Humal osutab ühele olulisimale vastuolule Pallosoni jutus: «Kapo peadirektor Margo Pallosoni sõnul vesteldi Elmar Vaheri ja Eerik Heldnaga korduvalt, et järgnenud kriminaalmenetlust juba eos ära hoida. Oleksin ka ise tahtnud enne kriminaalmenetluse algust kapoga sellist vestlust pidada, kirjutab Priit Humal.»
Paratamatult tekib selline küsimus lisaks Humalale nii minul kui paljudel teistel Pallosoni intervjuud lugenud inimestel. Kui kapo kuulas Humalat pikalt pealt asjas, kus Humal enda hinnangul tegutses heas usus ja linna huvides, siis miks ei viidud temaga läbi ennetavaid vestlusi ega hoiatatud Humalat ette, et selline teguviis võib olla seadusega vastuolus?
See jätab mulje, et ühtedel juhtudel kapo üritab seaduserikkumist vältida, teistel juhtudel aga vähemalt soodustada või pigem isegi genereerida.
Nimelt tulenes Humala ja üleüldse ERM-i maja n-ö «kuriteokoosseis» peamiselt kapo ja prokuratuuri tõlgendusest, mitte ei nähtunud seadustest enesestmõistetavalt. ERM-i kohtuasjas pidasid osapooled oma tegevust täiesti seaduspäraseks ja ühelt poolt linna huvidest lähtuvaks, teiselt poolt metseenluseks. Linn proovis majale ametlikult ostjat leida ning Sakala korporatsioon, s.h. selle liige Pruunsild omakorda osta maja avalikult, vastavalt linna poolt kehtestatavatele tingimustele. Ajakirjanduses avaldati selle kohta pidevalt uudiseid ning teema Sakala ja Pruunsilla soovist maja ühendusele osta oli meedias kogu aeg üleval.
Sellest vastuolust saab minu arvates teha kaks loogilist järeldust:
Esiteks, et kapo kohtleb vähemalt osasid jõuametites töötavaid inimesi teisiti kui ülejäänud kodanikke;
Teiseks, et kapo ei soovinud ERM-i asjas mitte võimalikku kuritegu ära hoida – vaid tegutses mingitest muudest kaalutlustest lähtuvalt. Näiteks saada enda valdusse Pruunsilla andmekandjad.
Andmekandjate lahti muukimine, nagu me tänaseks teame, tõi kaasa juba järgmise kohtuasja, mis aga puudutab nüüd juba erakonda Isamaa – ehk siis Isamaaliste MTÜ nn. «keelatud annetuse» kohtuasi. Mis on samuti äärmiselt tõlgenduspõhine ja mida on teravalt kritiseerinud terve rida Eesti tunnustatumaid juriste.
Pallosoni intervjuu pigem kinnitab esitatud väidetes sisalduvate rohkete vastuolude ja demagoogiliste konstruktsioonide kaudu nii Pruunsilla poolt avalikkuses öeldut (et Humala-vastase kohtuasja eesmärk olid Pruunsilla andmekandjad) kui seda, et kapos on juhtkonna tasemel eetika ja kultuuri osas põhimõttelisemat laadi probleeme kui üksnes juhuslikud eksimused või ameti eripäradest tulenev kidakeelsus. Eneseväljendusse jõudev eetikaprobleem on reeglina ebaeetiliste tegude verbaalne tagajärg.