Ja kohe kargas pähe üks pealkiri Voldemar Panso võrratust raamatust «Portreed minus ja minu ümber»: «Rääkige paari sõnaga Paul Pinnast». Mitmel põhjusel. Äratundmisest, et paari või paarikümne või paarisaja sõnaga Elmo Nüganeni fenomeni jäädvustada ei õnnestu niikuinii. On ju tema loomingust juba kirjutatud raamatuid ja usun, et kirjutatakse veel! Teine põhjus: Nüganen on Linnateatri laval mänginud Pinnat. Õigemini oli rolli nimeks Paul, teatritrupi juht ja näitleja (Jaanus Rohumaa lavastus «Ainus ja igavene elu», 1996). Tollal, 30 aastat tagasi, võis särava rollisoorituse sees aduda dramaatilisi momente ja valusaid teemasid, nagu teatrimaja saatus, võimu ja vaimu igikestev vastasseis, teatrijuhist näitleja hingeheitlused. Nõnda said «Hamleti» proovis, Pauli kuningas Claudiuse kuulsad repliigid «Painduge, mu tõrksad põlved…» ning «Valgust! Valgust!» avara lisatähenduse – nagu olevikulisele teatrikunstile ainuomane.
