Eestis on käima lükatud TI-hüppe projekt ja kuigi see meenutab paljuski lennuki ehitamist lendamise ajal, on ettevõtmise mõte iseenesest õige: uurida välja ning tutvustada tehisintellekti (TI) positiivseid kasutusvõimalusi hariduse toetamisel.
Nüüdseks on TI-hüppe programmi raames tehtud koolitusi ja õppevideosid, antud õpetajatele kasutada OpenAI ChatGPT Plus ning kohe-kohe jõuab õpilaste kasutusse õpirakendus. Viimane kujutab endast samuti ChatGPT Plusi, mida on tuunitud õpilast samm-sammult toetama, mitte kohe kõiki vastuseid kätte andma.
Saame näha, kui populaarseks see õpilaste seas kujuneb, sest tuunimata TI-rakendused (sh ChatGTP ja Gemini tasuta versioonid) annavad endiselt tulemused lihtsamini kätte ning õpilaste ainus motivatsioon raskemat teed minna saab olla teadlik suhtumine õppimisse.
Laiemas vaates on positiivne, et TI tulek on sundinud ühiskonda õppimist kui tegevust uuesti lahti mõtestama. Kui TI teeb palju asju meie eest ära, miks meil siis veel oma ajusid liigutada tuleb? Kas inimene üldse peab TI ajastul näiteks arvutamist ja õigekirja oskama? Mina olen siiralt veendunud, et peab. Sama meelt on ka Jaan Aru, kes oma kirjatükkide ja esinemistega rõhutab ajude liigutamise rolli isiksuse arengus ning üldisemalt isikliku vabaduse saavutamisel.
Mina tahan seekord keskenduda veidi konkreetsemale põhjusele.
Praegu kasutatavad suured keelemudelid on oma olemuselt statistilised. Nad otsivad treenimisel kasutatud allikatest mustreid ning leiavad nende mustrite esinemissagedused. Kui keelemudelile tuleb uus päring, genereerib ta sellele tõenäosusliku vastuse, kusjuures iga järgmise tekstiühiku (tookeni) väljastamisel kasutatakse treeningmustrite tõenäosusjaotusi.
See tähendab muuhulgas, et keelemudeli väljund ei ole deterministlik. Ta annab sama küsimuse peale erinevatel kordadel erinevaid vastused, kusjuures nende vastuste jaotus peegeldab treeningandmete jaotust. Sageli tajume väljundi variatiivsust positiivselt. Kasutades TI-d näiteks ajurünnaku partnerina, meeldib meile ju väga, et ta suudab iga kord millegi (meie jaoks) uuega välja tulla.
Teisalt toob keelemudeli stohhastiline käitumine endaga kaasa ka olukordi, kus üksikutest tõenäolistest tookenitest kokku pandud terviktekst pole objektiivselt õige. Sel juhul öeldakse, et keelemudel hallutsineerib, mis maakeeli tähendab lihtsalt valetamist.
Mida olemuslikult hallutsineeriva keelemudeliga hariduses pihta hakata?
Ühest küljest võib ju öelda, et meie ümber levib nagunii palju kahtlase väärtusega infot ja tänapäeva kooli üks eesmärk ongi õpetada noori infotulva kriitiliselt suhtuma. Selles seisukohas peitub oma iva, aga paraku ei saa kogu haridus olla relatiivne.
Esitatud väidetesse kriitiliselt suhtumiseks peab meil olema baas, millest lähtudes otsustada, kas väide vastab tõele või mitte. Kooli ülesanne ongi kõigepealt seda baasi luua. Ka vaieldavatel seisukohtadel, näiteks väärtushinnangutel, on selles protsessis oma koht, kuid kool peab muuhulgas õpetama fakte seisukohtadest eristama. Seda on väga raske teha õppevahendiga, mis ise potentsiaalseid hallutsinatsioone sisaldab.
Kas te olete TI-ga suheldes täheldanud, et TI ajab udu ja raiub ise seejuures nagu rauda, et tal on õigus? Mina küll olen.
TI väljundi hindamise teeb eriti raskeks see, et me ei tea, mida me ei tea.
