Rahvusvaheline kogemus näitab, et haiglahoone funktsionaalne eluiga on 40–60 aastat. Sellel perioodil saab hoonet väiksemate ja suuremate remontidega uute vajadustega kohandada, kuid saabub piir, kus nii kasutusvajaduste kui ka kuluefektiivsuse vaates on mõistlikum vanade hoonete kapitaalremondi asemel ehitada uued hooned, vaatega järgmise poolesaja aasta vajadustele. Kahtleja võib need väited kergesti tehisaru abil üle kontrollida.
Pilk minevikku
Tallinnas Ravi tänaval asuvad haiglahooned hakkavad mõne aasta pärast tähistama oma 90. sünnipäeva. Pelgulinna sünnitusmaja sai just 55-aastaseks. Seewaldi psühhiaatriakliinikus ravitakse inimesi 1909. aastal valminud majades. Mustamäe haigla valmis 1970. aastate lõpus, seda on Euroopa struktuurifondide toel oluliselt uuendatud ja lisatud juurdeehitusi. Ja peamiselt välisrahadest meie suured haiglauuendused toimunud ongi, seda siiski mitte juhuslikult, vaid suunda näitava analüüsi alusel.
Aprillis 2000 ehk veerand sajandit tagasi avaldas sotsiaalministeerium põhjaliku analüüsi Eesti haiglavõrgu olukorrast ja tulevikuvajadusest. Rahvusvahelise hankega analüüsi tellimise eesmärk oli saada sõltumatu vaade, mis aitaks suunata otsuseid haiglavõrgu muutmisel ja investeeringuid haiglate uuendamisel, võttes aluseks elanikkonna prognoosid ning tervishoiutehnoloogia juba toimunud ja ennustatavad arengud.
Hanke võitis Rootsi ettevõtete Scandinavian Care Consultants AB ja SWECO International ühispakkumine. Lõppraportis “Estonia Hospital Master Plan 2015” anti hinnang nii haiglate teenuste ulatusele tulevikus, geograafilisele paiknemisele kui ka olemasolevate haiglate ruumilisele funktsionaalsusele ja ehituslikule olukorrale.
Tallinna haiglavõrgu kohta kirjutasid hindajad 25 aastat tagasi: “Tallinna keskus on kitsas ja vaatamata suhtelisele väiksusele on Tallinnas palju probleeme liikuvuse ja liiklusummikutega. Tallinna elanikkond on jaotunud laias laastus kolme piirkonda – edelasse, läände ja itta. Kõik haiglad asuvad edela- ja läänepiirkonnas, idapiirkonnas ei ole ühtegi haiglat.” Olukord on praegu sama, ida pool Tallinnas kui piirnevates valdades on elanike arv veelgi kasvanud.
Hoonete olukorra ja funktsionaalsuse osas sai lisaks Seewaldile lühikese kasutusperspektiivi hinnangu ka toonane Tallinna keskhaigla, mille Ravi tänaval asuvate hoonete kohta soovitasid konsultandid:
“Pikemas perspektiivis on vajalik Keskhaigla hoonete täielik ümberehitus. Olemasolevaid hooneid saab remondijärgselt kasutada võib-olla veel 10–15 aastat. Lõpuks on siiski vajalik uus hoone. Sel ajal on vaja hinnata ka uut asukohta. Tallinna haiglavõrk ei ole tasakaalus. Kõik hooned asuvad täna linna läänepoolses osas. Ida pool ei ole üldse asutusi. Sellest vaatenurgast on ilmselt parem ehitada uus haiglahoone linna idapoolsesse piirkonda ja viia keskhaigla sinna üle.”
Lasnamäele haigla ehitamine ei ole seega ühegi Eesti poliitiku peas sündinud kampaaniamõte, vaid juba 25 aastat tagasi antud soovitus sõltumatutelt väliskonsultantidelt, kellel ei olnud Eesti erakondadest, nende juhtidest või Lasnamäe valijaskonna erakondlikest eelistustest vähimatki aimu.
Mis on vahepeal toimunud?
