Teada on ligi 2000 sellist tunnelit, millest enamik pärineb tõenäoliselt 10.–13. sajandist, ehkki mõned teadlased pakuvad veelgi varasemat aega. Tunnelite otstarve on tänini mõistatus: oletatakse, et need võisid olla peidupaigad, mingite rituaalidega seotud paigad, vanglad, talvised elupaigad või varakambri tüüpi ehitised. Mõned uurijad arvavad, et erdštallid rajati misjonäride poolt religioosseks otstarbeks, samas kui rahvapärimus ja müstilisemad teooriad on omistanud nende ehitamise gnoomidele.
Nende avastamise ajalugu ulatub vähemalt 19. sajandi keskpaika, mil Austria vaimulik Lambert Karner kuulis kohalikelt jutte maapõues peituvatest käikudest ja asus neid süstemaatiliselt uurima. Ta dokumenteeris enam kui 400 tunnelit, liikudes neis küünlavalgel roomates, ning kirjeldas neid kui „madalaid ja kõveraid käike, kuhu inimene mahub vaid end ussina käikudest läbi surudes“. Hiljem, 20. ja 21. sajandil, on sarnaseid tunneleid leitud juhuslikult ehitus- või põllutööde käigus, näiteks siis, kui Saksamaal Glonni külas vajus karjamaal pinnasest läbi lehm. Tänaseks on Euroopa eri paigus teada ligikaudu 2000 erdštalli, kuid valdav osa neist on halvasti kaardistatud või ligipääsmatud.
Kaasaegsed arheoloogid, nagu Josef Weichenberger Austriast, on püüdnud jäljendada nende kaevamist, et mõista töömahtu ja otstarvet, kuid tunnelite algne funktsioon on endiselt saladus. Paljud käigud on tänaseks hävinud või asuvad eramaadel. Kitsus, hapnikupuudus ja varinguoht muudavad nende uurimise keeruliseks ning sageli vajatakse laskumiseks eriluba.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (12)