Läbi oma platvormi, klienditoe ja nn back-office-toe artistidele aitab EAA ürituste korraldajatel ning esinejatel üksteist üles leida. „Koondame muusikud ja artistid ühte kohta ning teeme nende teenuste tellimise lihtsaks, selgeks ja usaldusväärseks. Ilma EAA-ta jääksid paljud artistid nähtamatuks ja meelelahutuse vajajatel oleks keeruline aru saada, keda kutsuda ja kuidas koostöö käib. EAA täidab selle tühimiku, et sobilikud esinejad jõuaksid õigete üritusteni ja saaksid oma töö eest õiglast tasu,“ selgitab Kiik oma agentuuri missiooni.
Kirjelda palun EAA rolli muusika- ja ürituste maastikul inimesele, kes sellest valdkonnast midagi ei tea. Miks sellist agentuuri üldse vaja on, millist tühimikku täidate?
Iga riik on tugev ja arenenud täpselt nii palju, kui tugev on selle teenusmajandus ning kultuurisektor. Kui neid kahte ei ühendata, on oht, et valdkonnas tegutsevad inimesed loobuvad ning kultuur muutub elavast ja elujõulisest muuseumikultuuriks, sest muu lähemine pole lihtsalt jätkusuutlik.
Kui paljude artistide ja muusikutega seotud olete?
Tänase seisuga on meil 412 liiget. Arvestades, et bändides tegutseb keskmiselt kolm liiget, on meiega otseselt seotud hinnanguliselt ligi 900 inimest. Tegutseme kriisist kriisi juba seitse aastat ja selle aja jooksul oleme töödelnud umbes 11 000 päringut, toonud meie liikmetele 1,3 miljonit eurot tulu ning olnud igal aastal seotud ligikaudu 600 sündmusega.
Kriisist kriisi tegutsedes, kuidas läinud aasta sujus?
2025. aastal kasvas meie organisatsiooni liikmete arv märgatavalt. Meie peamine portaal www.eestiaa.ee saavutas detsembris külastatavuse rekordi – 155 000 külastust ühe kuuga. Enne Ukraina sõda kasvatasime igal aastal käivet 27–150%, kuid eelmisel aastal langes see võrreldes varasemaga 7,8%. Hoolimata nõrkadest teisest ja kolmandast kvartalist jõudsime kokkuvõttes peaaegu veerand miljoni euro suuruse kogutuluni. Meie suurimad äririskid on sõjahirm ja üldine majanduslangus. Näeme, et nõudlus on väga tugev, kuid viimasel ajal on inimestel piiratud finantsvõimalused meie teenuseid endale lubada, hoolimata sellest, et meie enda vahendustasud pole juba seitse aastat muutunud.
Võttes arvesse, kui keeruline on viimased paar aastat globaalne olukord olnud, siis arvan, et meie suurim areng on see, et oleme saavutanud teatud stabiilsuse. Meil on tugev kaubamärk ja oleme endiselt suurima valikuga artistide agentuur Eestis. On tekkinud juba teatud kindlus ja vorm, mida oleks tõenäoliselt hea tulevikus edasi arendada mõne strateegilise liitumise või ülevõtu kaudu. Mõtleme jätkuvalt ka ekspordi peale, selleks on meil kaubamärk „PARTYFY“. Kahjuks pole õnnestunud selleks vajalikku rahastust kaasata, kuid oleme avatud võimalustele ja ettepanekutele. Kui keegi soovib meie tegemistesse investeerida, võib kirjutada danel@eestiaa.ee.
Kui ajad on sellised, nagu on, ega siis vist muusikutel üleliia hästi lähe?
Hästi läheb umbes 1% muusikutest, ülejäänutel on tuleviku suhtes pidevalt suur ebakindlus. Artistiks või muusikuks olemist võib hetkel kindlasti pidada üheks kõige raskemaks elukutseks üldse.
Ei kõla kuigi jätkusuutlikuna.
Kui me ei püüa leida lahendusi, mis tooks neile stabiilsust, ei ole see kindlasti jätkusuutlik.
Mida pead oma valdkonna kõige suuremaks probleemiks, mida väljastpoolt ei nähta?