Suuresti viidatud analüüsist tõuke saanuna ühendati aastatel 2000–2002 Tallinnas asunud 16 haiglat ja üheksa polikliinikut neljaks juriidiliseks isikuks. Sotsiaalministeeriumi soov oli asutada kõik ühendhaiglad kahasse Tallinna linnaga, nii et haiglate eest vastutavad asutajatena nii riik kui ka linn. Samasugune kolme asutaja mudel, kus linnale ja riigile on haigla asutaja ka Tartu Ülikool, on Tartus hästi toiminud.
Paraku oli Tallinna linna toonane juhtkond jäigalt veendunud aktsiaseltsi kui juriidilise vormi paremuses, sotsiaalministeerium pidas avaliku sektori tervishoiuasutusele avalike teenuste osutamiseks sobivamaks vormiks sihtasutust ning ühel hetkel otsustas Tallinna linn omad haiglad AS-idena ära asutada.
“See oli esimene ajahetk, kui linna- ja riigivalitsus haiglate teemal eri sammu astusid ning sünkrooni ei ole plaanide arutamist senini saadud.”
Tallinna lastehaigla mõjukas juht Merike Martinson saavutas lastehaiglate ühendamise sihtasutuseks. Riik asutas riigi haiglate baasil Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla. See oli esimene ajahetk, kui linna- ja riigivalitsus haiglate teemal eri sammu astusid ning sünkrooni ei ole plaanide arutamist senini saadud.
Ühe katsena kutsus sotsiaalministeerium Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti Põhja-Eesti regionaalhaigla nõukogu liikmeks, et tekiks regulaarne ühine arutelu ja sellest usaldus partnerluseks Tallinna tervishoiu planeerimisel, kuid Tallinna linn riigi esindajaid oma haiglate tegevuse ja arenguplaanide arutelu juurde ei kutsunud.
Vajadus Tallinna tervishoiuvõrku tervikuna üle vaadata ja uuendada on aga järjest teravam. Tallinna elanikkond on viimase 15 aastaga suurenenud üle 50 000 inimese võrra, Tallinna vahetult ümbritsevates valdades on elanike arv kasvanud 2000. aastast ligi 50 000 inimese võrra. 100 000 inimese lisandumine suurendab nii vajadust esmatasandi abiandjate järgi kui paratamatult ka eriarstiabi vajadust.
Tervishoiutöötajate arv on piiratud ning killustatus eri asutuste vahel paneb eriti ööpäevaringset abi andvad haiglad järjest keerukamasse olukorda kuidas valvetesse vajalik arv spetsialiste saada.
Euroopa struktuurifondide rahastusprogrammide avanedes sai sotsiaalministeeriumi prioriteediks regionaalhaiglate areng, Euroopa Komisjon soosis investeeringuid pealinnast väljapoole ja nii jäid Tallinna linna haiglad kuni pandeemiani suurematest toetusprogrammidest välja, oodates oma järge.
Poliitiline leigus muutis kannatamatuks Ida-Tallinna keskhaigla juhiks saanud dr Ralf Allikvee, kes hakkas 2010. aastatel aktiivselt Tallinnale kuuluvate haiglate konsolideerimist ja 21. sajandile kohase haigla ehitamist kavandama. Sotsiaalministeeriumi sai ta paati ning 2019. aasta veebruaris kirjutasid minister Riina Sikkut ja abilinnapea Tõnis Mölder alla koostöömemorandumi. Edasi ei ole poliitilisel tasandil ühist otsustamist toimunud, sõltumata sellest, kes on peaministriks ja kes linnapeaks.
2021.aastal suutis sotsiaalministeerium Tallinna haigla ehituse Euroopa Liidu programmi saada. Linnapea Kõlvart allkirjastas projekteerimislepingu, kuid 2022. aasta juunis otsustasid paar kuud riiki ainuvalitsenud Reformierakonna kolm ministrit Tallinna haigla rahastusprogrammist välja võtta.
Aastatel 2023–2025 oli koostöö initsiatiiv Tallinna poolel, Jevgeni Ossinovski tegi riigile ettepaneku ühishaigla moodustamiseks, millel oleks kaks linnakut, üks Mustamäel PERH-i baasil ja teine Tallinna idaosas Lasnamäel, lisaks tervisekeskused kõikides linnaosades. Valitsus jättis otsustamata nii juriidilise koondumise kui ka investeeringutoe. Tallinn liikus edasi ise, nii nagu veerand sajandit tagasi, otsustades juriidilise ühendamise ainult Tallinnale kuuluvate haiglate baasil.
