestada oma tegevust ning tööd piisava sügavusega. Meie kõigi, sh mittetõlkijate arusaam tõlkimise keerukusest ja teadmised masintõlkealasest kirjaoskusest on sammuke selles suunas.
Artikkel on valminud rahvusvahelise tõlkijate päeva raames, mida tähistatakse traditsiooniliselt 30. septembril.