Ebastabiilsust on väga palju ja arvan, et võiksime esiteks kokku leppida, et kui toetust ei ole võimalik maksta, siis vähemalt ei võtaks me midagi ära kultuurivaldkonnas vaesematelt tegijatelt. Lepime näiteks kokku, et kui tulu jääb alla miljoni euro, ei peaks nad tasuma ei käibe- ega tulumaksu. Samuti võiksime pankadega koostöös luua sektorile soodsad laenumeetmed ja kaaluda, kuidas võimaldada 5000 korterit kultuurivaldkonnas tegutsevatele inimestele. Näiteks kalkuleerime, et kui 10% kultuuriministeeriumi eelarvest suunata nende korterite laenude teenindamisele, mitu korterit oleks võimalik sel viisil toetada. Sellise tõuke abil võiks meie sektor muutuda suures osas isemajandavaks ja edukaks. Siis saaks enamik kultuuriinimesi endale ka ise tervisekindlustuse lubada.
Kas meil on praegu toimiv muusikatööstus või pigem hulk ellujäämisprojekte?
Meie probleem on see, et meie turg on imepisike ja me ei oska globaalselt mõelda ega enda ressursse ja teadmisi ära kasutada. Eesti on nagu Venezuela enne USA sekkumist. Neil oli rekordiline hulk naftat, mida nad enne maapõuest kätte ei osanud saada, aga meie „nafta“ on meie kultuuriinimesed ning moodsad platvormid, nagu EAA, Fairmus ja Bolt.
Minu meelest võiks nt Bolt tulevikus tähendada seda, et nende kaudu saab kõiki teenuseid välgukiirusel broneerida, ning nad muutuksid veelgi enam superäpiks. Seal on omad nüansid, mida Bolt võiks teada, aga meie oleksime avatud sellisele koostööle. Eesti oleks väga hea testpolügoon.
Isegi Airbnb teavitas suvel, et nemad on nüüd superäpp, mis ühendab endas väga palju erinevaid teenuseid.
Boltil on praegu 200 miljonit klienti, kellel kõigil on vähemalt kord aastas sünnipäev või nende äriklientidel banketid ja muud sündmused. Kui korrutada see meie keskmise broneerimistasuga, saame 20 miljardit eurot – nagu maast leitud.
Kui Boltil läheb hästi, läheb hästi ka Eestil, meil ja meie valdkonnal.
Kandideerisite hiljuti esimest korda, ja kohe ebaõnnestunult Kultuurkapitali toetusele. Kui suur auk haigutas ootuste ja reaalsuse vahel?
See oli minu eelmise aasta suurim pettumus. Tõime oma taotluses väga hästi välja meie missiooni, saavutused ja tulevikuplaanid, kuid saime vastuseks lakoonilise „raha ei ole“. Iga Orešnik või Buratino, mis Ukrainas maandub, mõjutab meie tegemisi ja Kulka tugi oleks neid kõikumisi pehmendanud.
Mis selle „raha ei ole“ juures kõige rohkem häiris?
Seal ei olnud mingisugust sisulist põhjendust, ja rahapuuduse üle ei tohiks kurta, kui neil on pea 50 miljoni euro suurune eelarve ja omaturunduse real paarsada tuhat eurot. Mida te, lugupeetud Kultuurkapital, täpsemalt turundama peate?
Sa oled öelnud, et toetust saavad pigem „püsikliendid“ ja institutsioonid. Mida sa selle all täpsemalt mõtled?
Internetiajastul on valdkonnas tegutsevad inimesed koondunud uutesse organisatsioonidesse, mis ilmtingimata ei ole sihtasutused ega mittetulundusühingud. Kuid lõviosa toetustest läheb endiselt vanematele institutsioonidele – „püsiklientidele“. Ühel suuremal liidul on umbes 1000 liiget, teisel 357, kolmandal 317 ja neljandal 181 liiget. Meie oma liikmete hulgaga ei tohiks neile kuidagi alla jääda, aga ometi jääme. Tunnetan siin stagnatsiooni ilminguid. Ehk vajaks Kultuurkapital ümberkorraldust, et tuua ta internetiajastusse?
Vihjasid stagnatsioonile. Kas Eestis toetatakse pigem kultuuri, mida on hea vitriini panna, kui kultuuri, mida päriselt tarbitakse?
