Riigikohtusse jõudnud kirikute ja koguduste seaduse muutmise valguses on palju tähelepanu pälvinud küsimus, millistel asjaoludel on riigil õigus piirata kollektiivset usuvabadust ehk inimeste õigust koonduda usulistesse ühendustesse.

Riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatuse järgi ei või kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster olla põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise ühenduse või vaimuliku juhiga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale.1

President on seisukohal, et seaduses sisalduv usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. President leiab, et seadusega keelatakse usulistele ühendustele ohu korral mitte ainult halduslikud ja majanduslikud, vaid ka õpetuslikud sidemed välismaise isikuga ehk sidemed, mis tekivad usu tunnistamise, selle viljelemise, usuliste talituste ja teenistuste kaudu.2

Seevastu valitsus, riigikogu ja õiguskantsler on seisukohal, et kirikute ja koguduste seaduse muudatusi, millega kollektiivset usuvabadust ja ühinemisvabadust piiratakse, on võimalik tõlgendada ka põhiseaduspäraselt.3 Seda juhul, kui oht riigi põhiseaduslikule korrale on tuvastatud. Õiguskantsler on lisanud, et “usuvabadusega ei saa õigustada teiste õiguste ja vabaduste rikkumist, inimõigusi kaitsva õigusriikliku süsteemi hävitamise eesmärki ega agressioonikuritegude õigustamist. Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.”4

Aleksander Nevski katedraal Tallinnas. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Õigeusu kirikute ülemaailmne struktuur

Selle vaidluse kontekstis on üksjagu palju tähelepanu pälvinud Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) seisukohad ja õigeusu kirikute ülemaailmne struktuur, sest Eesti Vabariigi seadusandja pole kirikute ja koguduste seadust rutanud muutma omal initsiatiivil, vaid ajendiks riigi julgeolekut, avalikku ja põhiseaduslikku korda kaitsta on olnud VÕK-i tegevus viimaste aastate jooksul Venemaa alustatud sõja ajal Ukrainas.

Seoses eelnevaga on palju räägitud erinevatest õigeusu kirikukorda puudutavatest mõistetest, mille puhul jookseb punase niidina läbi sõna “kanooniline”. Juttu on olnud mõistetest nagu kanooniline õigus, kanooniline side, kanooniline alluvus, kanooniline jurisdiktsioon, kanooniline territoorium ja kanooniline kuritegu.

Ka presidendi seisukoht, et seadusemuudatusega võidakse katkestada õpetuslikud sidemed välismaise isikuga, ehk sidemed, mis tekivad usu tunnistamise, selle viljelemise, usuliste talituste ja teenistuste kaudu, on seotud just mõistega kanooniline side. Seda on defineeritud kui õpetuslikku, ajaloolist, pärimuslikku või vaimset sidet. Vähem on seda kirjeldatud kui administratiivset alluvusvahekorda.

Sõna “kanooniline” on kõnealuse vaidluse kestel olnud peaaegu sama populaarne mõiste kui “usuvabadus”, ja mis seal salata, nii nagu usuvabaduse terminit sisustatakse väga erinevalt, on ka mõistele “kanooniline” antud väga erinevaid tähendusi.

Kõige sagedamini on kõlama jäänud arusaam, et haldussidemete ja/või administratiivsete sidemete katkestamine võib ju riigi nõudmisel olla elluviidav – ehkki kirglikumad usuvabaduse kaitsjad on sellelegi vastu ja nõuavad riigi loobumist igasugusest kirikuasjadesse sekkumisest –, kuid Eestis tegutseva Moskva patriarhaadi kirikustruktuuri kanoonilisi sidemeid emakirikuga katkestada ei saavat ega tohtivat. Siia lisatakse väide, et Eesti Vabariik asub VÕK-i kanoonilisel territooriumil.

Viimane seisukoht on kõlanud isegi ühe kohaliku teoloogi suust5 ja arusaadavalt muidugi ka Eestis tegutseva VÕK-i struktuuri esindajate poolt, kes on nimetanud sidet VÕK-iga ka veresidemeks6 ja lahkumist VÕK-st “kanooniliseks kuriteoks”.7

Kiriku ajaloo ja õigeusu kirikuõigusega tegelevate erialaspetsialistidena ei soovi me pikemalt peatuda kirikute ja koguduste seadusemuudatusel, vaid tahame käsitleda õigeusu kirikuõiguse ja kirikukorralduse põhialuseid, mis on sajandite eest kokku lepitud ja mille abil korraldatakse ka kaasajal üleilmse õigeusu kiriku tegevust.

“Tegelikult on VÕK-i käsitlusest saanud kirikupoliitiline vahend, mida kasutatakse ka meil Eestis.”

Seda soovime teha põhjusel, et näidata, kuidas VÕK on loonud omaenda kirikuõiguse käsitluse, ja kasutades ära lääne ühiskondade usu- ja sõnavabadust, esitab oma õiguskontseptsiooni nii nagu kehtiks need kogu õigeusu kirikus. Tegelikult on VÕK-i käsitlusest saanud kirikupoliitiline vahend, mida kasutatakse ka meil Eestis.

