315 000 euro eest otsitakse koolitajat, kes õpetaks kohalike lehtede ajakirjanikele ja omavalitsuste kommunikatsioonitöötajatele, kuidas kirjutada sisserändajatest. Riigihange tekitab kohe rea küsimusi. Esiteks, milliseid eesmärke peaks koolitus saavutama? Ministeerium tunnistab ise, et tulemusi mõõta on keeruline ning eesmärk on eelkõige «teadlikkuse kasvatamine». Teadlikkus millest? Ja kelle määratluse järgi? Pole midagi parata, et see kõlab üsna kahtlaselt.
Teiseks, miks on koolituse sihtrühmas koos omavalitsuste kommunikatsioonitöötajad ja ajakirjanikud? Nende funktsioonid on üsna erinevad, ehkki mõlemad on seotud informatsiooniga. Kuid kommunikatsioonitöötajad esindavad konkreetse organisatsiooni huve, ajakirjanike ülesanne seevastu on seista oma lugejate ehk avaliku huvi eest. Praktikas need tegevused enamasti ei kattu, ehkki Tartu Ülikoolis on juba mõnda aega õpetatud suhtekorraldajaid ja ajakirjanikke koos ühe õppekava järgi, mis on põhimõtteline probleem.
Ajakirjanduse roll ei ole riigi tellimusel «õigeid hoiakuid» omandada, vaid küsida küsimusi, kontrollida võimu ja kajastada tegelikkust.
Kolmandaks, kas meil on praegu midagi oluliselt valesti sisserändajatest kirjutamisega? Pole midagi parata, vägisi meenuvad okupatsiooniaastad, kui ajakirjanduses ei tohtinud mainida kurjategijate rahvust. Praegu on objektiivne fakt, et Euroopas sooritavad suure osa kuritegudest sisserändajad kolmandatest riikidest – riikidest, mis ei ole üldse ELi liikmed. Milles seisneb siin Brüsseli mure ajal, mil ka Taani ja Rootsi on võtnud migratsiooniteemad väga tõsiselt käsile?
Sarnaseid koolitusi on korraldanud Ungaris asuv Kesk-Euroopa Ülikool. Kes on kunagi sellisele koolitusele sattunud, teab, et koolituse eesmärk oli juurida meediakajastusest välja n-ö diskrimineeriv sisu, mis praktikas viib aga ajakirjandusliku enesetsensuurini ja tegelikkuse roosaks võõpamiseni.