Miks koostöö nii raske on?
Miks on koostöö nii raske ja mis Tallinna haigla rahastusotsust takistab? Siin on kombinatsioon erinevaid asjaolusid, mis sellise suure ja suhtelist pikka teostusaega nõudva ettevõtmise juures kõik koonduvad. Peamised neist on olnud tahte puudumine koostööks ja muud lühiaegsemad prioriteedid.
Kui tahe oleks olemas, saab kõik muud küsimused lahendada. Paraku on riigi või linna koalitsioonivalitsustes alati olnud vähemalt üks osapool, kelle tagatoale on tundunud, et neil on vähem hääli võita kui teistel ja pole põhjust teistele suure asja ärategija kuulsust kinkida.
Teine on investeeringu pikk teostusaeg ja suur hinnasilt. Uue haigla avamiseni jõudmine nõuab mitut riigikogu ja kohalike valimiste tsüklit ning lisaks haiglate omavahenditele panustamist nii riigi kui ka Tallinna linna eelarvest.
Riigi ja linna eelarveplaane kokku pannes tahetakse aga sinna rohkem ruumi koheselt, juba käimasoleval valitsemisperioodil inimestele antavate hüvede suurendamiseks, mida saab kohe näidata, selle asemel et võtta kohustust kaheksa või kümne aasta peale, teadmata, kes siis lindilõikamise au ja tähelepanu saavad.
Nii ongi lihtsam otsida vähegi usutavana tunduvaid ettekäändeid otsuste edasilükkamiseks. Ikka leiab midagi, mida oleks veel vaja läbi mõelda ja teha, enne kui saab linna ja riigi poolt rahalises raamis ja ülesannete jaotuses kokku leppida ning loodetakse, et natukeseks ajaks on teema maas.
“Uuel linnavalitsusel on veel võimalik see ettekäänete otsimise ring murda ja jätkata investeeringuga projekteerimisse.”
Üks sellistest äsja kõlanud ettekäänetest oli, et analüüsis kasutatud andmed senise teenusekasutuse osas on kümne aasta tagused. Nagu alguses kirjutatud, ei kavandata haiglaid kolme või viie aasta peale, haiglaehitus on 50 aasta peale ette ning hoone peab olema funktsionaalset paindlikkust võimaldav. Kui meil midagi viimase kümne aastaga muutunud on, siis eelkõige see, et suuremad põlvkonnad on jõudnud vanusesse, milles nad sagedamini arstiabi, sealhulgas haiglate pakutavat, vajavad.
Teine ettekäänete nõiaring on seotud maksumusega. Valitsus ütleb, et kuni tervikmaksumus ja rahastusmudel ei ole selge, ei saa valitsus kohustusi võtta. Ehitusmaksumus sõltub projektist, projekteerimist aga ei soovita teha enne, kui valitsus on kaasrahastuse lubaduse andnud. Uuel linnavalitsusel on veel võimalik see ettekäänete otsimise ring murda ja jätkata investeeringuga projekteerimisse, et jõuaksime sammu edasi ehituseks rahade kavandamise staadiumisse.
Vajadus uute hoonete järgi samal ajal järjest teravneb. Olemasolevate haiglahoonete kapitaalremondid maksavad kokku sama palju kui uue ehitamine, aga ei anna juurde samapalju paindlikkust tulevikuvajadusteks ega arvesta jätkuvalt piirkondade elanike arve. Paarkümmend aastat tagasi oli visionääre, kes rääkisid tulevikust, kus tervisetehnoloogia areng teeb pea kogu abi kodus antavaks ja oli väiteid, et tulevikus meil üldse palatitega haiglahooneid enam vaja ei ole.
Koroonapandeemia tuletas paraku kogu maailmale meelde haiglate vajalikkust nende klassikalisel kujul ning sedagi, et kui kavandada haiglad tavaolukorras töötama pea täisvõimekusel, siis mistahes kriisi tõttu järsult suurenenud ravivajaduse korral ei ole enam võimekust kõigile abi pakkuda.
Kõik taandub tahtele, otsustajate olulistele teemadele ning sellele, kas mõtlemise ja planeerimise ajahorisont ulatub kaugemale järgmistest valimistest.