Õigeusu kirikuõigus ehk kanooniline õigus reguleerib kiriku tegevust üleilmselt ehk rahvusvaheliselt, aga teeb seda valdavalt kirikusiseselt. Eri riigid aktsepteerivad kirikuõiguse norme sellisel määral, kui nad vajalikuks peavad.8

Vaatamata sellele on kirikuõigus mõnelgi pool riigiõigusega tihedalt põimunud, kuid sellega õigeusu kirikuõigus ei ammendu, sest selle abil püüavad õigeusu kirikud korraldada oma tegevust neiski riikides, kus riik õigeusu kirikule mingeid eriõigusi ei anna või kus riigikirikut pole, vaid riik tagab usulistele ühendustele usuvabaduse ja suhtub usuellu neutraalselt. Selline riik on ka Eesti Vabariik.

Nagu öeldud, on praeguses kontekstis oluline analüüsida seda, kuidas VÕK on viimaste aastakümnete jooksul näinud kurja vaeva, et juurutada oma õigusarusaamu nii teiste õigeusu kirikute seas kui ka lääne ühiskondades ja avalikkuses. Need peegeldavad kiriku ambitsioone olla üleilmselt õigeusu maailma võimsaim jõud ja selleks on oluline säilitada kuvand tuhandeaastasest imperiaalsest paljurahvuselisest kirikust, millele on viimaste aastakümnete jooksul lisandunud lugu sellest, kuidas VÕK maailma suurima õigeusu kirikuna suudab võidelda nn traditsiooniliste väärtuste eest ilmalikustunud ja mandunud lääne vastu.

Eelneva kontekstis tuleb teadvustada, et VÕK-i õiguskontseptsiooniga kaasaminek tähendaks sajandite pikkuse õigeusu kirikukorra eiramist ja oleks meie lähiajaloost näiteid otsides võrreldav sellega, et me ei räägiks rahvusvahelisele õigusele toetudes mitte Eesti Vabariigi okupeerimisest, vaid võtaksime omaks Venemaa Föderatsiooni arusaama Eesti vabatahtlikust liitumisest või inkorporeerimisest Nõukogude Liidu koosseisu ja sellega meie riikliku järjepidevuse katkemisest.

Olgu mainitud, et läänes tegutsevate õigeusu teoloogide, kirikuloolaste ja kirikuõiguse spetsialistide hulgas leidub küll ka üksikuid teadlasi, kes VÕK-i kirikuõiguse seisukohti jagavad, kuid enamiku teadlaste ja teiste õigeusu kirikute esindajate jaoks on Venemaa sõda Ukrainas mõjunud sedavõrd kainestavalt, et VÕK pälvib igapäevaselt teravat kriitikat ja ka paljud kirikutevahelised suhted on külmutatud.

Nii näiteks on VÕK jäetud kõrvale Luterliku Maailmaliidu kureeritava õigeuslike ja luterlaste vahelise oikumeenilise dialoogikomisjoni tööst. Euroopa Kirikute Konverents, mis koondab evangeelsete kirikute kõrval ka mitmeid õigeusu kirikuid, võttis 2025. aasta detsembris Helsingis toimunud konverentsil vastu avalduse, millega nimetati VÕK-i propageeritav Vene maailma idee hereetiliseks ehk eksiõpetuseks.9

Õigeusu kirikukord ja Vene Õigeusu Kiriku eksklusiivsus

Õigeusu kirik eksisteerib neljal tasandil:

  1. kogukondlikul tasandil, mille moodustab tavaliselt kogudus ja mille liikmed kogunevad sakramentide pühitsemiseks ning avalikuks jumalateenistuseks;
  2. kohalikul tasandil, mille moodustab piiskopkond ja mis hõlmab mitut kogukonda, mida ühendab alluvus kohalikule piiskopile;
  3. regionaalsel tasandil, mille moodustab näiteks autokefaalne ehk iseseisev või autonoomne ehk pooliseseisev kirik ning mis koosneb mitmest kohalikust piiskopist, keda ühendab alluvus regionaalsele piiskopist juhile ja sinodile ehk kirikuvalitsusele;
  4. universaalsel ülemaailmsel tasandil, mille moodustavad piirkondlike kirikute esindajad, kes pretendeerivad universaalse õigeusu esindamisele, näiteks oikumeenilise kirikukogu, vanade patriarhaatide (Rooma, Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia, Jeruusalemm) pentarhia, kogu õigeusu kirikukogu või kõigi tunnustatud autokefaalsete ehk iseseisvate kirikute delegaatide kaudu.

Kiriku selline struktuur on ajaloolise arengu tulemus, sest algselt ei eksisteerinud kirik patriarhaadina või patriarhaatidena, vaid kohalike kogukondadena piiskopliku juhtimise all.

Niisiis on õigeusu kirik lühidalt kokku võttes üleilmne kirik, mille õpetus kirikust toetub põhimõttele: üks piiskop – üks armulaud – üks kohalik kirik – üks territoriaalne jurisdiktsioon. Sellisena on see üleilmne õigeusu kirik iseseisvate kohalike kirikute perekond ja erineb sellisena näiteks tsentraalse struktuuriga rooma-katoliku kirikust.

Autokefaalseid ehk iseseisva valitsuskorraga kirikuid on õigeusu kirikus praegu 15 (kui arvestada ka Õigeusu Kirikut Ukrainas) ja viimane õigeusu kirikukogu toimus pärast aastakümnete pikkust ettevalmistust 2016. aastal Kreetal. Seal arutati ka kiriku struktuuriküsimusi, mis näitab, et kirik püüab jätkuvalt juhinduda sajandite pikkusest kanoonilisest pärandist, mitte ei ole sellele käega löönud ja leppinud viimastel sajanditel toimunud kiriku struktuuri puudutavate kõrvalekalletega.

