Uus film kinolevis
“Täiuslikud võõrad”
Režissöör: Arun Tamm
Operaator: Mihkel Soe
Kunstnik: Greg Zundelovitch
Kostüümikunstnik: Alli Liis Vandel
Grimmikunstnik: Liisi Põllumaa
Osades Evelin Võigemast, Kaspar Velberg, Maiken Pius, Mait Malmsten, Jaanus Mehikas, Henessi Schmidt, Tõnis Niinemets
6/10
Elame juba pikemat aega uusversioonide ajastul, kus iga värske idee mõjub kui väike tuumaplahvatus. Taban end tihti vähegi tähelepanuväärsete filmide puhul alateadlikult küsimast: kas tõesti suudeti praegu midagi sellist välja mõelda, mille peale keegi teine varem tulnud polnud? Asi on lihtsalt selles, et sisu ei tähenda praegu enam tingimata sisukust, vaid markeerib rohkem täidist, omamoodi audiovisuaalset segumaterjali või pasteeti, mida siis jao pärast vajalikku kohta löristada saab.
2016. aastal Itaaliast oma teekond ümber maailma alustanud tragikoomiline suhtedraama “Täiuslikud võõrad” on selle idee apoteoos, kaasaegse töötlus-kultuuri ebajumal, sest kümmekonna aastaga on seda lihtsat kontseptsiooni kinolinal ümber vormitud üle kolmekümne korra, sinna juurde veel terve pinutäis lavaversioone. Vabrik töötab vahetpidamata.
Pole muidugi raske näha, miks produtsendite kõrvad selle loo peale liikuma hakkavad: ühes korteris, kitsamalt isegi suure köögilaua ümber toimuva kammerdraama tootmine ongi mugav ja taskukohane. Stsenaarium on olemas, paned tegelastele endale sobivad nimed ja film teeb end praktiliselt ise valmis. Ka keskne idee – kas oleme valmis sõpradele-lähedastele näitama, millega oma telefonides tegeleme – on universaalne ega vaja mingeid lisaselgitusi. Äkki on tegu tõesti meie aja tüvitekstiga?
“Täiuslikud võõrad” Autor/allikas: Lukas Šaina
Laias laastus peab see hüpotees paika, “Täiuslike võõraste” esitatud küsimused muutuvadki päev-päevalt üha ajakajaliseteks ega kaota niipea oma väärtust, aga miks ei piisa meile siis lihtsalt originaalist? Millist väärtust suudavad eri riikide mugandused sellesse võrrandisse juurde panna, mida itaallased juba esimese korraga ei tabanud? Esialgse skepsise pinnalt tahaks vastata, et midagi uut ei lisatagi, jämedalt öeldes on tegu mõttetute filmidega, aga… Arun Tamme ekraaniversiooni vaadates mõistan, et eesmärk polegi uuendada. Pigem on tegu kõvasti põhjalikuma tõlketööga: me ei viska alla omakeelseid tiitreid ega dubleeri lihtsalt kõike toorelt üle, vaid avame selle loo uuele auditooriumile juba kohalikule publikule tuttavate näitlejate kaudu.
Aga miks tõlke-, aga mitte tõlgendustöö? Värske eestindus näitab, et siin ei minda ühtki teose põhialus ümber mõtestama, tuumküsimusi ei tõsteta teise valgusesse ega üritata autorikäega leida üles peidetud niidiotsa, mille kaudu kogu tervik uue nurga alt lahti muukida. Tõenäoliselt panevad lepingutingimused ka kogu tiimile üsna ranged piirangud, mida ja millises mahus täpselt muuta tohib. Arun Tamm aga pole kitsenduste tõttu kuidagi längu vajunud, vaid nägi selles hoopis võimalust hakata mängima pooltoonidega, et ette lahti joonistatud dialoogi-, suhete- ja pööreterägastik õlitatult käimas hoida, mitte hädiselt podiseva mootoriga kuidagi lõpuni välja vedada.
