“Minu ema Katri Rebase klaverimuusika kõlab igas muusikakoolis, keegi kuskil klassis mängib mu ema muusikat. See on suurepärane muusika, mida mängida, kui käid muusikakoolis või õpid iseseisvalt pilli mängima. Mu ema on klaverimängija ja kirjutab klaverimuusikat, näiteks on tema kirjutatud noodiraamat ja õpik “Klaveriloomad”,” sõnas kitarrist ja Dagö asutajaliikme Peeter Rebase keskmine tütar Ann-Lisett Rebane.

“Mind kunagi inspireeris muusikat edasi tegema just ema kirjutatud muusika. Kui oled väike laps, ei viitsi ju alati harjutada,” muheles Ann-Lisett.

Ann-Lisetil on kaks õde. “Vanem tütar Kata-Leen on hea kirjutaja ja noorem tütar Kai kunstnikunimi on Kai Kurisu,” tõdes muusik Peeter Rebane.

Ann-Lisett on tütardest ainus, kes läinud vanemate jälgedes muusikuteed ja on täiskohaga muusik, kes Duo Ruudu kõrval nokitseb ka oma soolomuusika kallal. “Peale muusika ma tööna millegi muuga ei tegele. Muid hobisid ikka on,” tõdes Ann-Lisett.

Koolis oli väga halb õpilane, sest pettus koolis esimesel koolipäeval

Kooliaeg ei inspireerinud Peetrit üldse, ta käis ühes hiigelsuures Lasnamäe koolis. “Seal üritasin teha seda parvekala asja, et mitte silma paista,” muheles Peeter. “Ma pettusin koolis juba esimesest koolipäevast alates. Ma olin enamus aega koolis halb õpilane, just hinnete poolest.”

Peetril on kaks nooremat õde, isaga koos on ta käinud metsas suusatamas ja ka jahil, kuigi temas endas absoluutselt jahimehe verd ei ole. Isa oli insener ja ema raamatupidaja. “Täiesti tehnilise taustaga inimesed ja see muusikapurakas, mis järsku läbi naha esile hakkas tungima mu ellu on pärit hoopis kuskilt mujalt,” nentis Peeter.

“Kui mu õde oli ja on tänaseni hästi aktiivne, orienteeritud füüsilisele ja päriselule, siis mina olin rohkem sisemaailma mees. Sõpru mul oli, aga mind köitis mingi mõtestatum tegevus, meile ei meeldinud lihtsalt lõhkuda,” meenutas Peeter.

Peetri ema oli jõuline naine, kes alati vaatas suurt plaani, kuhu jõuda tahetakse. “Isalt olen pärinud sügava tundemaailma,” lisas Peeter.

Vanemad kinkisid kitarri asemel kandle, et lapsel muusikahuvi ära kaoks

Kõige raskem eluseik oli Peetri sõnul see, kui ta läks pärast 8. klassi Lasnamäe koolist polütehnikumi õppima ja selle käigus sai üheks tehnilise ala õpetajaks kitarrist Aldo Järve.

“Tema oli Folkmilli asutaja ja mängis ka ansamblis Kavaler. Aldo tõukas mind vaikselt sellele juba pead tõstnud rajale, muusika juurde. Muusikahuvi oli mul tärganud põhikooli lõpus. Käisin vanematele toona peale, et nad mulle kitarri kingiks. Vanemad arvasid, et kui nad mulle kitarri kingivad, siis ma lähen hukka, ja isa ise tunnistas mulle ühel hetkel, et nad seepärast kinkisid mulle kitarri asemel hoopis rahvakandle,” tõdes Peeter.

Peetri sõnul lootsid tema vanemad, et ta pettub kandles ja üldse muusikas ning läheb tõsiste erialade juurde tagasi. “Aga muusikahuvi mattis mu nii enda alla, et ma ei leidnud enam aega koolis käia,” meenutas ta.

“Asjaolu, et ma muusikuna kuhugi välja jõudsin, on täielikult mu enda sisemise veendumuse vili. Seepärast ma olengi väga seda usku, et kui sa järgid oma südame kutset, siis püsid sellel teel ja puhtalt järjekindlusega jõuad kuhugi välja ikka,” selgitas Peeter.

Koolist eemalejäämisest tuli isaga aga väga suur tüli. “Alguses ei rääkinud ma muusikategemisest kodus midagi, aga ühel hetkel helistas õpetaja meile koju ja pomm plahvatas. Vanemad said teada, et ma pole kuid koolis käinud ja asjad on kõik tegemata. Ma ei tahtnud enam peale muusika millestki muust kuulda, mu veendumus oli nii tugev. Olin sel ajal vast 17-aastane,” nentis Peeter.

Kõik päädis sellega, et ta jalutas kodust minema ja elas paar nädalat sõprade ja tuttavate juures.