Peamine kõrvalekalle puudutab nn õigeusu diasporaad – uues maailmas, kus õigeusu kirik pole ajalooliselt eksisteerinud, on kiriku kanoonilist pärandit eirates kõrvuti ajalooliste kohalike õigeusu kirikute kogudused ja puudub üks, kõigi eri rahvusest õigeusklike poolt aktsepteeritud kohalik kirik.

Kiriku ühtsus väljendub eeskätt armulauamüsteeriumist osasaamises, sest just seal teostub usklike osadus Kristuse ja üksteisega, moodustades niiviisi osaduskonna ehk kiriku. Tavalise õigeuskliku tasandil väljendub see selles, et ühe kohaliku kiriku, näiteks Rumeenia Õigeusu Kiriku esindaja saab minna armulauale ka mõnes teises kohalikus kirikus, näiteks Kreeka Õigeusu Kirikus. Liturgias väljendub kiriku kanooniline ühtsus ka selles, et palves meenutatakse nimepidi kõiki kohalike õigeusu kirikute juhte.

Armulaua pühitsemine on seotud piiskopi isikuga, keda tunnustatakse armulauast osasaajate seas keskse isikuna ja kes on armulaua kaitsja. Sel moel ühendab kiriku eestseisja ehk piiskop endas kogu kohaliku osaduskonna, ehk teisisõnu paljude ühtsus avaldub ühesainsas isikus.

Niisiis on õigeusu kirik hierarhiline organisatsioon, ja just kirikujuhi kaudu on tagatud kiriku ühtsus ning sellest on tuletatud ka kirikujuhtide administratiivne autoriteet. Seega pole kirikujuhist patriarh ainult vaimne, vaid ka administratiivne juht.

Õigeusu kiriku ajalugu ja tegevust tervikuna pole võimalik käsitleda lahus kiriku kanoonilisest pärimusest. Mõiste “kanooniline pärimus” tähendab õigeusu kiriku jaoks:

  1. Üldkehtivaid arusaamu kiriku õpetusest ehk kiriku dogmat.
  2. Kiriku tegevuse reguleerimiseks mõeldud praktilisi norme ja kiriku struktuuri ning juhtimist puudutavaid juhiseid ehk õigeusu kirikukorda, mille rõhuv enamus lepiti kokku esimesel aastatuhandel toimunud oikumeenilistel kirikukogudel (kontsiilidel).

Need normid ja juhised koondati pühadesse kaanonitesse, mis on tavaliselt nummerdatud. Kaanon tähendab kreeka keeles mõõdupuud või ka reeglit ja korda.

Lisaks üldistele ja kõikides õigeusu kirikutes kehtivatele normidele võib iga iseseisev kohalik kirik töötada välja tegevuseks vajalikke põhimõtteid ja kehtestada selleks konkreetseid juhiseid, aga need peavad olema kooskõlas õigeusu kiriku traditsiooni ja kanoonilise pärimusega ning tagavad õigeusu kirikule ühise usu, liturgilise ja armulauaühtsuse ning iseseisvate kirikute kanoonilise ehk kirikuõigusliku tunnustamise kaudu ka kogu õigeusu kiriku ühtsuse.

See tähendab ühtlasi, et kõik eri paigus tegutsevad kohalikud õigeusu kirikud on sama kanoonilise pärandi kandjad. Nad jagavad sama õpetust ja peavad jagama sama kirikukorda. See puudutab ka Eestis tegutsevaid Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut ja Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut (varasema nimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut).

Pühtitsa kloostri nunnad viisid 2025. aasta veebruaris riigikogule palvekirja, milles ütlesid, et nemad poliitikaga ei tegele. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Seitsmes oikumeeniline kirikukogu, mis kogunes 787. aastal Nikaias, sätestas teises kaanonis, et piiskopiametisse kandideerijad peavad pühasid kaanoneid põhjalikult tundma. Õigeusu kirikus kehtiva piiskopi pühitsemise korra kohaselt annab pühitsetav ühtlasi vande järgida ja hoida pühi kaanoneid.

Alates 1593. aasta Konstantinoopoli sinodist, millega viidi ametlikult lõpuni Moskva patriarhaadi asutamine, on Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat kohalike kirikute autokefaalia tomostes, ehk kirikutele iseseisvuse andnud kinnituskirjades rõhutanud, et need äsja moodustatud iseseisvad piirkondlikud kirikustruktuurid peavad toimima kooskõlas pühade kaanonitega. Viimase sellesisulise tomose andis Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat 2019. aastal uuele iseseisvale Õigeusu Kirikule Ukrainas.

Niisiis moodustavad pühad kaanonid õigeusu kiriku identiteedi lahutamatu osa ning on ainsaks universaalseks mõõdupuuks, mille alusel saab hinnata üksikute õigeusu kirikute eriseadusandluse ning nende haldus- ja kohtulike toimingute kanoonilisust ehk kirikuõigusele vastavust. See peaks piirama kohalike kirikute isetegevust ja kaanonitest kõrvale kaldumist.