Tunnustan väga kultuuri- ja haridusministeeriumi ning kõiki, kelle töö tulemusel on Eestis nüüd näiteks MuBa. Igal aastal lõpetab seal veidi alla 20 superandeka rütmimuusiku, kes sisenevad turule oma põnevate projektide ja koosseisudega ning püüavad kuidagi ellu jääda. Reaalsus on see, et neil on väga raske toime tulla. Paljud loobuvad, vahetavad elukutset, ja elus kultuur annab seeläbi teed „surnud“ kultuurile ehk muuseumikultuurile, millest kirjutas mõni aasta tagasi riigiõiguse aastaraamatus Sven Anton oma artiklis „Eesti kultuuri ja rahvuse mõiste põhiseaduse preambulis“.
Keda pead praegu Eesti muusikakultuuri tegelikeks kandjateks? Kuidas süsteem neid kohtleb?
Tunnen praegu väga tugevat elitarismi pealetungi, mille ühes servas kõrgkultuur, teises rahvuslik. Sageli tsiteeritakse A. H. Tammsaaret, kes tõdeb, et ainult „kollane“ ja labane looming toob raha sisse. Justkui oleks kõik turul teenitud raha automaatselt taunimisväärt. Minu jaoks on kultuur palju laiem: ka räppiv tüdruk, pulmaisa või nii-öelda süldibänd on kultuur. Sellessamas süldibändis tegutseja laps võib homme saada edukaks džässmuusikuks või maailmatasemel interpreediks. Ela ja lase elada – kõik on omavahel seotud.
Pulmavanemad on globaalses mõttes üldse haruldane nähtus – komme, mida teistes riikides peaaegu ei leidu. Ja see täna veel kohmakalt räppiv tüdruk võib juba järgmisel aastal viia Eesti oma looga maailmakaardile.
Millise kultuuri nimel me täpsemalt võitleme ja elame, mida me toetame ja kaitseme, kui me üksteist ei salli? Kui ma loen Kultuurkapitali seadust, siis räägitakse seal populariseerimise projektidest, loomingulistest ühingutest ja rahvakultuurist, kuid kogeme kognitiivset dissonantsi.
Aga anname sulle korraks selle väe. Kui saaksid üht asja süsteemis muuta, siis mis see oleks?
Rohkem toetusmeetmeid kultuuriidudele, platvormidele, kes muudavad turgu efektiivsemaks ja aitavad teenida kultuuriinimestele rohkem tulu. Kusjuures turu efektiivsemaks muutmine ei tähenda, et kõik esinemispakkumised tuleb vastu võtta. Olge lihtsalt olemas, kui keegi soovib pakkumist teha, ja kaaluge seda. Meie kogemus näitab, et kliendid ja nende sündmused on enamasti meeldivad ja ainult nii saame kõigi elukvaliteeti paremaks teha. Võtame näiteks Eesti kunstnikud, keda on nende liidus ligi tuhat. Kui nad oleksid platvormidel, siis turg leiaks nad ehk ka üles, ja see on meeletu kasutamata potentsiaal.
Konkreetselt siis …
Maksusoodustused kultuurivaldkonnale ja pean siin silmas ideaalis 0% määrasid.
Lõpetuseks. Mida sa tahad, et kultuuri üle otsustajad sinu jutust kõrva taha paneks?
Meil on väga vedanud, et kultuuriministrid alates Tõnis Lukasest ja Anneli Ottist kuni Tiit Teriku ja Heidy Purgani on olnud väga tublid valdkonna esindajad. Kõigil on olnud omad tugevused: Tõnis Lukas ja Anneli Ott päästsid COVID-i ajal suure osa sektorist kriisimeetmetega. Tiit Terik pooldas tugevalt virtuaalreaalsuse innovatsiooni ning Heidy Purga mõistab väga hästi, kui tähtis on teha koostööd erasektoriga ja olla füüsiliselt kohal mängu- või filmimessidel – sest tema kohalolek võib määrata, kas Eestisse tuleb miljardiline investeering või mitte.
Samuti on meile suureks nõuandvaks toeks olnud kultuuriministeeriumi muusikanõunik Kertu Aksiim, kellel on tugev erasektori taust ja hea arusaam sektorist, ning ka endine muusikanõunik Ivo Lille, kelle panus on olnud nii oluline, et ilma temata me tõenäoliselt praegu ei tegutseks. Kõik saavad ju aru, et ilma koostööta ei suuda me valdkonna elu paremaks muuta. Mul on hea meel, et kultuur algab meil Eestis juba Piibust ja Tuudust, kuid sidusust võiks olla rohkem, sest Kultuurkapital ei ole praegu kahjuks meie partner ja sellest on väga-väga kahju.