Vähesed sisse viidud muudatused on pigem kosmeetilised ja ei väärigi suuremat tähelepanu – kui midagi mainida, siis näiteks söögitegemine on Eesti versioonis palju kõrvalisem tegevus kui itaallastel –, küll aga suudab Tamm tänu mitmekülgsele näitlejaansamblile nihutada emotsionaalse skaala piire, mille raames originaalfilm tegutses. Tinglikult võime ju tõepoolest ka värsket adaptsiooni nimetada komöödiaks, sest dialoog on õhuline, lendlev, kohati irooniline ning ei muutu hetkekski kuivaks, kuid huumor aitab siin rohkem joonida alla selle olukorra traagikat. Suhted purunevad ja kauaaegsed sõbrad keeravad teineteisele selja, mis me ikka selle peale väga lõhverdame?
Lihtne olnuks võtta vägivaldselt üle lõunaeurooplaste temperament, nende jaoks on vaba ning aasiv suhtlusmaneer normaalsus, eestlased on aga kõvasti ratsionaalsemad, mistõttu mõjunuks samad rõhuasetused praegusel juhul lihtsalt jantlikuna. On kahtlemata neid, kelle jaoks jäi jämekoomikast vajaka – praegu muhelesin korra-paar, südamest naerma ei puhkenud ega pidanudki puhkema –, valitud tõsisem suund aitas aga purjetada mööda paljudest karidest, mis on pealtnäha sellesse projekti sisse kirjutatud.
Ennekõike suudeti vältida “Täiuslike võõraste” muutumist suvaliseks tooteks või lahjendatud publikumagnetiks, millest on meie kinokavad niigi pungil täis. Turvalise otsetee ehk šabloonse romantilise komöödia asemel suruti täpselt tooni paika sättides hoopis pahaaimamatule vaatajale peegel ebamugavalt näkku: vaata-vaata, nemad on sellised, aga oled sa ise parem? Piinliku seansijärgse vaikuse vältimiseks soovitaksin esimeseks kohtinguks mõne teise filmi valida…
Tänu sellele võttele lõikab materjal isegi valusamalt kui originaalis: lõputuna näiv valede ping-pong mõjub siin vähem totrana, kuna Eesti näitlejad annavad seda edasi ekspressiivse sügavusega. Mitte tingimata tumedalt ega mornilt, vaid omamoodi… kibemagusa siirusega. Itaallaste karakterid olid karikatuursed ja mul oli nende edasisest saatusest ükspuha, Eesti adaptsiooni puhul aga tahan nii mõnelegi neist lohutava pai teha, teisele aga paar krõbedamat sõna öelda.
“Täiuslikud võõrad” Autor/allikas: Lukas Šaina
Trumpkaart oli küll taskus Mait Malmstenil, kes on aastaid sama tegelast ka Draamateatri laval kehastanud, üllataval kombel kahvatus ta aga Tõnis Niinemetsa kõrval, kes suutis kõheda kalkusega mängida parandamatut tõbrast. Tõeliselt eredalt sähvatavad ajuti ka Evelin Võigemast ja Kaspar Velberg, tegelikult aga ei ürita ükski neist teisi varjutada, vaid kõigi omavaheline dünaamika meenutab pikalt sisse mängitud lavastust. Tootmismudeli juures, kus järgemööda tehti valmis kõigi Balti riikide filmid ehk kokku kolm linateost, on sellise grupitöö vaimuni jõudmine juba omaette saavutus.
Üle oma varju ei suuda kodumaine “Täiuslikud varjud” siiski hüpata, ka Genovese originaal jäi lõpuks õhukeseks ning peale odava, kuigi veenvalt välja mängitud provokatsiooni sealt midagi suuremat kaasa võtta polnud. Küll aga tuli Arun Tamm sellest katsumusest puhtalt välja: ta suutis osavalt vältida tühiste rahvakomöödiate mädasohu uppumist, pannes kokku pretensioonitu kaasaegse draama, millesarnaseid Eestis praktiliselt ei tehtagi.
Kas ma olen nüüd valmis alla kirjutama, et äkki hea filmi jaoks vaja alati midagi uut välja mõelda? Päris nii kaugele ei tahaks minna, küll aga saime tõestuse, et hulgikaubana tootes võib ikkagi sündida ka midagi tuumakamat kui pelgalt kiirtoiduks mõeldud laialivalguv kinopasteet.