Õigeusu kirikus on tulnud ette, et kohalike kirikute vahel armulauaosadus katkeb. See ei tähenda, et õigeusu kirik lakkaks tervikuna eksisteerimast või et kokku lepitud kanooniline kord ei kehtiks, vaid see on kohalike kirikute vaheline tüli, mida on kiriku ajaloos ikka ette tulnud. Kaanonite ja senise praktika kohaselt on selliste tülide lahendajaks olnud tavaliselt Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat.

Kirikute vahelise osaduse katkestamist on kasutatud ka kirikupoliitilise vahendina. 2018. aastal otsustas VÕK Ukrainas toimuva tõttu katkestada Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi ja mõni aeg hiljem ka Aleksandria, Kreeka ja Küprose kirikutega armulauaosaduse, püüdes sel moel neid kirikuid hirmutada ja süvendada oma liikmetes eksitavat arusaama, et need pole VÕK-i jaoks enam üleilmse õigeusu kiriku osad.

See pidi olema hoiatuseks ka teistele õigeusu kirikutele, et nad nelja kirikuga sama teed ei läheks ega Ukrainas loodud iseseisvat õigeusu kirikut tunnustaks. Sellist universaalset õigust otsustada, kas üks või teine kirik kuulub õigeusu kiriku osadusse, ühelgi kohalikul kirikul kiriku kaanonite järgi tegelikult pole. Seda saab vajadusel otsustada ainult kogu õigeusu kiriku kirikukogu.

Küll aga on see VÕK-i jaoks olnud meede, millega püüda oma liikmeid hoida oma kiriku koosseisus, väites, et VÕK-ist lahkudes ja näiteks Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga liitudes ei oldagi enam üldse õigeusu kiriku liikmed.

See on õigeusu kirikukorda arvestades absurdne väide, sest nagu öeldud, ei saa VÕK eksklusiivselt teist õigeusu kirikut tühistada. Liiatigi ei vaidlusta ka ükski teine kohalik õigeusu kirik, et Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat ja teisedki ülalmainitud kirikud on jätkuvalt osaks õigeusu kiriku tervikust.

VÕK-i otsuse sissepoole suunatust näitab seegi, et tegelikult on VÕK nelja kirikuga, kellega armulauaosadus on formaalselt katkestatud, kaudselt siiski armulauaosaduses, kuna ta ei ole katkestanud armulauaosadust näiteks Rumeenia, Bulgaaria, Serbia jt kohalike kirikutega, kes on jätkuvalt Konstantinoopoli, Aleksandria, Kreeka ja Küprose kirikutega armulauaosaduses.

See näitab, kuidas õigeusu kirik toimib kui üks tervik ja ühel kirikul on teisi kirikuid poliitilistel põhjustel tühistada võrdlemisi keeruline.

Selles kontekstis on oluline rõhutada, et õigeusu kirikukorra mõttes tähendab VÕK-i kirikustruktuuri vahetamine (sh näiteks Eestis) mõne teise kohaliku õigeusu kiriku vastu administratiivse suhte muutumist, mis kiriku õpetust ega usu praktiseerimist ei muuda, rääkimata õigeusu kirikule täiesti võõra “veresideme” katkestamisest. Seda enam, et näiteks kirikuslaavi keeles saab liturgial osaleda ka mitmel pool teistes õigeusu kirikutes.

Ühenduses sellega ei saa ka nõustuda, et kirikute ja koguduste seadusega sekkutakse õigeusu kiriku õpetuslike sidemete muutmisesse või piiratakse kuidagi kirikute õpetuslikke sidemeid, sest õigeusu kirikuõiguse järgi tähendab ühe kohaliku kiriku koosseisu kuulumine administratiivset enesemääratlust ja samal ajal üleilmse õigeusu kiriku koosseisu kuulumine õpetuslikku enesemääratlust.

Niisiis kuulub Eestis tegutsev Moskvale alluv kiriku struktuur administratiivselt VÕK-i koosseisu, st mõiste “kanooniline alluvus” tähistab siin administratiivset kuuluvust.

VÕK-ist lahkumise korral ei tähenda see Eestis tegutsevate vene traditsiooni õigeusklike jaoks kiriku õpetuse muutmist ega õpetusküsimustesse sekkumist, sest kohaliku kiriku administratiivse suhte muutmise järel kuulumine üleilmse õigeusu kiriku osaduskonda ei muutu. Kanooniline side säilib. Küll aga võib vene traditsiooni koguduste lahkumisel VÕK-ist muutuda muu kiriku administratiivse kuuluvuse juurde käiv, alustades kiriku nimest, ajalookäsitlusest jne, kuid see ei puuduta kiriku õpetust, mis püsib sama ka VÕK-ist lahkumise järel.

Vene traditsiooni koguduste administratiivse keha muutmiseks on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus teinud ettepaneku koondada need kogudused Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus ühte allüksusesse ehk vikariaati ja nii on nad jätkuvalt üleilmse õigeusu kiriku osaks.

“Kanoonilised ehk administratiivsed sidemed patriarhiga võivad teatud poliitilistes oludes kujuneda rahvuslik-riikliku julgeoleku riskiks.”

Ühe õigeusu kiriku jurisdiktsiooni vahetamine teise vastu pole ka kanooniline kuritegu, nagu on sagedasti kõlanud Eestis tegutsevate VÕK-i koosseisu kuuluvate õigeusklike suust. Seda on kiriku ajaloos ikka ette tulnud ja sageli on põhjuseks olnud just julgeolek, st tõsiasi, et kanoonilised ehk administratiivsed sidemed patriarhiga võivad teatud poliitilistes oludes kujuneda rahvuslik-riikliku julgeoleku riskiks.

