Tippsportlane ei võida tänapäeval lihtsalt rohkem trenni tehes. Võidavad need, kes mahu kõrvale suudavad arendada biomehaanikat, taastumist ja vaimset vastupidavust, kasutada tipptasemel tehnoloogiat ning meditsiinilist tuge. See kõik maksab – ja maksab palju. Küsimus on: kust tuleb lisaraha, kui riigi ja alaliitude võimalused on piiratud, arutleb Eesti Olümpiakomitee peasekretär Kristo Tohver.

Eestis teevad riik ja spordialaliidud kõik, mida suudavad, kuid maailma tippkonkurents on jõudnud punkti, kus tippsportlane vajab rohkem, kui süsteem talle pakkuda jõuab. Just seetõttu on ühisrahastus saanud osaks paljude riikide tippspordimudelist.

Esimene tõestus: Minu Sportlane pool aastat

Kui käivitasime minusportlane.ee platvormi, ei teadnud keegi, kui palju on Eesti inimesed valmis sellisel kujul spordi toetamisele mõtlema ja kaasa tulema. Tulemused on ühemõttelised: poole aastaga on enam kui 1200 toetusega kogutud üle 80 000 euro.

See ei ole juhuslik edu, vaid märk sellest, et eestimaalastel on sisemine valmisolek sportlase teekonda panustada. Toetatud on nii juba tippspordis tegusid tegevaid sportlasi kui ka noori, kes on alles sinnapoole teel.

Kas väikesel annetusel on mõju?

Sageli küsitakse, kas väikesel panusel on päriselt mõju. Ühele inimesele võib 25 eurot tunduda väike asi. Aga kui selle summa annetab sada inimest, tekib 2500 eurot – summa, mis sportlase jaoks võib tähendada ühte lisalaagrit, paremat taastumist või treeningvahendit, mille puudumine seaks ta otsustavatel hetkedel kehvemasse seisu. Just selliste väikeste otsuste tulemus võib olla medalivõimalus – või selle kaotus. Äkki just see üks puuduolev torge, mis viiks ajalukku…

Mida maailm juba teeb

Angloameerika maailm on kultuuri eraisikute toel rahastanud juba ammu. Sama loogika on üha enam jõudnud ka sporti.

Edukaim ühisrahastaja on seni olnud Austraalia, kus 2024. aastal annetati sporti elaniku kohta 2,02 eurot (3,6 Austraalia dollarit), kokku ca 55,6 miljonit eurot (99 miljonit Austraalia dollarit). USA liigub Los Angelese olümpiaks ühe dollari suunas ehk ligi 0,85 eurot inimese kohta, ja Saksamaa, kus alustati hiljem, kogub ca 0,1 eurot inimese kohta (kokku umbes kaheksa miljonit eurot).

Eestis on Meelis Kubitsa veetud Kultuuripartnerluse kaudu eraisikutelt ja firmadelt tulnud toetusi 200 000+ eurot aastas. Swedbanki toetuskeskkonnas “Ma armastan aidata” annetati eelmisel aastal ligi 385 000 eurot, keskmine annetus kasvas 45 euroni.

Eesti spordi ühisrahastus on oma teekonna alguses, kuid esimesed kuus kuud näitavad, et meil on potentsiaali jõuda sakslaste per capita tasemeni juba esimese aastaga. Väikeriigis ei ole üleliigset toetajat ega üleliigset eurot.

Miks inimesed panustavad ka keerulisel ajal?

Raske majanduslik aeg ei kustuta soovi ühiselt millessegi olulisse panustada. Vastupidi – keerulisel ajal otsime rohkem võimalusi olla osa millestki, mis meid ühendab. Sport pakub seda. Sportlase teekonda panustades toetame ühtaegu sportlase unistust, rahvuslikku koosolemist ja – ausalt öeldes – ka mõjutame toetaja enda emotsioone ning ühtekuuluvustunnet. Ühisrahastuse mõju ei piirdu rahaga: see loob sideme. Ja sidemeid vajavad nii sportlased kui toetajad ise.

Mida saab sportlane lisaks rahale?

Sportlane ei ole ainult tulemuste tegija, vaid ka kogukonnalooja ja eeskuju. See tähendab, et tal on vaja oskusi, mida traditsiooniline spordisüsteem ei ole kunagi varem pidanud pakkuma: oskust suhelda oma fännidega, selgitada oma teekonda, kõnetada inimesi, kes tahavad sellel teel olla temaga koos.

Minu Sportlase kaudu toetame sportlasi – julgustame õppima, kuidas luua sidet, jutustada oma lugu ja kasutada digitaalseid kanaleid kogukonna hoidmiseks. See ei ole ainult kommunikatsioon, vaid strateegiline oskus, mis määrab sportlase nähtavuse ja atraktiivsuse sponsorite silmis.

Lisaks rahale võidab sportlane:

  • tugevama isikliku brändi, mis toetab tema karjääri ja aitab teda ka pärast sportlaskarjääri;
  • püsiva kogukonna, kes toetab emotsionaalselt ja hoiab sportlase teekonda nähtavana ülejäänud ühiskonnale;
  • täiustab kommunikatsiooni- ja turundusoskusi, mis praeguses maailmas on hädavajalikud;
  • suurema meediahuvi, mis tõstab tema võimalusi sponsorite ja rahastuse leidmisel;
  • kontrolli oma loo üle, et mitte jääda hinnatuks vaid sportlike tulemuste põhjal.

Kogukond toob ettevõtted – ja vastupidi

Sponsorid ei otsi ammu enam ainult nähtavust. Nad otsivad kogukonda ja lugu. Kui sportlane suudab enda ümber luua päris kogukonna – inimesed, kes panustavad –, siis kasvab ka ettevõtete huvi.

Nii kujuneb süsteem, kus riiklik tugi, eraisikute panus ja sponsorraha ei konkureeri, vaid tugevdavad üksteist. Ühisrahastus ei asenda olemasolevat süsteemi, kuid ta lisab sellele ühe äärmiselt vajaliku kihi – inimlikkuse, paindlikkuse ja kogukonna.

Kuidas edasi?

Meil on olemas tahe ja olemas tõestus. Järgmine samm on muuta ühisrahastus Eesti tippspordi loomulikuks osaks – nii, et iga sportlane, kelle teekond vajab lisatuge, leiab endale oma kogukonna ja liigub koos nendega ühise eesmärgi suunas.

Eesti inimesed on juba näidanud, et nad on valmis toetama. Meie ülesanne on muuta Minu Sportlase platvormi kaudu toetamine lihtsaks ja läbipaistvaks ning hoida seda pidevalt fookuses, et see kujuneks Eesti spordi loomulikuks osaks.