Lavastaja Priit Võigemast toob esimest korda Eesti lavale Tšehhi helilooja Janaceki ooperi “Väike kaval rebane”. Varem küll ooperiga loometöös kokku puutunud Võigemast tõdes siiski, et hüpe draamast ooperisse on üpris suur ning suurte masside laval liigutamine oli harjumatu.
Jaanuari lõpus jõuab esimest korda Eesti ooperilavale Leoš Janaceki ooper “Väike kaval rebane”, mis oli tõenäoliselt ka esimene ooper maailmas, mille aluseks oli ajalehes ilmunud koomiks.
Loo XXX lavastab Priit Võigemast, kes on enda sõnul ooperiga ka varem diskreetsemas vormis kokku puutunud. “Isegi juba lavakunstikooli viimasel kursusel tegime Mozarti lühiooperi “Bastien ja Bastienne”, kus näiteks kümne-aastane Valter Soosalu mängis väikest Mozarti. Naissaarel lavastasin ka Händeli ooperi “Ustav süda, sa loodad tühja”. Aga need on hästi põgusad kokkupuuted,” lisas Võigemast.
“Kui võrrelda näiteks Händeli ja Janaceki oopereid, siis need on nii erinevad, kui üldse olla saab. Esiteks on Händeli barokkmuusika täiesti teistmoodi, mis on jällegi omamoodi huvitav. Aariad on ju seal sellises vormis, et kõigepealt lauldakse esimene salm, siis on n-ö B-osa ja siis tuleb uuesti A-osa. Iga laulja saab teisel korral näidata oma virtuoossust ja lisada sinna omapoolseid kaunistusi.”
Võigemast tõdes, et hüpe draamast ooperisse on sealjuures üsna suur. “Kui võtta ükskõik milline draamatekst ja hakata seda lavale panema, siis on vabad käed. Teksti materjali võib olla üks lehekülg ja sa võid teha lavastuse, mis kestab neli või viis tundi. Kõik oleneb sellest, mida sa suudad ridade vahele tekitada. Aga ooperi puhul on taktide arv teada. Täpselt nii pikk see on ja selle aja sisse peab ära mahtuma kogu see mäng. Mingis mõttes on see piirang, aga teiselt teeb asja lihtsamaks,” selgitas Võigemast.
“Igasuguseid nüansse on veel, mis sõnateatris ei ole nii tavalised. Näiteks see, et on kaks koosseisu. Tuleb teha topelttööd kogu aeg, sest inimesed on ju erinevad, erinevate annete ja erinevate võimetega. Igaühe jaoks tuleb leida orgaaniline lähenemine. Lisaks on tavaliselt kaasatud koor, kus on palju inimesi, tantsijad. Rahvast on hästi palju, keda on vaja hallata. Minu jaoks oli see kindlasti esimese hooga hirmutav, sest ma ei ole harjunud suuri masse liigutama. Mulle meeldib nokitseda maksimaalselt kuue kuni kaheksa näitlejaga tavaliselt,” tõdes Võigemast.
“Väikses kavalas rebases” on tegelasi ebaharilikult palju ja nende seas on nii inimesi kui loomi. “Üks selle materjali teema ongi see, kui palju on inimeses looma ja kui palju loomas inimest. Seal on kindlasti suuri kattuvusi ja suuri erinevusi ka, aga põhimõtteliselt oleme me kõik osa loodusest, tehtud samast materjalist ja kuskil sügaval ürgtasandil juhivad meid ikkagi ühesugused instinktid, meeldib see meile või ei meeldi,” tõdes Võigemast.
Ooperis käsitletakse ka lõputut looduse ringkäiku. “Kevad, suvi, sügis, talv ja siis jälle uuesti ja niimoodi miljoneid aastaid. Toimub sündimine-suremine, sündimine-suremine. Loodusel puudub kaastunne. Kui loom sureb, siis ta jääb sinna vedelema, kuhu ta viimasena kukkus. Tulevad vaglad, linnud nokivad ja sealt kasvavad uuesti seened ja lilled, elu läheb edasi. Inimestel on selles osas palju rohkem piiranguid nii religiooni, kultuuri, moraali ja teiste ise välja mõeldud kitsenduste näol,” rääkis lavastaja ning lisas, et ühised arusaamad teevad inimeste elu jällegi lihtsamaks.
“Aga mingisugused tungid, kas tumedad või natukene heledamad, meid ikkagi juhivad ja me võitleme iseenda sees nende tungidega,” märkis ta.
Kuigi ooper kõlab eesti, mitte tšehhi keeles, siis Võigemasti sõnul on ooperi muusika lauljatele küllaltki keeruline. “Ei ole lihtne seal järge pidada. Taktimõõt vaheldub minu meelest igas taktis,” naeris Võigemast.
“Ooper oma olemuselt tundub esimese hooga kohutavalt ebausutava, eriti ooperikaugele inimesele. Miks inimesed niimoodi omavahel suhtlevad? Miks nad ei või rahulikult vestelda? Isegi siis, kui on mingi vaikne hetk ja keegi peab teisele ütlema, et ole tasa, siis seda öeldakse nii, et kolmandale rõdule on ka kuulda. Erinevates keeltes on jälle oma nüansid, nii et paras väljakutse on lauljal ka seda eesti keelt usutavalt ja arusaadavalt esitada,” tõdes Võigemast.
“Mina ooperikauge inimesena olen näitlejatele proovis öelnud, et ma ei saa nüüd aru. Või, et mul on vaja kuulda, ma pean aru saama. Ma kuulen ilusaid noote, aga ma tahan ka sellest tekstist aru saada. See on küllaltki keeruline, sest teksti on palju ja ta on ka kohati väga tihe. Aga protsess on olnud väga lõbus. Kuna me teeme seda esimest korda eesti keeles, siis meil on olnud võimalus sättida kõla või sõnade järjekorda ja rütmi,” lisas ta.