Sellest tulenevalt katkestasid näiteks bulgaarlased edukalt kanoonilised sidemed Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga ning saavutasid 870. aastal oma sinodi ehk kirikuvalitsusega peapiiskopkonna rajamise, mis järgnevatel aastakümnetel muutus täielikult sõltumatuks nii Konstantinoopoli oikumeenilisest patriarhaadist kui ka Bütsantsi keisrist. Sarnaselt rajasid serblased 13. sajandi alguses autokefaalse ehk iseseisva valitsusega peapiiskopkonna.

1833. aastal otsustasid Kreeka riigi esindajad katkestada Kreeka Õigeusu Kiriku kanoonilised sidemed Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga, kuna sõltuvus patriarhist, kes tegutses vaenuliku riigipea, Ottomani sultani, mõju all, kujutas endast julgeolekuohtu. Kreeka kirik järgis riigi ettekirjutisi. Ka Rumeenias katkestas valitsus kanoonilised sidemed kohaliku kiriku ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vahel.

Samuti on Venemaa korduvalt muutnud kirikustruktuuride kanoonilist staatust vastavalt poliitiliste piiride muutumisele. Kui Vene impeerium hõivas 17. sajandil suurema osa Ukrainast, katkestas Vene riigivõim kanoonilised sidemed VÕK-ist eraldi tegutsenud Kiievi metropoolia ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vahel.

Kui Venemaa liitis 19. sajandi alguses enda koosseisu Gruusia, kaotas Vene võim Gruusia kiriku autokefaalia ehk iseseisvuse ning alandas selle eksarhaadiks, mida VÕK-i koosseisus juhtis Vene piiskop. Vahemärkusena olgu lisatud, et sellisel moel territooriumi hõivates on VÕK-i tegevus kulgenud juba sajandeid ja viimase aja sarnane tegevus ning sellega seotud väljaütlemised pole VÕK-i ajaloolise identiteedi moonutamine, vaid selline on VÕK-i identiteet olnud juba aastasadu.

Lisaks eelnevale on kanoonilise jurisdiktsiooni ehk kiriklik administratiivse kuuluvuse vahetamise kohta kirikus kaanoneid, mis kohustavad eksiteele läinud kirikujuhist lahti ütlema, mis tähendab ka tema juhitud kirikustruktuurist lahkumist.10

See on Eestis tegutseva VÕK-i kogukonna jaoks peeglisse vaatamise koht, sest patriarhiga nõustudes ja samasse kirikusse kuuludes jagatakse mitte ainult ühist armulauaosadust, vaid ka vastutust. Sellele vaatamata oleme VÕK-i esindajatelt kuulnud pigem väiteid, et ühe jurisdiktsiooni vahetamine teise vastu on hoopis kanooniline kuritegu.

Ka kuulub VÕK-i kirikupoliitika arsenali mõiste “skismaatiline”, mis õigeusu kirikuõiguse järgi pole võrdne kirikute vahelise armulauaosaduse katkemisega, vaid on mitme kraadi võrra kangem mõiste, sest skismaatiline kirik pole enam üldse kirik.

Seda mõisteaparaati kasutades on VÕK loonud Ukraina usuelus vastanduse “kanoonilise” kiriku ehk Moskvale alluva Ukraina Õigeusu Kiriku ja “skismaatikute” ehk Ukrainas tegutseva iseseisva Õigeusu Kiriku Ukrainas vahel. Ühes sellega apelleeritakse eksklusiivsusele, mida VÕK esindab.

Teisisõnu levitab VÕK arusaama, et just eripärane vene õigeusk, mida esindab mõistagi just VÕK oma struktuuriga, ongi see kõige õigem õigeusu kehastus ja teiste kirikute skismaatiliseks tembeldamine aitab seda positsiooni kinnitada. Skismaatikutega suhelda ei tohi. Samamoodi räägib Vene poliitiline võim ju ka Kiievi kuritegelikust režiimist, kellega suhelda pole võimalik, ega lepi tõsiasjaga, et erinevalt Venemaast on Ukrainas võimul demokraatlikult valitud juhid.

Sedalaadi seisukohtade järjekindel esitamine on mõjuv ja nii on VÕK-i liikmetel nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaad kujunenud sageli arusaam, et väljaspool VÕK-i õigeusku õieti ei eksisteerigi.

2025. aasta oktoobris Viini Ülikoolis toimunud Ukraina kirikuelu teemalisel raamatuesitlusel rääkis üks raamatu ukrainlasest autoritest, kuidas Ukraina avalikku teadvusesse jõudis alles 2019. aastal, et VÕK-i kõrval on õigeusu kirikus veel terve rida kohalikke kirikuid.11

Kirik Ukrainas. Autor/allikas: Pavlo Volostnov/Unsplash

Kanooniline territoorium kui Vene Õigeusu Kiriku loodud konstruktsioon

Selle eksklusiivsuse kaitsmiseks on VÕK viimastel aastakümnetel püüdnud õigeusu kirikuõiguses ja tavakasutuses juurutada kanoonilise territooriumi mõistet, väites, et tema kanooniline territoorium ei kattu Venemaa Föderatsiooni riigipiiriga, vaid ulatub üle selle.