Kui koolis olid pahandused, ei lubanud vanemad huviringidesse minna

“Mu vanemad olidki selles mõttes väga ranged, et kui koolis asjad hästi ei läinud, keelasid nad mul ka ringidesse minna. Hiljem olen ma seda mõelnud, et tegelikult tuleks lapsi innustada just muuga tegelema, kui koolis ei ole hästi, proovida oma elurõõm millestki muust saada, siis äkki kannatad kooli ka ära,” nentis Peeter.

Oma laste puhul on Peeter püüdnud neid karisid vältida, aga tõdes, et võib-olla paneb ta jälle teisele poole üle. “Olen püüdnud vältida väga teravat kamandamist, käsutamist ja sundimist,” sõnas Peeter. “Ma ei usu sundi, usun huvisse.”

“Juba ammu ma saan isaga palju paremini läbi, kui minu lapsepõlves. Meie läbisaamisel polnud midagi viga, aga just see karvane periood, kui ma tehnikumis enam käia ei tahtnud, eks see oli tol ajal raske ka, sest töökohad inimestel ju kõik hakkasid laiali pudenema. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastaste alguse virvarris oli mitu asja koos. Isal oli muidugi hea meel, kui töökaaslased ütlesid, et nägin su poissi telekast,” meenutas Peeter.

Peetri sõnul sattus ta oma tulevasest abikaasast Katrist kohe lummusesse ja tegi enda sõnul kõik, et ta kätte saada. “Aga ma olin lummatud ka Katri vanematest ja tema õdedest. Nende pere oli tunduvalt boheemlaslikum kui meie pere, ei võtnud elu nii tõsiselt, kui minu pere. Näiteks võeti maal umbes kaks tundi kartuleid, ja siis naise isa Rein lõin selja sirgu ja ütles: “Ega inimene pole loom, et kogu aeg tööd peab tegema, teeme nüüd pausi.” Mina olin oma lapsepõlves harjunud, et koogutad ja küürutad põllul nii kaua, kui silme ees on must, aga kedagi ei huvita, paned ikka edasi. Läksime siis naise perega lõunalauda ja sinna jäimegi, nii head jutud tulid ja Rein ütles: “Pimedaks läheb, mis me sinna põllule pimedas ikka enam lähme!”

Ootas masohistliku põnevusega laste pöördelist murdeiga

“Iga lapsega on omad jutud ja mul on ka see põhimõte, et räägid siis, kui tahad rääkida,” lisas Peeter.

Teismelise aeg oli Ann-Liseti jaoks kõige keerulisem. “Me oleme kõik kunstiinimesed, igaühel meil on omad veidrused ja asjad, millega hakkama ei saa. Mingit nii suurt jama ei olnud, millega poleks ise hakkama saanud,” tõdes Ann-Lisett. “Minu elus pole midagi kohutavalt halba juhtunud, midagi traagilist, aga ma tunnen, et tänapäevases maailmas on vaimselt raske hakkama saada ja leida seda, kuidas elama peab. Need on olnud minu jaoks siiani kõige suuremad katsumused.”

Seda, et vaimselt on väga raske, hakkab Ann-Liseti sõnul märkama siis, kui kõrvalt reaalselt kaob nii palju noori inimesi. “Mulle meeldib, kui ma saan näiteks õega rääkida ja nalja visata nendel teemadel, kui on üliraske aeg. See pole mingi räpane saladus. Need on päris probleemid, mida ei saagi ära mõelda.”

Keegi ei käskinud ega sundinud Ann-Lisetti muusikaga tegelema. “Käisin isaga kontsertidel kaasas ja pärast kontserti kerisin juhtmeid,” meenutas Ann-Lisett.

“Tüdrukute kasvatamine on lihtsa, öeldakse, ja ma olen sellega täiesti nõus. Nad kasvavad ise ja midagi suurt tegema ei pea. Kui miski mind päriselt närvi ajab ja meelehärmi teeb, ja juhtme kokku aja, siis ma võtan aja maha, lähen eemale, teen näiteks palverännaku metsas. Tõmban neljameetrise lõkke üles ja istun seal öö läbi,” muheles Peeter. “See nullib ära su ülearused ootused ja eeldused olme ja elu suhtes ning aitab selgemalt näha, mis on tegelikult oluline ja mis on näiline. Lihtsat lahendust nagu näiteks vihastada ja või hakata õiendama ma üritan vältida. Õiendamine kaotab ära usaldusliku õhustiku.”

Peeter meenutas, et mingis eas laste kasvades ootas ta masohhistliku põnevusega, millal see murdeiga tuleb, kus nad kõik raskelt tülli lähevad, ja jäigi ootama. “Ei tulnudki sellist räigete vastasseisude ajastut ja uste paugutamist,” tõdes Peeter.

Ann-Lisett sai sellest juba päris väiksena aru, et nende peres suhtutakse lapsesse lugupidavalt ja nii, et lapse eneseväärikus jääb alles. “Kunagi pole olnud seda, et laste asjad on vanemate asjad. Kui mu toas on sahtel ja seal on märkmik, kuhu ma kirjutan oma mõtteid, siis see ongi minu sahtel, see tekitab kodus rahuliku ja kindla tunde, ma sain juba inimene olla,” nentis Ann-Lisett.