Tõukun jutus Austraalia päritolu filosoofi Alexander Douglase raamatust “Identiteedi vastu. Enese küüsist pääsemise tarkus” (Alexander Douglas, “Against Identity. The Wisdom of Escaping the Self”, 2025).
Douglas määratleb identiteeti kui inimese mainet teiste silmis koos arusaamaga iseendast ja need kaks aspekti on teineteisega pidevas suhtluses. Kuid autor kahtleb, kas identiteet selle kitsas mõistes ikka on meile vajalik, äkki on see hoopis kahjulik või isegi ohtlik. Ta viitab valgustusajastule, mil nähti ette inimkonna ühendamist ulatusliku kosmopoliitse identiteediga, mis tugineks inimloomuse universaalsusele ja abstraktsele mõtlemisele.
Kui keegi tahab midagi tõestada, on alati kasulik viidata klassikutele, see annab mõtetele kaalu juurde. Douglas on valinud välja kolm tegelast, need on Vana-Hiina mõtleja neljandast sajandist enne meie aega, Zhuangzi, kelle ajalooline isiksus on küll ebaselge, 17 sajandi Hollandi filosoof Benedictus Spinoza ja 20. sajandi ajaloolane ja mõtleja René Girard. Kõik nad on Douglase sõnul jaganud sama mõtet, et tuleks loobuda meie kiindumusest identiteeti ja muutuda osaks kõigi asjade määratlemata voolust.
Kõik kolm elasid murrangulistel aegadel, Zhuangzi niinimetatud sõdivate riikide ajastul, Spinoza Hollandis lääne kristluse jagunemise järel ja kapitalistliku kaasaja tekke alguses. Girard töötas Prantsusmaal ja USA-s pärast teist ilmasõda, kui uued eneseloome ideaalid tõusid sõja varemetest, ajal, mil toimus dekoloniseerimine ja revolutsioon meedias ning tehnoloogias.
Raamatu lähtekohaks on teooria, et identiteet tuleneb teiste jälgimisest ja et tegelikkuses on see vaimse vägivalla vorm, mis tihti viib füüsilise vägivallani. Identiteet on Douglase hinnangul seega hävitav, kuigi pakub ka moraalseid juhiseid meie eluks. Inimene püüdleb identiteedi poole, kuna ilma selleta tunneks ta, et on eikeegi.
“Meie identiteedi ähvardamist loetakse meie olemise ähvardamiseks.”
Paljude inimeste jaoks määravad nende uskumused ja tegevus selle, kes nad on. Rühmad, kes end identifitseerivad kas rahvuslikel, poliitilistel, moevoolu, spordimeeskondade pooldamise või arusaamade alusel, võivad kergelt sattuda sõjajalale teiste rühmitustega, kes end muul moel identifitseerivad. Meie identiteedi ähvardamist loetakse meie olemise ähvardamiseks.
Mainime vahele kohe, et kollektiivne identiteet on vältimatu ja vajalik. Kui eestlased ei oleks tunnetanud endi identiteeti eestlastena, ei oleks meil nõukariigi lagunemise järel tõenäoliselt ka oma riiki taas tekkinud.
Douglas märgib ära praeguse aja kuuma teema, nimelt polariseerumise. Inimesed polariseeruvad, kui nad kaasavad oma identiteeti poliitilised vaated. Kui aga kogu teie identiteet ehk arusaam, kes te olete, põhineb poliitilistel vaadetel, on suur tõenäosus, et te arendate välja nende vaadete äärmusliku vormi. Polariseerumine on ka suur tõke kollektiivse tegevuse teel. Inimesed vaevalt et teevad koostööd või leiavad kompromisse teistega, kui kogu nende identiteet põhineb vastasseisul nendega.
Douglase arvates muudab identiteet inimesed vastuvõtlikuks ka valeinfole, võimendades sel moel vastasseisu läbi arusaama, et faktid justki toetavad just teie vaateid.
Inimesed ei saa sinna midagi parata, et nad on olemuslikult jäljendajad. Reklaamid, eneseabi gurud ja isegi poliitilised liidrid kuulutavad, et me peaksime olema iseenda parem versioon, kuid need paremad versioonid osutuvad vältimatult kellegi teise järeleaimamiseks. Eksistentsiaalne tung luua oma identiteeti viib meid veelgi rohkem eeskujude loitsu mõju alla. Ja tänapäeval on miljonid sellised eeskujud meil alati taskus, vaid ühe kliki või viipe kaugusel.
Jäljendusiha on konfliktidele kalduv. Kui mina tahan sama, mida sina, siis saavad meist tõenäoliselt rivaalid. Kui ma tahan olla nagu sina, tahan ma, et mind jäljendataks samal viisil, nagu mina jäljendan sind. Inimene, kes mind ei austa, ohustab minu identiteeti tõsiselt võetava inimesena. Seega riskin ma identiteedi nimel konfliktiga.
Kujundades oma identiteeti imetletava eeskuju järgi tähendab ka ise imetletav olemist, kuid selles veendumiseks on vaja imetlejaid. Rahvamasside tähelepanu on aga piiratud ressurss. Igaüks, kes loeb teie sotsiaalmeedia sisu, ei loe samal ajal minu oma. Isegi tehnoloogiad, mis toodavad massilise heakskiidu odavaid vahendeid, nagu laikide panek sotsiaalmeedias, ei kõrvalda rivaalitsemist.
Küsimus identiteedist ei ole lihtsalt individuaalne soov, seda võimendab meie kalduvus enese nii-öelda kodustamiseks. Moodustuvad võimsad mõttekaaslaste rühmad nii koosolekuruumis, pidudel, mänguplatsil kui ka netikogukondades. Tunnustatud identiteedist kõrvale kaldumine tähendab häbistamist. Igaüks, kes kaldub kõrvale tavakategooriatest, ohustab kaudselt teiste identiteeti. Sellest ka näiteks erakondadest nende liikmete välja heitmine, kes väljendavad kollektiivsest identiteedist kõrvale kalduvaid arvamusi.
Kujunenud identiteedirühmades püüeldakse samameelsete suuremale tähelepanule, et saada jäljendatavaks. Siit ka radikaalsete poliitiliste jõudude esindajate seas kalduvus hakata üha räigemalt pröökama, et tähelepanu köita ja näidata, et mina olen see kõige-kõige. Samuti ka püüdlus maha teha ning tasa lülitada kõik, mis minu ja meie nägemusele ei vasta. Nagu USA-s näiteks Donald Trumpi soov lasta lahti ajakirjanikke ja panna kinni või kõrvale tõrjuda massiteabekanaleid, mis temaga kaasa ei kõla. Või Eestis soov lahti saada ERR-ist, kuna see edastab sõnumeid, mis minu ja meie seisukohtadega ei haaku.
Kui aga suurriigi staatus on muutunud osaks rahvuslikust identiteedist, siis eelistab see muutumise asemel sõda, mitte mugavat kohta riikide teises reas. Nagu praegu Venemaal, kus impeeriumi identiteet on kujundatud valitsevaks ja kõik teisiti arvajad pannakse kinni, lastakse lahti või sunnitakse lahkuma.
Lõpetuseks üks näide Douglase toodud vanast loost. Zhuang Zhou nägi unes, et on liblikas. Ärgates leidis ta aga, et on Zhuang Zhou, kes leidis, et liblika ja tema identiteet on erinevad. Kuid tekkis küsimus, kas ta on Zhuang Zhou, kes nägi unes liblikat. Või on ta liblikas, kes näeb unes, et on Zhuang Zhou…