See on mõiste, mida me kiriku pühades kaanonites ega ka kiriku ajaloos ei kohta ja nii kujutab see endast ühe kohaliku kiriku kõrvalekallet õigeusu kiriku kanoonilisest pärimusest. Sellele vaatamata on VÕK Vene riigi toel oma kirikuõiguslikku vaadet juba aastakümneid nii Vene kui ka lääne avalikkuses maha müüa püüdnud. Ja teinud seda võrdlemisi edukalt.

Tulles tagasi õigeusu kirikukorra juurde, siis olgu üle korratud, et kirikliku kogukonna määratlemise kriteeriumiks oli kirikus juba alates apostel Paulusest koht või piirkond ja mitte mõni muu kategooria nagu rass, kultuur või rahvus.

See tähendab, et õigeusu kirik on alati olnud seotud mingi kohamäärusega, tunnistades ühte üleilmset õigeusu kirikut, mis tegutseb maailma eri paigus. Teisisõnu pole olemas ei vene, serbia ega bulgaaria kirikut, vaid on üks kirik, mis asub Venemaal, Serbias ja Bulgaarias. Sel põhjusel ei saa ühes ega samas piirkonnas tegutseda mitut kohalikku õigeusu kirikut.

Mis veelgi olulisem, õigeusu kiriku kanoonilise korra järgi on kiriku piirid kujunenud reeglina kooskõlas ilmaliku poliitilise haldusjaotusega ja kohalike õigeusu kogukondade sooviga kirikukorralduses poliitilisi piire järgida. See sai normatiivse kuju juba Rooma riigi ajal.

Nii eeldavad juba Nikaia kirikukogu (325) kaanonid 4–6 provintsipõhist kirikukorraldust, milles piiskoppide sinodaalne tegevus ja metropoliidi kui suurlinnas asuva juhtiva piiskopi roll on seotud vastava Rooma provintsi keskusega. Sama kirikukogu 6. kaanon kinnitab Aleksandria, Antiookia ja teiste keskuste jurisdiktsiooni nende piirkondades, mis peegeldab ühtlasi ka kirikliku ja poliitilise ruumi vastastikust seotust.

Konstantinoopoli kirikukogu (381) 2. kaanon määratleb kirikuvõimu teostamise tsiviilhaldusjaotuse järgi ning keelab piiskoppidel sekkuda väljaspool neile kuuluvat territoriaalset pädevust. Sellele vastavalt kujunes Konstantinoopoli kirikust riigi pealinna staatuse tõttu erilise koordineeriva rolliga keskus. Seetõttu on praeguseni kehtiv kord, et kui õigeusu kirikute vahel on tüli, saab tüli lahendamiseks pöörduda Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole. Viimane omal initsiatiivil aga ise kohalike kirikute siseasjadesse ei sekku, tal pole niisiis sellist juhtivat rolli nagu Rooma paavstil.

Halkedoni kirikukogu (451) 17. kaanon sätestab selgesõnaliselt, et kirikupiirkondade piirid peavad järgima linnade ja provintside piire ning korraldust. Kui mingi piirkond on tsiviilvõimu poolt ümber korraldatud, siis tuleb ka kiriklik korraldus sellele vastavalt kohandada. Sama kirikukogu 28. kaanon tunnustab Konstantinoopoli patriarhi eesõigusi Rooma järel ning annab talle pädevuse metropoliitide ordineerimisel kindlates piirkondades ja impeeriumi piirialadel.

Hilisemad kirikukogud kinnitavad varasemate oikumeeniliste kirikukogude kanoonilise pärandi kehtivuse ning seeläbi ka territoriaalsuse põhimõtte järjepidevuse. Nende kaanonite koostoimes kujuneb välja õigeusu kiriku kanooniline pärand ehk kirikuõiguse normide kogum.

Ehkki VÕK-ile meeldib Venemaa Föderatsiooni riigipiire ületava kanoonilise territooriumi mõistet kasutades viidata võrdlusena Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi struktuurile, mis ületab samuti riigipiire, pole see võrdlus kohane, sest VÕK-i eriõigustest pole kiriku kanoonilises pärimuses sõnagi juttu.

VÕK veel ei eksisteerinudki, kui suurem osa kiriku kaanonitest kokku lepiti. Küll aga on kaanonites mainitud Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi oikumeeniline ehk õigeusu kirikut esindav roll, mida VÕK üritab igal võimalikul juhul kahtluse alla seada, tituleerides Konstantinoopoli patriarhi halvustavalt õigeusu paavstiks.

Sellele lisanduvad Vene võimude süüdistused, mis on vähemalt sama räiged kui VÕK-i rünnakud. See peegeldab ühtlasi tõsiasja, et VÕK-i globaalne haare pole pelgalt usuline, vaid poliitiline teema.

