Kahtlemata on Krafti teadmised entsüklopeedilised, töötas ta ju 1991–2005 Eesti Pangas, algul asepresidendi ja pärast presidendina. Sellesse aega jääb Eesti lähiajaloo panganduse üks hämaraim peatükk – VEB-fondi afäär, kus Venemaa pankadest kadus külmutatud Eesti pankade vara 32 miljonit dollari eest, millega olid seotud Krafti allkirjastatud dokumendid. Tõsi, süüdistust talle ei esitatud, sest kriminaalmenetlus aegus. Kuid vastuseta küsimused pole kadunud.
Parempoolsete juht Lavly Perling on keeldunud neile küsimustele vastamast, ehkki ta on töötanud pikalt prokuröri ja peaprokurörina ning on tauninud sarnaseid rahaliigutamisi. «Slava Ukraini, idaveod, välihaiglad, personaalse riigi käkk, katuserahade semudele jagamine ja kuluhüvitistega skeemitamine – need on lood, kus peategelased on poliitikud, kes nende lugude hämaruse kohta vastuseid, mis valgust tooks, pole andnud,» kirjutas Perling läinud aasta veebruaris Facebooki postituses. «Pole vastuseid, pole usaldust. Päeva lõpuks pole enam isegi oluline, kas oli korruptsioon või mitte, aga kahtlane oli.»
Tartu linnapea kandidaat peab olema enamat kui lihtsalt normaalne inimene. Ta peab olema usaldusväärne inimene, ilma hämara minevikuta.
Perlingu tsitaat sobib suurepäraselt siia juhtkirja. Nii see täpselt ongi. Eetiline mõõde poliitikas on sama tähtis kui juriidiline. Kui inimene kandideerib linnapeaks – rolli, mis eeldab usaldust ja läbipaistvust –, ei saa mööda vaadata tema varasematest otsustest. Eriti siis, kui tegemist on dokumentide võltsimisega ja riigile kuulunud varade salapärase kadumisega.