Viimaste aastate uuringud, mis on tekitanud maailmas hirmu mikroplasti tervisemõju ees ja kinnitanud selle leidmist inimese ajust, vereringest, platsentast, munanditest ning mujalt kudedest, on sattunud ulatusliku kriitika alla, kirjutab The Guardian. Saab üha selgemaks, et tänapäeva tehnoloogia ei võimalda veel piisava kindlusega määrata, kui palju mikroplasti inimese organismis tegelikult leidub. Veelgi vähem on võimalik teha tugevate tõenditega järeldusi selle otsese tervisemõju kohta. Mitme teadlase hinnangul on osa mõjukate tööde järeldused tehtud liiga kiirelt ja metoodilisi riske piisavalt arvestama ning tulemusi on võimendanud sensatsioonihimu nii teadus- kui meediailmas.
Praegu kasutatakse inimese kudedes mikro- ja nanoplasti tuvastamiseks peamiselt üht meetodit: pürolüütilist gaasikromatograafiat koos mass-spektromeetriaga (püro-GH/MS). Selle meetodi loogika on, et polümeere sisaldav proov kuumutatakse, mille käigus materjal laguneb väiksemateks molekulideks; seejärel eraldatakse tekkinud ühendid gaasikromatograafis ning mass-spektromeeter tuvastab need molekulid massi järgi – selle põhjal hinnatakse koe algset plastisisaldust. Ent inimese kudede puhul ilmneb siin märkimisväärne probleem: rasvad lagunevad kuumutamisel osaliselt samadeks molekulaarseteks ühenditeks nagu osa plastiliike, eeskätt polüetüleen ja PVC. See tähendab, et selle meetodiga võidakse jõuda valetulemuseni ja näha plasti seal, kus tegelikult mõõdetakse rasvade laguprodukte.
Oled juba tellija?Logi sisse
Kommenteeri Loe kommentaare (25)