Viimase süüdistuse avaldas 12. jaanuaril 2026 oma veebilehel Venemaa välisluureteenistus (SVR). Selles nimetati praegust oikumeenilist patriarhi Bartholomeust otsesõnu antikristuseks, kes on õigeusu kiriku Ukrainas juba tükeldanud ja sihib nüüd Balti riike: “Tuginedes kohalikele natsionalistidest ja neonatsidest ideoloogilistele liitlastele, püüab ta rebida Leedu, Läti ja Eesti õigeusu kirikud Moskva patriarhaadi alt, meelitades nende vaimulikke ja kogudusi Konstantinoopoli poolt kunstlikult loodud nukustruktuuride rüppe.” Vene luurajate sõnul pakub oikumeenilisele patriarhile meie kandis toimetamisel tuge Briti luure.12

Kanoonilise territooriumi mõistet hakkas VÕK süstemaatiliselt kasutama 1980. aastate lõpus ja selle mõiste juured ei ulatu kaugemale 20. sajandist. Selle mõiste abil soovis VÕK kinnitada arusaama, et Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu ajast kiriku koosseisu kuuluvad alad peavad jätkuvalt püsima Moskva patriarhaadi koosseisus, sest nad kuuluvad tema kanoonilisele territooriumile. See pidi aitama hoida kirikut koos olukorras, kus poliitiline ja institutsionaalne kontroll liiduvabariikide üle Nõukogude Liidu lagunemisprotsessis nõrgenes.

Samal ajal kasutati kanoonilise territooriumi mõistet teadlikult vahendina, et hoida kirikust eemal rooma-katoliku kiriku misjonitöö, mis oli nõukogude võimu lõpuaastatel intensiivistunud, ja nõrgendada teiste läänekristlike konfessioonide tegevust.

Just katoliku kiriku esindajad olid esimesed, kes kanoonilise territooriumi kontseptsioonile avalikult vastu vaidlesid: nii näiteks juhtis kardinal Walter Kasper 2005. aasta märtsis jesuiitide väljaandes La Civiltà Cattolica tähelepanu sellele, et VÕK-i kanoonilise territooriumi kontseptsioon ei tugine klassikalisele õigeusu kanoonilisele õigusele ja on kirikuõiguslikult ning teoloogiliselt problemaatiline, tituleerides selle kirikukorralduslikuks hereesiaks.13

Katoliiklasest teoloog Johannes Oeldemann rõhutas 2008. aastal, et VÕK-i käsitluses ei ole kanooniline territoorium üksnes territoriaalne mõiste, vaid on omandanud ühtlasi kultuurilis-rahvusliku tähenduse, millega jäetakse avatuks selle laienemise võimalikkus.14 Seda on näiteks esitanud endine VÕK-i välisasjade juht metropoliit Illarion (Alfejev).

Selle loogika kohaselt ei ulatu VÕK-i jurisdiktsioon mitte ainult kindlate geograafiliste alade üle, vaid ka nende õigeusklike üle, kes elavad mujal maailmas, kuid on venekeelsed või seovad end vene kirikliku ja kultuurilise traditsiooniga.15 See on nagu pärmitaigen, mis rätiku all aina kerkib. Tõsiasi, et kiriku määratluse aluseks on lisaks territooriumile seatud rahvus, kultuur ja keel, mida esindab teadupärast ka vene maailma idee, on ühemõtteliselt õigeusu kanoonilise korra rikkumine.

Ehkki VÕK-i kirikuõiguse kontseptsiooni ja VÕK-i põhikirja kohaselt kuulub ka Eesti territoorium VÕK-i kanoonilisele territooriumile, ei ole see õigeusu kirikuõiguse järgi sugugi nii.

Eesti õigeusklikud, kes olid alates 1918. aastast tegutsemas iseseisvas riigis, liikusid 1920. aastate alguses kanooniliselt korrektsel viisil VÕK-i koosseisust välja, pöördudes selleks õigeusu kirikukorda järgides Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi poole, kes võttis Eesti kiriku autonoomsena oma kiriku jurisdiktsiooni. Sellega lakkas Eesti kuulumast nii VÕK-i koosseisu kui ka tema kujuteldavale kanoonilisele territooriumile, kuid see ei tähendanud vene traditsiooni õigeusu kadumist Eestist, sest Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus eksisteerisid kõrvuti nii eesti kui ka vene traditsioon.

Samamoodi eraldusid 1923. aastal VÕK-ist ka Soome õigeusklikud ja nende kiriklikku iseolemist VÕK erinevalt Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikust ka tunnustab, nii et Soome ei kuulu VÕK-i põhikirja järgi tema kanoonilisele territooriumile.

Eesti puhul on määrava tähtsusega see, mis sündis 1940. aastatel alanud Eesti Vabariigi okupatsiooni tingimustes.

Nii nagu Eesti okupeerimine, oli ka toonane Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku likvideerimine VÕK-i poolt õigusvastane ega saa olla kirikuõiguslikuks aluseks tänapäevastele territoriaalsetele nõudmistele. Sellest hoolimata kohtab meie ajakirjanduses aeg-ajalt seisukohti nagu oleks Eesti ajaloolistel asjaoludel ja osa eesti rahva soovil saanud VÕK-i kanooniliseks territooriumiks ja üks osa sellest rahvast on jäänud sellele pärandile truuks siiani, samal ajal kui teine osa on asunud “tänapäeval Türgis elava Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.”