Korraldame illustratsiooniks väikese mõtteharjutuse. Oletagem, et laseme TI-l koostada nimekirja kümnest väitest ja ükski nendest väidetest ei tule selline, mida me eelneva kogemuse põhjal kindlalt tõeseks oskame pidada.
Eeldades, et TI hallutsineerib kümnel protsendil juhtudest, on põhjust arvata, et keskeltläbi üks tema väidetest ei vasta tõele, aga milline täpselt? Selle tuvastamiseks tuleb need kõik järele kontrollida. Isegi kui me poole peal ühe vale otsa satume, ei tähenda see, et ülejäänud väited on õiged. Ja isegi kui TI hallutsineerimise tõenäosus on ainult üks protsent, ei pääse me ikkagi kogu tema väljundi sõltumatu tõeallika vastu valideerimisest.
Seejuures ei mängi mingit rolli, mis on meie jaoks täpselt tõde. Ma ütlesin ChatGPT-le, et usun maailma loomist kuue päeva jooksul, ja küsisin, mitmendal päeval loodi saurused. ChatGPT vastas, et mere- ja lendsaurused loodi viiendal, maismaasaurused aga kuuendal päeval. Juhul, kui ma neid väiteid enda jaoks autentsetes allikates varem kohanud pole, pean seda infot ikkagi valideerima hakkama.
Hariduse juurde tagasi tulles võime me ju soovitada õpilastele TI väidete ülekontrollimist, kuid see soovitus jääb õhku rippuma, kui me ei anna sinna juurde kontrollimetoodikat. Selleks peavad soovitajad ise kõigepealt tõeankrutes kokku leppima.
Kas näiteks Wikipedia on usaldusväärne allikas? Sageli jah, aga ka sinna võib sattuda nii kallutatud kui otseselt vigast infot, muuhulgas kellegi pahatahtliku tegevuse tagajärjel (vt nt “Infosõda vabas entsüklopeedias: Vene narratiivide ja variisikute väitel ei sündinud Kaja Kallas, Ott Tänak ja Carmen Kass Eestis”).
“Ma üritasin TI antud vigast väidet veebiotsingu abil kontrollida ja esimese vastena sain teise TI genereeritud teksti.”
Kas veebiotsing aitab efektiivselt hallutsinatsioone tuvastada? Vahel jah, aga me oleme jõudmas ajastusse, mil ka veebiotsingu vastused on genereerib tehisaru. Ma üritasin TI antud vigast väidet veebiotsingu abil kontrollida ja esimese vastena sain teise TI genereeritud teksti, mis tollele väitele rõõmsalt takka kiitis.
Üks võimalik võte on TI enda käest esitatud väidetele viiteid küsida. Vahel tunnistab ta selle peale, et ajas udu, aga vahel annab ka viiteid, mida pole päriselt olemas. Kui tegu on veebiviidetega, saab neid kohe samas arvutis kontrollida, aga vahel viitab TI ka raamatusse, mida kontrollijal käepärast ei ole. Olen korra võtnud ette käigu raamatukokku, et veenduda, kas TI viide päriselt eksisteerib või ei. Ei eksisteerinud. Laiemas plaanis ei saa me siiski eeldada, et õpilased iga kord raamatukokku hakkavad minema.
Nii või naa tähendab vajadus TI väiteid üle kontrollida märgatavat lisapingutust. See omakorda kahandab TI efektiivsust õppetöö kontekstis võrreldes näiteks õpikutega, mille materjalid on koostanud ja üle kontrollinud oma ala spetsialistid.
Tuleb taas tõdeda, et TI pole hariduses imerohi. Loomulikult võib mõista poliitikute soovi ülemaailmses TI-võidujooksus mitte viimaste sekka jääda, aga paradoksaalsel kombel aitab TI rohkem just neid, kes on enne tema kasutuselevõttu omandanud teadmised kindlamatest allikatest. Muuhulgas peavad nad raiskama vähem aega terade eraldamisele sõkaldest. Niisiis usun, et TI-hüppe tõeline edu sepistatakse tegelikult nendes tundides, kus TI-d üldse ei kasutata.