Eelnevale lisatakse väide, justkui võrduks Eestis tegutsevate vene traditsiooni õigeusklike lahti rakendamine VÕK-i administratiivalluvusest vene õigeusu traditsiooni, vene kristliku identiteedi ja vene kultuuri hävitamisega: “Vene kristlaste hulgas on terve plejaad hiilgavaid autoreid, kelle tundmine rikastaks tervet meie ühiskonda, nii idakristlasi, läänekristlasi kui ka ennast ateistiks pidajaid. /-/ Vene kristluse identiteedi hävitamise asemel peaksime hoopis seda tugevdama ja süvendama”.16

Sedalaadi vaade kõlab sarnaselt VÕK-i sinodaalse misjoniosakonna esimehe, Moskva Patriarhaadi asjadevalitseja asetäitja, Zelenogradi peapiiskopi Savva (Tutunov) seisukohaga, kes 7. jaanuaril 2026 ilmunud intervjuus Rossiiskaja Gazetale ütles järgmist:

“Kogu meie ajaloo jooksul on vene õigeuskliku rahvaga liitunud teised rahvad ja hõimud kõige erinevamate uskumustega. Ning liitudes, säilitades oma eripära, võtsid nad osaliselt omaks ka meie kultuuri, meie ideaalid ja tõed. Meie kultuuri alus on vene kultuur. Meie suured kirjanikud ja kunstnikud on valdavalt vene kirjanikud ja kunstnikud, keda on inspireerinud vene õigeusu kultuur. Kui unustatakse vene õigeuskliku rahva keskne roll, kes kogus enda ümber teisi rahvaid, tabab meid õnnetus.” Sellise õnnetusena nimetas ta nii 1917. aasta Vene impeeriumi lagunemist kui ka Nõukogude Liidu lagunemist.17

Tahes-tahtmata alavääristatakse selliseid seisukohti esitades Eesti omariikluse ajalugu ja õigeusklike 1920. aastatel tehtud teadlikku ja kirikuõiguslikult kehtivat otsust oma jurisdiktsiooni muuta ning Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse koonduda.

Selle asemel püsitakse õigeusust rääkides VÕK-i õiguskontseptsiooni raamides, väites, et Eesti kuulub jätkuvalt VÕK-i kanoonilisele territooriumile ning tituleeritakse VÕK Eesti õigeusklike jaoks nii vaimseks emaks kui ka isaks.18

Seejuures ei aktsepteerita arusaama, et “laste” täiskasvanuks saamine iseseisvas riigis tähendab õigeusu kirikuõiguse kohaselt vastutustundlikku valikut oma edasise kirikliku tee osas – valikut, mille Eesti ja Soome õigeusklikud 1920. aastatel juba langetasid ja mida kogu muu õigeusu maailm peale VÕK-i ka tunnustab. VÕK-i kirikuõiguse kontseptsioon, mille abil Eesti territooriumi jätkuvalt enda omaks peetakse, kujutab endast kõrvalekallet kiriku kaanonitest ja kanoonilisest pärimusest ning see tuleks Eestis peetavate õigeusu vaidluste kontekstis kõrvale heita.

Kasutatud kirjandus

  • Abrahamian, Abel. Die Grundlagen des armenischen Kirchenrechts, Zürich: Leemann, 1917.
  • Alivisatos, Hamilcar. Die kirchliche Gesetzgebung des Kaiser Justinian I. Berlin: Trowitzsch, 1913.
  • Chrysos, E. “Zur Entstehung der Institutionen der autokephalen Erzbistümer,” Byzantinische Zeitschrift 62 (1969): 263-286
  • Gahbauer, Ferdinand R. Die Pentarchie-Theorie: Ein Modell der Kirchenleitung von den Anfängen bis zur Gegenwart. Frankfurt am Main: Knecht, 1993.
  • Milasch, Nikodem. “Das Synodal-Statut der griechisch-orientalischen Metropolie der Bukowina und Dalmatien. Mit Erläuterungen,” Archiv für katholisches Kirchenrecht 53 (1885): 251-263.
  • Pfannmüller, Gustav. Die kirchliche Gesetzgebung Justinians hauptsächlich auf Grund der Novellen. Berlin Schwetschke, 1902.
  • Popowicz, Constantin. “Zur Lehre von der Besetzung der bischöfflichen, Metropolitan- und Patriarchenstühle in der griechisch-orientalischen Kirche,” Archiv für katholisches Kirchenrecht 43 (1879): 272-282.
  • Prinzing, Günter. “Entstehung und Rezeption der Justiniana-Prima-Theorie im Mittelalter,” Byzantino-Bulgarica 5 (1978): 269-287
  • Prinzing, Günter. “The Autocephalous Byzantine Ecclesiastical Province of Bulgaria/Ohrid: How Independent were its Archbishops?” Bulgaria Mediaevialis 3 (2012): 355-383.
  • Sieben, Hermann Josef. Die Konzilsidee der Alten Kirche. Paderborn: Schöningh, 1979.
  • Tarchnišvili, Michael. “Die Entstehung und Entwicklung der kirchlichen Autokephalie Georgiens,” Kyrios 5 (1940-1941): 177-193.

Viited

8 Merilin Kiviorg. Kirikuõigus Eesti Vabariigi avaliku õiguse osana. – Juridica 9/1997, lk 467.

14 Johannes Oeldemann. The Concept of Canonical Territory in the Russian Orthodox Church. – Religion and the Conceptual Boundary in Central and Eastern Europe. Palgvrave Macmillan, 2008.

15 Ihor Rantsya. The Canonical Territory Concept and the Eastern Catholic Churches: Challanges on the Ukrainian Example. – Stolen Churches or Bridges toOrthodoxy?, Pathways for Ecumenical and Interreligious Dialogue. Springer, 2021.